Mida on ühist minu viimasel kuul ajal, peaministri sõnavõttudel, Brexi reklaamil, Tallinna linnavalitsuse skisofreenilisel alkoholipoliitikal, mitmete kõrgete Eestit väisanud raportööride sõnavõttudel, veel umbes neljal miljonil muul asjal ning reaalsusel? No kohe mitte midagi. Ausalt.

Minu kalendril (pea meeles, you=your calendar) ei kipu ka viimasel ajal palju reaalsusega pistmist olema. Asjad tekivad lennult ja neid on lihtsalt sedavõrd tohutult palju (kolm projekti tarvis novembri alguseks esitada, mitu aruannet siiani tegemata, üks tööplaan, üks taotlus ja üks eelarve on jooksvate asjadena lauanurgal, uue töökoha siiani ebaõnnestunud otsingutest rääkimata). Seoses sellega on kõikvõimalikud prioriteedid paikast ära, olen endiselt totaalselt ebausaldusväärne ja ei ilmu kuid varem kokku lepitud kohtumistele ega esita mitmeid asju tähtajaks.

Laupäeval näiteks äratati mind veidi peale kella kümmet (peale seda kui kella kaheksaks hommikul Pärnust tagasi olin jõudnud) otsiva telefonikõnega üles ja lubasin läbi une tunni aja pärast kohal olla. Häbi muidugi avalikult tunnistada, aga üsna automaatselt, ei jõudnud isegi telefoni voodist välja visata, kustusin poole sekundi pärast sinnasamma. Ärkasin uuesti kusjuures alles pühapäeval. 30h non-stop magamist ei saa tervislik olla.

Pidevast vabandamisest tegemata asjade eest on endal ka juba ammu kopp ees ning kujutan ette, et on vähemalt kuusteist inimest (lisaks neile tavapärastele), kes mind hea meelega võlla ajaks. Tore. Eks ole. I need a life. A normal one.

Ilmselgelt on toimunud arusaadav Üleplaneerimine ning olemasolevad kohustused kipuvad ebamõstlikult, ajalises plaanis, kattuma. Tegevused, mille endale momendil prioriteediks seadnud olen (ENL, uus töökoht) kipuvad vägisi kannatama tegevuste tõttu, mis ennast ise tahaplaanile sundinud on (NS, SDE, MLOV HK/AK jne) aga mille tähtajad tunduvalt kiiremini kukuvad. Selge pilt on see, et peale novembri algust tuleb kogu kohustuste võimaluste pagas kriitiliselt üle vaadata ja kärpeid teha. Olgu, töökohavahetusega võidan isiklikku aega igal juhul – aga viimasel ajal on tekkinud aina suurem ja suurem igatsus nö personal time järele. Seega enne aasta lõppu kavatsen loobuda vähemalt kümnendikust endale võetud kohustustest – olgu see siis edasi delegeerimise või lõpule viimise (ja mitte uutega asendamise) läbi. Seoses sellega on kõik uued mõtted vähemalt ajutiselt riiulile pandud…

Sai selline tavapärane hala.
UBC konverentsist kirjutan ka, teisipäeval.

Ahjaa. Ma vihkan hommikuid.

… ja kas ma olen ainus inimene selles galaktikas, kellel iga kord WordPressi uuendamisega mingi kala on? Täpitähed jälle läinud. Aega tegeleda pole hetkel, jõuan selleni loodetavasti lähitulevikus…