Arenguskootöö Ümarlaud ja Suurbritannia saatkond kutsuvad maailmafilmile
12. mai 18.00 kinos ARTIS, sissepääs TASUTA
„Rumaluse ajastu“ (“The Age of Stupid”) - Franny Armstrongi hübriiddokumentaal kliimasoojenemise tagajärgedest!
Filmi peategelane (mängib Oscari nominent Pete Postlethwaite) elab aastal 2055 laastatud maailmas ning vaatab tagasi aastasse 2008. Ta küsib endalt ja vaatajalt, vaagides erinevaid võimalusi, miks ei peatanud inimkond kliimamuutust siis, kui selleks veel võimalus oli. Läbi seitsme erinevast maailmanurgast pärit inimese vaatenurga näeme globaalse kliimamuutuse kohalikke mõjusid. Need on 82-aastane prantsuse mägigiid Fernand Pareau, Indiasse odavlennufirma asutanud Jeh Wadia, sada inimest Katrina orkaani järel päästnud Shell Oili töötaja Alvin DuVernay, Inglismaal tuuleparkide vastastega võitlev tuulepargi asutaja Piers Guy, Shell Oilile tulusaimas Nigeeria piirkonnas elav Layefa Malemi ning Iraagist põgenenud lapsed Jamila ja Adnan Bayyoud, kes püüavad leida oma venda. Kõik need arvukad tegelased on filmitud üles 3 aasta jooksul dokumentaalfilmi jaoks, millest sai lõpuks draama.
Ise vaatasin seda filmi eelmise aasta septembris ja kirjutasin tookord sedasi:
Eile Von Krahlis toimunud The Age of Stupid filmi ülemaailmne esilinastus oli igat pidi läbikukkumine.
Tegemist pidi olema maailma suurima ja originaalseima üheaegse dokumentaalfilmi esmaesitlusega. Filmile pidi eelnema ja järgnema satelliidi vahendusel otseülekanne temaatiliselt arutelult, mis toimub päikeseenerga jõul töötavas kinotelgis Manhattanil, New York´is. Modereeritud vestluses osalesid Kofi Annan, Gillian Anderson, filmi staar Pete Postlethwaite ja režissöör Franny Armstrong. Filmi muusikat esitas Thom Yorke (Radiohead).
Von Krahli saal testis füüsikaseaduseid, istuda tuli ka patjadel ja põrandal. Mis on väga hea saavutus.
Satelliit aga keeldus koostööst, mingit ülekannet ega arutelu ei toimunud. See võeti linti ja huvilised said hiljem vaadata. Film ilma selleta aga jäi nõrgaks, vormistuselt. Selliseid on olnud enne ja tuleb ka edaspidi.
Mõttelt, kirelt ja eesmärgilt oli tegemist muidugi kordaminekuga ja see andis tunda. Iga selline ettevõtmine on kasuks ning kuigi ma tema teostust ise ei hinda, soovitan siiski võimalusel vaadata.
Ken Livingstone leidis koguni, et igaüht tuleks seda vaatama sundida. Iga meeldetuletus on väärtuslik.
Ahjaa. Animatsioonid olid siiski lahedad.
