Koos tuhandete teiste tallinnlaste ja ilmselt ka kaugema kandi inimestega käisime esmaspäeval kaemas kuidas vabaduse augu serval avati Vabadussõja võidusammas. Kohal olevat olnud kõik, kes olevat keegi, peale Tallinna linnapea.
 
Urmas Sisaski Pro Patria kõlas selles kontekstis tegelikult võimsalt. Muidugi, et sammas ka oikumeeniliselt pühitseti. Minule isiklikult ei lähe see eriti korda ent kuna tean, et selle seltskonna seas kellele see sammas ilmselt olulisem on kui enamikule teistele on palju neid, kelledele läheb siis ei saa ma nõustuda nendega kes leiavad, et see osa oleks võinud olemata olla.
 
Olen varem väljendanud rahulolematust samba kujunduse ja ka püsititamise stiili, aja jmt osas. Toomas Hendrik Ilves küsis konkreetse samba avamisele vägagi kohaselt, et kas me naudiksime võimalust, ei – vabadust – kritiseerida oma valitsust, avaldada pahameelt selle valikute, olgu poliitiliste või esteetiliste üle, kui meie esivanemad oleksid omal ajal kaotanud. Mina aga leian, et kui sammas on püsti, avatud ja pühitsetudki siis olgu ta milline iganes, mina ei kavatse teda hoolimata oma isiklikust seiskohast enam kõva häälega kritieerida – selline ta on, seda me ei muuda ja olgem õnnelikud, et sellisena ta püstitada saime. Asi on valmis, enam pole teha muud kui vait olla ja teda imetlema õppida. Mõned asjad on sellised, et neid ühel hetkel kas ei saa või ei ole vaja enam muuta.
 
Kõige muljetavaldavamad kaadrid olid tegelikult aga need mis näitasid Vabariigi Presidenti, Riigikogu esimeest, peaministrit, kaitseväe juhatajat, diplomaatilise korpuse vanemat ja Vabadusvõitlejate liidu esimeest trepist tõusmas, et asetada pärjad Vabadussõja võidusamba jalamile ning sealt hiljem laskumas. Üheskoos. Sellistel hetkedel oli korraks isegi kahju, et korralikku kaamerat ei olnud ning koht sai valitud platsi keskel, publiku seas.
 
Samba avamine lõpes meie jaoks hommikul kell 6:00 Woodstocki uste sulgemisega. Enne seda oli mingi kergelt joobes isane mulle suutnud muidugi sülle istuda ja kuulda/näha muud toredat. Tegelikult mulle see koht isegi meeldib. Aga ikkagi, MULLE! Sülle! Istuda! Olgu, tegelikult tahtis ta suhelda hoopis minu paremal käel istunud tütarlapsega aga see selleks.
 
Kui keegi veel ei tea, siis ma tegelikult krooniliselt kardan füüsilist kontakti. Tegelikult, pigem kardan ma igasugust kontakti mida ise algatama peaks-võiks ja mitte kontakti enda pärast vaid seepärast, et see on üks väheseid aspekte elus mille tulemusi ei oska kunagi ette näha. Inimeste reaktsioon, ootused ja lootused on alati niivõrd erinevad, et selleks ajaks kui mina olen suutnud oma paranoilises peas läbi mängida kõikvõimalikud stsenaariumid täieliku annihilatsioonini, on olulised hetked ja inimesed juba möödunud. Niipalju siis hetke haaramisest vmt.
 
Varastel hommikutundidel jala südalinnast Mustamäele liikudes tekkis karvane tunne, et Eesti lipuvärvid on ajas muutunud ning uueks valikuks on sinine, must ja hall. Vabandust, inimesed. Te panete lipu lehvima niigi üksikutel päevadel aastas ja sedagi sunniviisiliselt – on siis raske tema eest ka veidi hoolitseda? Kohati tekkis mõnest rohkem räämas majast möödudes tahtmine uksekella lasta ja seal elavaid inimesi tänada, sest erinevalt paarsada meetrit eemal asuvast uhkemast häärberist säras nende lipp sini-must-valgena.
 
Ülejäänud Võidupüha veetsin Soomest maabunud vanaemaga šopates ja õhtuseks perekond+nende naabrid koosviibimiseks valmistudes. Minu jaoks tähendas see traditsiooniliselt köögitoimkonda aga kuna kuskil toimus üks koomalaager ilma Liinata, tavapärasest paremas seltskonnas. Saue jaanitulelt sai samuti läbi käidud, suhkruvatti söödud ja muud sellist.
 
Erinevalt paljudest teistest, maandusime ilmselt kella neljaks hommikul juba igaüks enda koju…