Valimisea langetamisest, taaskord – erakondlikud huvid, aktiivsus jms.

Täna toimunud TLÜ valimisea langetamise konverentsi järel on teema veidi jälle meedias kajanud.

Kirjutasin alloleva tegelikult kriitikutele vastuseks erakonna listi (koos mõnede lõikudega mille siit ära jätan kuna olid konkreetsetele isikutele vastuseks), seega on ta veidi hüplik, aga miks mitte teda korra ajaloolise mälu huvides ka siia kopeerida – suuresti on sama sisu siit muidugi varem läbi jooksnud.

Selle teemaga on muidugi täpselt nagu kooseluseadusega – kõigepealt kisatakse emotsioonide ja müütide pealt ja võibolla kunagi hakatakse ka asja sisu vaatama, siis mõned faktid, uurimused, võrdlused tooks esile küll. Peamiselt selles osas, kas valimisea langetamine saab mängida mõne kindla erakonna kasuks ja selles osas, kas Eesti noored on liiga saamatud, teadmatud ja kõrvalejäänud ja valijaks ei sobi.

Üks teemat käsitledes levinud müüt ja valeväide on muude seas see, et valimisea langetamine on eelkõige mõne kindla erakonna huvides.

Veidi asjakohasem pilt on aga selline, et kui valimisiga langetada 2017. aasta KOV valimisteks, on Eestis statistikaameti prognoosi kohaselt 24 900 16-17 aastast noort. Teiste riikide kogemustele tuginedes võib oletada, et valimisaktiivsus selles vanuserühmas jääb sarnaseks teiste vanuserühmadega või madalamaks (aga kõrgemaks kui 18-24 aastaste rühmas) ja oletame praegu, et see saab olema 60% ehk valijaid jääb sellest seltskonnast 14 940 (see seltskond suudaks ka valimisaktiivsust mõjutada vaid umbes -1,5 kuni +1,5 protsendipunkti vahel – vastavalt siis kas kui keegi ei läheks või kui kõik läheks). KOV valimistel on Eestis aga valimisõigusega inimesi 1 086 935 (KOV 2013) – 24 900 noort moodustaks kogu valijaskonnast tulemuse mõjutamise mõistes üsna marginaalse 2,24%, millest ka juhul, kui kõik valiks ühe erakonna, ei piisaks märkimisväärse eelise andmiseks sellele erakonnale. IEA rahvusvahelisest kodanikuhariduse uuringust ICCS 2009 tuli välja, et 8. klassi noortest (2743 Eestist) on välja kujunenud parteiline eelistus 53% (kusjuures noored usaldasid või pigem ebausaldasid erakondi sarnaselt vanemate vanuserühmadega). Seejuures näitavad teiste riikide kogemused, et noorte hääled jagunevad erakondade vahel üsna sarnastes proportsioonides teiste vanuserühmadega – väikese eelise saavad väiksemad erakonnad ja öko-sotsiaalsemad erakonnad mis sobivad kaugemale tulevikku vaatavatele noortele valijatele, kes võtavad hääli proportsionaalselt ära kõigilt suurtelt juhul kui need noortele olulistest teemadest ei räägi.

Eesti varivalimiste tulemusi kahjuks pärisvalimiste tulemustega võrrelda ei saa kuna need hoitakse reaalsest poliitilisest kampaaniast väga lahus ja osalejaid on väga vähe (kui tahate, siis olgu mainitud, et ka seal on näha, et hääled lähevad jagamisele, mitte kindlasse nurka) aga lähiriikidest kinnitavad sellist häälte jaotumist näiteks Soome varivalimiste tulemused. Seega ei, valimisea langetamine ei ole ega saa kunagi olema mitte ühegi kindla erakonna huvides – väikese eelise võivad teiste ees saada need erakonnad, kes asja ära teevad ja noortega aktiivselt räägivad, kuid ka see ei suuda üldist valimistulemust märgatavalt kõigutada üheski omavalitsuses.

Teiselt poolt vaadates, isegi kui valima läheks kasvõi 10% 16-17-aastastest, lisanduks juurde 2490 häält, 50% puhul 12 450 häält jne. Valimistel aga valesid hääli ei ole ning iga lisahääl suurendab otsuste jõudu ja demokraatia laiendamise vastu on väga raske olla.

Eks ole meil ka riigikogus palju neid kellel seda 2490 häält kokku ei tulnud, omavalitsuste volikogudest rääkimata, veelgi enam – meil on endiselt väga palju omavalitsusi, mille elanike arvgi seda numbrit ei ületa.

ICCS 2009 näitas ka, et võrreldes 38 uuringus osalenud riigiga on Eesti noored teadmiste tasemelt üle keskmise ja demokraatlikes hoiakutes ja osaluses keskmisel tasemel ning noorte planeeritav valimisaktiivsus ületab uuringu kohaselt teiste vanuserühmade reaalse valimisaktiivsuse.

Täna on valimisea langegamise vastu pigem ainult Keskerakond (suuresti sellesama müüdi uskumise tõttu, et see võib neid märgatavalt mõjutada) ja osa IRList kes on ka mitmes muus küsimuses ajast mõnikümmend aastat maas. Tunnistan muidugi, et olen teemaarutelust mingil põhjusel (eks kui teema massidesse läheb, pole isehakanud eksperte enam vaja) veidi eemale jäänud ja kellelgi võib olla jõudude seisust veidi värskem info.

Numbritest eemale liikudes ja noorte kohustusi ja õigusi vaadates on need kindlasti täna kohustuste poole kaldu.

Töötada võib teatud mahus juba 13-aastaselt, kutsealuseks kõlbad sa 17-aastaselt, süüvõimeliseks loetakse 14-aastaselt. Koolikohustus kestab küll 17. eluaastani ent suur osa noori lõpetab põhikooli ikka 16-aastaselt. Siin kukub ka formaalsel haridusel põhinev vastuargumentatsioon. 16-aastasele ütleme, et käi veel koolis aga põhiharidusega 25-aastane sobib valima? Jama! Üksnes formaalharidusele tuginedes siinkohal ei argumenteeri ja kõik mitteformaalne on veelgi lihtsamalt vaieldav. 16-aastaselt on enamasti läbitud põhikool – selle aja jooksul peab ka kodanikuks olemine selgeks saama ning selles osas olen selgelt seisukohal, et kuigi Eesti noor on valmis valima kohe, siin ja praegu, aitaks asja pikemaajalisele kvaliteedile märkimisväärselt kaasa seda toetavate muudatuste sisseviimine ka õppekavades ja muudes toetavates süsteemides.

BTW – no taxation without representation, kehtib justkui ka Eestis (kuigi täna räägitakse Eestis valimisea langetamisest vaid KOV tasandil, on seal, kus see õnnestunult sisse viidud on avastatud üsna peagi, et tegelikult ollakse valmis samaks kõigil tasanditel) – 2006. aastal oli Eestis statistikaandmete järgi 16-17-aastaseid noori 42 339, kellest 11 179 deklareeris sotsiaalmaksu. Järeldus? Neljandik neist noortest, vähemalt mingis vahemikus, töötas. Täiesti seaduslikult, teiste poolt vormitud reeglite alusel. Kahjuks ei ole mul täna värskemaid andmeid kuna ei ole nende järele ise vajadust tundnud aga noorte esindusorganisatsoonidel kindlasti on.

Üllatuslikult, ei ole valimisea langetamise tõttu mujal maailmas hävinud ka ükski omavalitsus, kanepit ei ole legaliseeritud, alkoholi ei saa vabalt, koolikohustust ei ole kaotatud ja maailmavaatelist riigipööret pole ka toimunud.

Õigus on muidugi neil, kes ootavad noortele suunatavaid valimislubadusi. Valimised aga, paratamatult, põhinevadki alati mingisugustel programmidel ja siinkohal ei ole vahet, kas räägitakse pensionitõusust või kinopileti hinnast. Täpselt samadel alustel mõjutatakse mistahes sihtgruppi.

Ühe otseselt valimisea langetamise teema arutelu toetamiseks mõeldud küsimuse läbi viimist vedasin 2010. aasta lõpus ise – tõsi, see ei ole sotsioloogiliselt kõige pädevam kuna 1128 vastaja seas olid tõenäoliselt eelkõige inimesed, kelle ühiskondlik aktiivsus ja närv on keskmisest kõrgem, aga mingi mõtte annab ta siiski. Näiteks selle, et osalusvõimaluste seas oli valimas käimine ja otsekontakt otsustajatega kõige populaarsem, või selle, et valimisea langetamine suurendaks alla 18-aastaste vastajate poliitikahuvi 83% sõnul ning teemale lähedasemalt – otsuseid mõjutaks vastanute endi sõnul eelkõige meedia kaudu saadav info, valimisprogrammid, elukaaslane – mis ei erine niivõrd teistest vanuserühmadest, isedeklareerimise järgi.

Küll aga näitavad ka Tallinna Ülikoolis tehtud kodanikuharidust ja noorte maailmapilti käsitlevad uurimused, et pigem ongi noored otsustamisel kohati kriitilisemad kui teised vanuserühmad.

Küsimus on hoopis selles, et miks on meie noored poliitika suhtes apaatseimate seas? Kuidas teie reageeriks kui teie seisukohtadega ei arvestada, nende arvamust ei küsita ja nähtava tulemusega osalemisvõimalusi ei olekski? Pühapäevane osalusprotsent vastab sellele küsimusele juba iseenesest.

16-aastaselt elab noor veel kodus ja tunneb kohalike küsimuste vastu oluliselt suuremat huvi kui paar aastat hiljem teise riigi otsa kõrgkooli või tööle suundudes. Kui noored „suurest poliitikast” võivadki veidi kaugele jääda, siis kodukoha otsustes osalemise tahe on selge.

Kui veel uuringutest rääkida, siis Austria – ainus EL riik mis on valimisiga langetanud kõigil valimistel – on selgelt näitaud, et vanuserühma poliitikahuvi ja aktiivsust ei olegi võimalik hinnata enne neile reaalse võimaluse andmist – seega ei tasu ka noorte “võimaliku” huvi ega aktiivsuse kohta siiski põhjapanevaid järeldusi teha enne kui asi on tehtud – Norra hiljutine ühekordne katsetus toetab seda, näidates, et “ajutine” katse tagas küll noorte osaluse kuid ei tõstnud poliitikahuvi kui sellist.

Küll aga saame Austria kogemusest ja teadlaste uurimustest teha järeldusi näiteks valija reaalse valiku ja temale reaalselt ideoloogiliselt lähedase erakonna ühildumise osas lihtsustatult vasak-parem skaalal ehk siis hinnata seda, kui palju on valijaid enda reaalsest maailmavaatelisest (hüpoteetilisest suurimast kasust iseendale) eemale meelitatud kampaaniate, lubaduste ja muude toredate asjadega (ehk siis hiljutist võrdlust kasutades – kui palju suudab Indrek Tarand hingelt sotsiaaldemokraate enda poole meelitada, takistades seega sotside enda potentsiaali realiseerimist).

Lühike kokkuvõttev järeldus on see, et erinevus teiste vanuserühmadega on küll tõesti olemas kuid väga minimaalne (kusjuures vaadeldi sama nähtust ka EP valimiste kontekstis ja ka seal oli vanuserühmade erinevus minimaalne) – st väide, et noorem valija on populistlike kampaaniate ja hüüdlausete poolt rohkem mõjutatavam kui teised vanuserühmad või nende valimistel tehtavad valikud oleksid kehvema kvaliteediga kui teiste vanuserühmade omad, ei ole reaalses valimisolukorras paika pidanud ja mina näiteks ei julge küll väita (ka eelpool käsitletud kodanikuhariduse uuringutele tuginedes), et Eesti noored Austria omadest kehvemad oleks (OECD 2011. aasta statistika kohaselt on võiks väita pigem vastupidi).

Nii Austria kui Norra uurijad on aga järeldanud, et mida varasemas eas valimisega alustada, seda suurem on inimese valimisaktiivsus edaspidi. Paraku ei ole selliseid uuringuid võimalik veel teostada 16-17 aastaselt valima läinute seas, vaid vaadata saab neid kelledel on valimistsükliga nii kehvasti vedanud, et valimisealiseks saamise hetkest on järgmiste valimisteni veel mitu aastat läinud kuid tõenöosus on, et sama seos tekib ka varasemas vanuses alustajate puhul ja aina langevaid valimisaktiivsusi arvestades peaks ka see olema oluline argument.

Et asi raamatuks kätte ei läheks lõpetakski veidi poliitilisema mõttega – valimisõiguse laiendamine ei ole kunagi olnud valdavalt populaarne enne selle teostamist (suuresti just seetõttu, et kajavad eelkõige eelarvamused, müüdid ja emotsioonid), kuid pärast selle teostamist on vähesed julgenud väita, et see oleks vale olnud – sedasi olid lood valimisõiguse laiendamisega naistele, immigrantidele, 21-aastastele; 18-aastastele ning seejuures kriitikute ja vastaste argumendid olid nii nende kui tänaste sihtgruppide puhul hämmastavalt sarnased – osutusid need valeks nendel kordadel, osutuvad ka seekord.

Eesti ja Euroopa poliitika jätkusuutlikkus vajab aina vananevas Euroopas noorte märkimisväärselt aktiivsemat osalust (ennetades seega ka võimalikke muid, alati mitte nii meeldivaid poliitilise tahte väljendamise viise) ning üsna selge on, et noored on selleks valmis kuigi nad alati enne reaalset võimalust omamata sellest ka ise aru ei saa.

Kõigile noortele ja noortemeelsetele aga – valimisea langetamisel on ka poliitika sisule teatud mõju, mis on sarnane “roheliste” poliitikasse tulemisega – kõigi poliitiliste jõudude platvormid muutusid rohelisemaks ja valijaskonna mõningase noorenemisega muutuvad loodetavasti ka noortesõbralikumaks ja tulevikku vaatavamaks.

Salamisi loodan ise, et Riigikogus on täna hääled koos põhiseaduse muutmiseks kiireloomulisena ja koalitsioonil jagub julgust seda ka teha. Samas kahjuks tundub, et niipalju pealehakkamist veel ei leidu, et vahele jätta ka enamasti tarbetuks osutunud samm vaid kohalikel valimistel valimisea langetamiseks ja teha seda kohe ka Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel.