… and now back to our programme.
Niisiis. Nagu eile mainitud, käisin kolmapäeval lisaks koolitusele ka Tartus. Täiesti poliitiliselt ebakorrektselt pean taaskord mainima, et mulle endiselt see linn ei meeldi. Seal pole seda midagi. Midagi mida võib tunda bussist/rongist välja astudes Tallinnas, Helsingis, Pariisis ja eriti Londonis. Mis parata, ma olen suurlinna inimene. Samas seda midagi ei ole näiteks ka Berliinis. Kunagi kui ma aru saan mis see puuduolev miski on, siis annan kindlasti ka sulle teada. Ehitustegevuse ja normaalse elutempo jätkamise sümbioosist ei ole need inimesed seal ka vist midagi kuulnud, selleks, et bussijaamast kesklinna saada pidin sumpama läbi lihtsalt rõveda soparaja ja saapad on siiani puhastamata. See selleks.
Tartus veetsin rõõmsalt poolteist tundi. Pärnumaa Noorte Liit ja MTÜ Noored Narkootikumide vastu korraldavad 7. aprillil Pärnus mingisugust noored, kultuur ja eetika teemalist konverents/seminari ja minul paluti samuti asjas kuidagimoodi osaleda. Eks ka Noortel Sotsiaaldemokraatidel ole Pärnus oma tubli seltskond inimesi. Igatahes kogu nali lõppes sellega, et asjalikku juttu jõudsime ajada umbes 10 minutit kuna selleks ajaks pidi Pärnu pool inimesi minema hakkama. Väga produktiivne käik kokkuvõttes seega. Tallinna pool inimesi otsustas seepeale rongiga koju sõita ja mõeldud-tehud. Lisaklausel oli kusjuures see, et rongisõidu käigus arutame aprillis toimuvat üritust tedasi – kolm korda võite arvata kas see kolmetunnise sõidu vältel mõnel korral ka kõneks tuli. Ma arvan, et mõnes veidi konservatiivsemas riigis oleks meid selle seltskonnaga lihtsalt rongist esimeses peatuses maha tõstetud. Aga tore oli.
Ahjaa. Kõrvalepõige. Tartus sai nii muuseas kohatud ka tänavaaktsioonil olevaid sotse. Nooremaid ja vanemaid. Tervitati sõbraliku lausega “… enne sinu tulekut läks paremini.”. No see selleks. Ma armastan teid kah. Kes veel aru pole saanud, siis minu isiklikud suhted Tallinn-Tartu liinil ei ole juba üsna pikka aega eriti soojad. Ei nuta.
Pole ammu eestis pikemat vahemaad rongiga läbinud ja olen endiselt veendunud. Neljarealise Tallinn-Tartu maantee asemel vajab autostuv Eesti hoopis teist rööpapaari rongiliikluseks ja kohe korraliku hunnikuga lisamiljardeid selle arendamiseks.
