Esialgu pealkirjastasin selle postituse kui “Death by blogging..!” aga vahepeal mõtlesin ümber. Tegin väikese tõlkeharjutuse taaskord. Originaal siin.
—
Nende tööpäevad on pikad, tihti kurnavad. Paljudele makstakse tüki, mitte tunni eest – mitte riiete vaid blogipostituste eest. See on digiajastu põrandaalune piraatvabrik. Võimalik, et sa tead teda teise nimega – kodu.
Kasvav mass kodus töötavaid valgekraesid ja ettevõtjaid, relvastatud arvutite ja nutitelefonidega ning viimase piirini võrku ühendatud, rügavad tohutu füüsilise ja emotsionaalse stressi all mille toob endaga kaasa ööpäevaringne veebimajandus mis nõuab katkematu jadana värskeid uudiseid, arvamusi ja kommentaare.
Jah, blogijad saavad töötada ka mujal ja väidavad, et armastavad sellist non-stop tegutsemist ja võimalust osaleda uue ülemaailmse meediavormi loomisel ja vormimisel ilma suurema esialgse investeeringuta. Miskit on siiski mäda. Üks seltskond inimesi on hakanud mõtlema, et ega kuskil midagi hirmus valesti läinud ei ole. Viimase kahe kuu jooksul on kaks inimest sellest seltskonnast ootamatult meie seast lahkunud. Jäädavalt.
Kaks nädalat tagasi toimus, North Lauderdales, Floridas, Russel Shaw mälestusteenistus. Shaw oli viljakas blogija, kes kirjutas peamiselt tehnikateemadel kuni suri 60- aastaselt südamerabanduse tagajärjel. Detsembris 2007, suri Marc Orchant 50- aastaselt pärgarteri tromboosi tõttu. Kolmas, Om Malik pääses detsembris südamerabandusest vaid ehmatusega.
Paljud teised blogijad kurdavad kas ebanormaalse kaalukaotuse või juurde võtmise, magamisraskuste, kurnatuse ja teiste pidevast uudiste ja informatsiooni tootmise tsüklis olemisest tingitud vaevuste üle.
Vaieldamatult, ei ole veel olemas ametlikku diagnoosi „surm blogimise tõttu“ ja vähemalt kahe inimese enneaegne lahkumine ei pruugi tähistada suurema epideemia algust. Samuti ei ole mingit kindlust, et just blogimisest tulenev pinge nende elutee lõppu kiirendas. Hoolimata sellest on mõlemad juhtumid pannud sõbrad ja lähedased arutama nende tööstiili ohtude üle.
Non-stop tööstiiliga kaasnev pinge tabab kusjuures ka neid, kes on iseenda aja peremehed ja saavad selle eest väärilist tasu.
Michael Arrington, populaarse, tehnikateemalise TechCrunch veebipäeviku asutaja ja kaasautor ütleb, et ta ei ole veel surnud aga mingil hetkel ütlevad lihtsalt ta närvid üles ja vajavad ravi või juhtub midagi muud. TechCrunch lehekülg on Arringtonile sisse toonud miljoneid reklaamidollareid aga üsna kopsaka hinnaga. Enda sõnul on Arrington viimase kolme aastaga kaalus juurde võtnud ligi 14 kilo, tal on tekkinud tõsised unehäired ja ta on oma kodu muutnud kontoriks endale ja veel neljale alluvale. Arringtoni hinnangul ei ole selline elustiil lihtsalt jätkusuutlik.
See, kui paljud inimesed raha eest veebipäevikuid peavad on senini selgusetu ent kindlasti on neid vähemalt mitu tuhat kui mitte kümneid tuhandeid. Selle omanäolise töölisklassi teke ja areng on liikunud paralleelselt internetimajanduse arengutega. Igasugune avaldamine on laienenud veebi ja reklaamitööstus on sellele lihtsalt järgnenud.
Internet on muutnud tööstiili ka juba pika ajalooga ettevõtetes. Inimestel ei ole kunagi varem olnud nii palju võimalusi töötada kodus või kus iganes nad parajasti viibivad. Paindlikkus on küll hinnatud vabadus ent kõigel sellel on oma varjupool. Kontoristress on alati vaid hiirekliki kaugusel. Kinnisideega veebitööliste puhul võib see tähendada pikki päevi, isegi nädalaid, mil nad koduuksest välja ei astu.
Blogimine on kasulik vähestele ja toitumisahela alumises otsas asuvad „professionaalsed blogijad“ võivad teenida vaid umbes 100 krooni postituse kohta ja tihtipeale sõltub nende sissetulek sellest kui palju lugejaid ja nõudlust nende postitused tekitavad. Selline palgasüsteem tähendab jällegist omakorda seda, et need kes tahavad rohkem teenida peavadki ennast koduseinte vahele lukustama.
Eesti konteksti on asja raske panna ja selgelt oma igakuise palga eest kirjutavaid blogijaid ei oskagi esmapilgul esile tuua. Sevenline internetiturunduse veebipäevikus otsiti veel hiljuti blogijat tööle. Priit Kallas kommenteeris tulemusi sedavõrd palju, et tõsiseltvõetavaid vastuseid tuli sellele konkursile neli. Priit on varem oma veebipäevikus vaadelnud ka ettevõtete blogisid.
Blogijate, kes kirjutavad kõigest alustades poliitika, äri ja spordiga ning lõpetades kuulsuste hingeelu analüüsimisega read aga kasvavad kiirelt. Paljud kirjutavad omaks lõbuks ja paljusid ei huvitagi kas keegi nende mõtteid loeb ja mida nad neist arvavad. Paljud aga kirjutavad veebikirjastajate jaoks – kas siis põhikohaga töötajate või kaasautoritena. Mitmed on pannud aluse enda veebiväljaannetele just eesmärgiga kasumisse jõuda.
Üks kõige karmima konkurentsiga segment blogide seas on kõikvõimalikud tehnoloogiauudised ja arengud. Selles valdkonnas käib tige võitlus selle nimel, kes suudab esimesena avaldada suurettevõtete uudiseid, esitleda uusi tooteid ja paljastada erinevate äritegelaste kõlvatuid manöövreid.
Selle lahingu võitja saab lisada paar pügalat oma veebiegole ning võimalik, et paneb tasku ka kopsaka paki reklaamiraha. Nende blogide autoridele makstakse iga postituse eest, osale lugejate arvu pealt. Nad kasvatavad publikut kas kõmuudiste või massilise postitamisega. Vahel mõlemaga.
Maailmatasemel väidavad mõned suuremate lehekülgede juures tegutsevad blogijad, et nad teenivad alustades kuskil 30 000 dollarit (295 000 krooni) aastas ning juba aasta pärast on võimelised teenima kuni 70 000 dollarit (689 000 krooni). On ka erandeid, kes teenivad meie vääringus seitsmekohalisi summasid ja mõned ettevõtjad on rajanud blogide najale terve äri mis toob igas kuus sisse sadu tuhandeid dollareid. Suur osa omal jõul alustavatest blogijatest teenib heal juhul 1000 dollari kanti kuus.
Kiirus võib saada määravaks. Kui blogija kaotab teisele blogijale samateemalise postitusega kasvõi sekundi, röövib lugejaskonna, lingid ja reklaamitulu ikka esimene. Arringtoni sõnul muretsevad blogijad mõne kuuma loo maha magamise pärast ka oma niigi napil uneajal. Tal on soovunelm olukorrast kus kõigil oleks keelatud blogida tööaja välisel ajal aga mõistab, et seda ei juhtu kunagi.
Kogu see konkurents muudab iga ärkvel oldud minuti väärtuslikuks. Matt Buchanan (22), teab mida ta räägib. Blogides populaarsel Gizmodo leheküljel, magab, Brooklynis kodust töötav, mees päevas keskmiselt viis tundi ning tal ei ole aega korralikult toitumiseks. Vajalikku energiat omandab ta regulaarselt kohvile proteiinilisandeid lisades.
Hoolimata sellest armastab Buchanan oma tööd. Hiljuti New Yorgi ülikooli lõpetanud mehele makstakse kirjutamise eest ning samal ajal on tal võimalus suhelda lugejatega ümber maailma ning rääkida uusimatest ja parimatest toodetest. Buchanan võtab enda, igapäevase, ligi paarituhandese lugejaskonna kokku lühidalt. Lahe! Samas tunnistab Buchanan, et blogimine on kurnav ja vahel tahaks lihtsalt pikali visata ja puhata.
Vahel ta puhkabki, ootamatult arvuti taha magama jäädes. Brian Lam, Gizmodo peatoimetaja, teab juba arvata, et kui Buchanan ei vasta on ta arvuti taga lihtsalt magama jäänud. Seda on juhtunud vähemalt neli-viis korda.
Lam ise, töötab ja teenib veelgi rohkem. Kolleegid ei imesta kui Lam on oma San Franciso kodus töötades taaskord öö vahele jätnud. Enda sõnul on ta selliseks piinamiseks hästi ette valmistatud – varem tegeles ta Tai boksiga – ning on harjunud elama rusikas näos. Seda peab Lam ka üheks oma edu põhjuseks.
Blogijate ületöötamise pärast muretseb aga ka Lam. Läbipõlemine on pidev oht ning juhtkonna poolt tuleb tihti soovitada pausi pidada või isegi puhkusele sõita. Pinge on aga tohutu nii sisemiselt, väliselt kui ka rahaliselt. Pay-per-click majandus on rõhu ajakirjanduslikult kvaliteedilt viinud lugejate arvule ja reklaamidollraritele.
Lõpetuseks Russel Shaw juurde tagasi tulles. Pidevas stressiolukorras töötamise osa tema surmas ei ole kindlasti mitte kindel, kuid tema tüdruksõbra, Ellen Greeni, hinnangul oli peamiselt iseenda tekitatud pinge tõsine. Shaw oli ka ise palju rääkinud justnimelt soovist oma elustiili muuta.
Greeni sõnul pole juhtunu blogosfääris aktiivselt tegutsevatele inimestele märkamatuks jäänud aga paljud leiavad, et sellel pole nendega mingit pistmist.
Shaw suri tööülesannete täitmisel. Ta oli lennanud San Josesse, Kalifornias, et kajastada tehnoloogiakonverentsi. Tema viimane e-kiri ZDNeti toimetajale oli:
Olen millegiga haigeks jäänud. Puhkan praegu, postitan edasi hiljem või homme.
