Kay S. Hymowitz
ARMASTUS DARWINISMI AJAL
Reportaaž kaootiliselt, post-feministlikult, kohtingumaastikult kus ellu jäävad ainult tugevad
Varem sellel aastal, avaldasin ma City Journalis loo pealkirjaga „Laps-mees lubatud maal”. See mõtteavaldus kutsus esile tohutu hulga vastuseid, enamasti noortelt meestelt kes loo pealkirja (viide Claude Browni 1965. aasta romaanile „Inimlaps lubatud maal”) või selle põhisõnumi – et liiga palju vallalisi noori mehi (VNM) venivad hormonaalses eelpõrgus lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel, vältides abielu ja lapsi ning tappes oma vaba aega mõnusalt South Parki kordusosade, World of Warcrafti maratonide ja Maximi nimekirjadega kümne parima peerunalja kohta filmides – sugugi õnnelikud ei olnud.
Lihtne oleks vähemalt osa saadud tagasisidest pidada tõestuseks esitatud väitele laps-mehe olemasolu kohta. Tõde on aga see, et saadud kirjad panid mind hetkeks mõtlema. Nende väide oli, põhimõtteliselt, et VNM lükkab traditsioonilise täiskasvanulikkuse – üks naine, kaks last, kolm vannituba – edasi mitte ebaküpsuse vaid viha ajendil. Ta on vihane sest arvab, et noored naised on ebaausad, enesekesksed, litsakad, manipuleerivad, pealiskaudsed, kontrollifriigid ja õnneotsijad. Ta on vihane kuna arvab, et üldine kultuur halvustab kõike mida meestega seostada annab. Ta on vihane kuna arvab, et abielu on tänapäeval meeste jaoks halb tehing.
Näiteks Jeff, Middleburgist, Floridas kirjutas „Ma ei kavatse ennast siduda naisega… kes on huvitatud rohkem enda kõhu- ja õlavarrelihastest ning plastilisest kirurgiast. Naisega kes tundub olevat unustanud, et ta lõpetas keskkooli ja võiks juba vastavalt käituda.”. Jeff, kohtu Alexiga, kes kirjutas sedasi: „Äkki me valime arvutimängud mitte soovist vältida „täiskasvanud” olemisega kaasnevat vastutust vaid kuna need on paremaks seltskonnaks kui mõni haigustest räsitud baarilits kelle ainsaks eesmärgiks on raha ja tasuta lõunad.”. Tahate veel ühte näidet? Dean, Californiast kirjutas sedasi „Mehed tajuvad aina enam igavest fakti, et traditsiooniline abielu või siduv suhe koos kõigi oma pealesurutud nõudmistega ning naiste jaoks kõndivaks rahakotiks olekuga, on tühi, tähenduseta ja ebamugav töö.”. Samalaadseid arvamusi leiab ka veebilehtedelt nagu AmericanWomenSuck, NoMarriage, MGTOW (Men Going Their Own Way) ja Eternal Bachelor („Give modern women the husband they deserve. None”).
Tunnistan, et kogu selle viha põhjuseks on see, et kohtingu- ja paaritumismaastikul valitseb kaos. Post-feministliku ajastu vallalised noored mehed peavad orienteeruma valesignaalide, segaste põhjuste ja vaid poolteadlike, vastuoluliste naiselike ootustega mis on vaheldumisi uhkelt egalitaarsed ja ujedalt traditsioonilised. Ning kuna keskklassi mehed ja naised lükkavad abielu kaugele kahekümnendatesse või isegi kolmekümnendatesse eluaastatesse kuniks nad ajavad taga doktorikraadi või oma esimest miljonit on võimalusi südamete murdumiseks ja piinlikeks olukordadeks musttuhat. Sellistes karmides oludes otsivad noored mehed uut raamistikku mõistmaks, mida (või nagu nad ise ütleks, et mida kurat) naised tahavad. Siiani ei tundu nende vastus rahuldavat mitte kedagi – eriti naisi ja pikemas perspektiivis neid endit.
Mehed ja naised on olnud üksteisele müsteeriumiks ilmselt alates ajast kui inimesed veel puu otsas elasid. Üks põhjus miks inimesed aja jooksul kurameerimiseks sedavõrd palju reegleid kehtestasid oligi vajadus mingigi võimaluse järele mis aitaks ületada Suurt Sugudevahelist Lõhet. 20. sajandi alguseks oli Ameerika Ühendriikides asi arenenud nii kaugele, et igal juhul teadis mees, et ta pidi tütarlapsega kohtingule minemiseks ise kutse esitama, ta pidi tütarlapsele koju järgi minema ning ta näiteks tantsima, kinno või jäätisebaari viima. Kui kohting läks hästi, eeldati, et ta kutsub tütarlapse järgmisele kohtingule ning mingil hetkel kui suhtes oli piisavalt sädet – või tüdruk jäi rasedaks – oodati temalt abieluettepaneku tegemist. Olgu, suure tõenäosusega põhjustasid need reeglid keskeakriisi ning ebatervisliku armastuse alkoholi vastu kuid nende eeliseks oli teadmine, et kõik kelle EQ oli üle 70 olid võimelised neid järgima.
Täna enam selliseid etteantud stsenaariumeid ei ole. Mehed on silmitsi olukorraga – ja ma ei liialda – mis on inimkonna jaoks täiesti uus. Mitte kunagi varem ei ole nad pidanud võitma naiste poolehoidu olukorras kus need on nendega võrdsed sotsiaalselt, ametialaselt ja seksuaalselt.
Selleks ajaks kui mehed jõuavad kahekümnendatesse, on neil juba aastate jagu kogemusi olukordadest kus naised on olnud võrdsed konkurendid koolis, jalgpalliväljakul ja isegi voodis. Mõni ime siis, et nad järeldavad esmapilgul, et naised tahavad samu asju mida nemad: majanduslikku iseseisvust, edukat karjääri, treenitud lihaseid ja seksi.
Samal ajal, kui VNM jalutab baari ja märkab atraktiivset naist, tuleb välja, et sellel järeldusel ei ole reaalsusega mingit seost. Baarileti ääres ootav naine võib vabalt otsida üheöösuhet aga ta võib täiesti vabalt otsida ka abikaasat, isa oma lapsele, spermadoonorit, pikemat suhet, grupiseksi või lihtsalt ajutist eluaset. Ta võib tahta ühte asja novembris ja juba jõuludeks midagi täiesti erinevat.
„Olen läbinud oma elus palju erinevaid faase kus ma olen vaheldumisi olnud sari-monogamist, Väga Tõsistes Suhetes ning harrastanud ülijuhuslikku seksi,” kirjutab Megan Carpantier noortele naistele suunatud veebilehel Jezebel ning jätkab „olen esimesel kohtumisel veetnud öö lihtsalt kaisus, seksinud, pole lubanud enamat kui põsemusi, jätnud kohtingu osa üldse vahele ja suudelnud meest juba teel autosse, keppinud paari lähedast sõpra ning vahel harva maganud mehega kelle puhul mul oli täiesti ükskõik, kas neid veel kunagi näen.”. Olgu, tavaline, keskpärase mõttetegevusega mees mõtleb selle peale ainult, et milline õhtu siis täna tuleb.
Reaalsus on, et noored mehed on naiste ootuste ja soovide puhul silmitsi lausa segadusseajava mitmekesisusega. Mõned naised ei pea paljuks hommikul mehe kõrval ärgates alustada päeva küsimusega „Mis su nimi oligi?”. Kuid paljud teised otsivad endiselt Hr. Darcyt. Raamatu „Unhooked Generation” autor Jillian Straus avastas 100 vallalise, kõrgharidusega noore mehe ja naisega tehtud intervjuude käigus, et paljudel naistel on nö isiklikud stsenaariumid – konkreetsed arusaamad sellest kuidas mees peaks käituma. Näiteks kas kas mees saadab ta koju või aitab talle mantli selga. Straus kirjeldab 26- aastast ajakirjanikku Lisat kellel on kokku lepitud pimekohting 29- aastase sotsiaaltöötajaga. Kui mees talle järgi tuleb on Lisa vaimustatud sest ta näeb välja täpselt nii hea kui reklaamitud. Teel autosse, teeb ta aga oma esimese vea – ta ei ava Lisale auto ust. Teine viga järgneb kiirelt – ta küsib „Mida sa teha sooviksid?”. Straus selgitab, et Lisa arusaam kohtingust on, et mees planeerib õhtu ja viib naise välja. Aga kuidas peaks õnnetu sotsiaaltöötaja seda teadma? Fakt on, et mees, kes auto ust ei avanud, võis suure tõenäosusega just hiljuti kontoris naiskolleegile ust avades korralikult vastu näppe saada.
Segadus jõuab haripunkti sellel hetkel kui restoranis arve tuuakse. Küsimus, kes maksab, on interneti kohtingulehtedel lõputuks aruteluteemaks. Enamik naistest on ühisel meelel, et esimesel kohtingul peaks maksma mees. Nad näevad seda kui võimalust enda huvi kinnitamiseks. Paljud mehed on sellise asjade käiguga nõus kuid on ka neid keda selline eeldus segadusse ajab. Mis sai sugudevahelisest võrdsusest? Tegelikult võivad naised sellisel etapil oma elus maksmiseks isegi paremas olukorras olla. 2005. aastal Queensi Kolledžis demograaf Andrew Beveridge poolt valminud uurimus ütleb, et täiskohaga töötavad ülikooliharidusega naised teenivad paljudes linnades nagu New York, Chicago, Boston ja Minneapolis hoopis rohkem kui nende meessoost ametikaaslased.
Muidugi, ka naised võivad mehi õhtusöögile kutsuda (ja kutsuvadki) ning silmagi pilgutamata arve maksta. Mehed kurdavad aga, et see ei tee olukorda sugugi selgemaks sest naised suudavad asja teha sama segaseks kui menüü Hiina restoranis. Reede õhtul tahavad nad kinopiletite eest maksta aga valentinipäeval üksiku roosiga ukse taha ilmudes esile manada tõsiseid etteheiteid. Mehed leiavad, et see ei ole võrdsus vaid naiste eelisõiguse ning veel hullem, kapriiside heaks kiitmine. Kevin, Ann Arborist kirjutab, et „naised on justkui otsustanud, et nad tahavad saada kõike (ja on seda väärt). Nad tahavad konkureerida võrdsetes oludes ja samal ajal nautida oma vanemate põlvkonna privileege. Nad tahavad olla juhid JA võimalust olla lastega kodus JA seejärel tulla tagasi tööle samale või kõrgemale kohale kust nad lahkusid. Nad tahavad halbu poisse JA metroseksuaale.”.
Justnimelt see tõmme pahade poiste poole on vaieldamatult meeste suurim etteheide tänapäeva naistele. VNM kasvas üles kuulates oma emalt, õpetajalt ja Oprahi saatest, et mehed tahavad tundlikke, lahkeid, hoolivaid ja tarku mehi kes on ühenduses enda naiseliku poolega. Mehi kes jagavad nende tundeid ning nautisid Ally McBeali rohkem kui Beavist ja Butt-Headi. Kogenumad irvitavad. Naised ei taha Ashley Wilkesi, nad himustavad Rhett Butlerit ja macho-mehi pingul kõhulihaste ja mõttemaailmaga mis sellega kokku käib. David DeAngelo, populaarne kohtingu-guru paigutab „liiga hea poiss olemise” kõige ohtlikemate vigade nimekirja tippu, mida mehed naistega seoses teha võivad. Meeldejääva nimega – RelationShit.com (Halastamatult ausad kohtingunõuanded küünilistele, kibestunutele ja kurnatutele) – veebilehel on kõige külastatumad leheküljed need mis on pühendatud küsimusele „Miks naistele ei meeldi head poisid?”. Veebileht ja raamat „Hot Chicks With Douchebags” hõõrub haavadele soola solvavate piltidega jobudest – kelle tunneb ära nende katkiste teksade, kella-viie-habeme, geelitatud juuste ja ehete abil – seismas jumalike, bikiinides, blondide kõrval.
Craigslisti kasutaja Recovering Nice Guy leiab naiste eelistusest jobude ja tõbraste suhtes ka vastuse naiste pikaajalisele itkulaulule „Mis sai kõigist headest meestest?”. Tema vastus? „Naised. Te ignoreerisite häid poisse. Te kasutasite neid emotsionaalse läheduse jaoks vastamata sellele füüsilise lähedusega.”. Tema arvates ei tunne naised tegelikult tõmmet meeste poole kes neile uksi avavad, teevad ootuspäraseid jõulukinke ja kuulavad nende muresid. Sellised mehed jõudsid ilmselt järeldusele, et kui nad tahavad sinusugust naist peavad nad käituma rohkem nagu poissõber keda sa otsid. Nad geelitasid oma juuksed, suurendasid oma sissetulekuid ja hakkasid käituma suuremate tõbrastena kui nad kunagi olla tahtsid.
VNMi kibestumusele annab lisa tunne, et kogu teda ümbritsev kultuur on justkui naisi toetav kisakoor. Kui VNM oli veel noor vatras meedia girl-powerist, vanemad võtsid tütreid tööle kaasa ja mingi täiesti müstiline katk oli tapnud kõik mehed (vähemalt valged mehed) õpikutest. Ka praegu on meeste materdamine komöödiaseriaalide ja turunduse ühiseks keeleks. Alustades Homer Simpsoni ja Ray Romanoga ning lõpetades Tim Alleni või mehega kes suudab süüa tehes tekitada tulekahju mille kustutmiseks on tarvis ta naist kes samal ajal juba ka kiirtoitu tellib. Takkaotsa ei ole kerge ülehinnata nende noorte meeste usaldamatust kes üles kasvades said esireast jälgida enda vanemate lahutusi. Nad ei ole mitte ainult arusaadavalt ettevaatlikud kuni-surm-meid-lahutab lubaduste suhtes vaid kahtlustavad sageli, et naised on maanteeröövlid kelle eesmärk on vabastada mehed nende sissetulekutest, lastest ja sügavaimatest kiindumustest.
Igasugusest lummusest vabanenud VNMi silme läbi vaadates on enese sidumise vastane võitlus ratsionaalne vastus keskkonnale mida kujundavad ja valitsevad naised ainult enda huvidega arvestades. Üks kirjasaatja kes esineb nime Wytchfinde all selgitab, et mehed näevad seda kõike ja mõtlevad kas romantika ja täiskasvanuks saamise nimel ikka tasub kõigega riskida. „Lõpuks, kui naised võivad olla hedonistid ja muuta reegleid siis kui see neile sobib, miks mehed samaga vastata ei või? Miks peaksid mehed olema vastutustundlikud kui naised keelduvad peeglisse vaatamast ja tunnistamast iseenda vastutustunde puudumist?”.
Seega teevadki mehed nagu Wytchfinde järelduse: ei mingit Head Poissi enam! Nad loobuvad kõigist oma ülinaiseliku lapsepõlve ja teismeliseea õppetundidest. Nad liituvad sellega mida Boston Globe on nimetanud kui „Menaissance” ja nad ostavad raamatuid nagu „The Alphabet of Manliness (K is for Knockers, Q is for Quickies)”, „The Retrosexual Manual”, „Being the Strong Man a Woman Wants” ja näitleja Jim Belushi „Real Men Don’t Apologize”.
Menaissanssliikumise olulisim filosoof on loomulikult Charles Darwin. Teooria, et inimese seksuaalsed eelistused arenesid ajal kui meie esiisad edukalt Aafrika eelajaloolistel rohumaadel paljunesid võib seletada naiste müstilist kalduvust macho- või alfaisaste poole. Samas, evolutsiooniteooria annab varasemale hädavaresele loa püüelda tohutut hulka seksi lõputu valiku naistega. Lõpuks, rõhk, mille darwinism paneb loomulikule valikule julgustab mehi kohanduma hetkel domineeriva brutaalse seksuaalse ökosüsteemiga. Kultuur, nii oma feministikus kui emily-post’likus kehastuses ei ole VNMile andnud mingeid eelistusi naiste silmis, seega peab ta looduse omaks võtma kogu tema järskuses.
Üheks näiteks darwinistlikust kohtingust vaatame Võrgutamise Ühenduse subkultuuri. Ühendus on avatud, meestest koosnev subkultuur, mis koosneb kohtingutreeneritest, gurudest ja nende järgijatest kelle filosoofiline taust tugineb nii Darwinile, Norman Vincent Pealele ning hüperloogilisele veidrusele. Naised tahavad alfaisaseid, ühendus nõustub aga leiab, et mõningase pingutusega enese parendamisel suudab iga mees mängu selgeks õppida – Mängu, nagu seda lugupidavalt teatakse – mis muudab ta Võrgutamise Meistriks (VM, originaalis Pick Up Artist PUA). Väga oskuslik VM suudab saada mistahes naise, ka KB10 (Kuum Beib kes on täiuslik 10 – Mängus on ilmselt rohkem lühendeid kui USA kaitseministeerium kasutab). Täiesti võimatu on öelda kui palju VM hakatisi on aga hinnates veebilehtede nagu AlphaSeduction, Fast Seduction 101, Grow Your Game, Seduction Tutor ja The Seduction Chronicles ning interneti jututubade, konverentside, võrgutamisgurude ning treeninglaagrite populaarsust üle USA, Euroopa ja Aasia ning raamatute sh Neil Straussi 2005. aasta bestselleri „The Game” populaarsuse järgi – on nende arv muljetavaldav.
Mängu saab kõige paremini mõista kui VNM püüet kaasaegse kohtingumaailma kaosesse mingitki korda luua. „Asjades puudub juba igasugune loogika, selleks meil Mängu vaja ongi,” arvab üks kommentaator veebilehel Fast Seduction 101. Mäng õpetab tavalisele heale kutile – Mängu keeles Keskpärane Meeleheitel Tobu (Average Frustrated Chump AFC) ehk KMT – kuidas ennast ümber kehastada selliselt, et tal oleks võimalus halastamatus kohtingukeskkonnas hakkama saada. See tähendab, et KMT peab muutuma tundetuks äraütlemiste suhtes ning seejuures kasvatama enda „jobukvooti”. Koolitajad innustavad kliente näitama üles enesekindlust ja seksuaalset energiat – mida olenevalt gurust nimetatakse inglise keeles kas „cocky funny” või „amused mastery”. New Yorgis baseeruvas ajakirjas „The Aquarian” kirjeldas Kevin Purcell enda kogemust ühes Mängu töötoas: „Üks meie esimestest ülesannetest oli kõndida vaikides mööda hotelli ja korrutada iseendale, et meid ei koti mida teised meist arvavad. See mentaliteet, eeldatavasti, aitab vähendada rahutust ja muudab meid äraütlemisvalu suhtes vastupidavamaks. Umbes nagu sõdurid rividrillis pidime me küsimusele, et kes me oleme, alati valjuhäälselt vastama „Kuradi 10!””.
Darwinistide jaoks on lõplik argument nende jahivälja bioloogiline kell. Peamine põhjus miks haritud noored täiskasvanud abielluvad aina rohkem hilistes kahekümnendates ja kolmekümnendates on asjaolu, et naised ajavad taga haridust ja karjääri ning irooniliselt töötab selline venitamine meeste kasuks. Kui nad enda piinlikust hilisest teismeast ja varastest kahekümnendatest üle saavad hakkavad nad kaotama enda metafoorilist lapsikust. Nad teenivad rohkem raha, saadaolevate naiste valik on kasvanud ja nende enesekindlus samuti. „Ma võiks praegu naise saada aga kui ma olen 30 või 35, võin ma saada parema naise,” ütles Bryson, 24- aastane „hea poiss” D.C.-st.
Darwinistlik kohtingukultuur võib seletada pikki jutte mida me kuuleme naistelt erakute kohta nende seas. „Me võime algusest peale lohakad olla,” arvab üks New York Observeri kolumnisti Amy Coheni poolt intervjueeritav naine, „kuna me võime seksi saada millal iganes meil tuju tuleb.”. Mäletate neid naisi kes tahavad meest kes neile auto ukse avab? Kui neil veab, leiavad nad mehe kes ketšupit küsides lisab lause lõppu „palun”. Naised kurdavad, et selle asemel, et helistada ja neid välja paluda, rääkimata kohtinguks plaanide tegemisest, saadavad mehed metroo poole kõndides lihtsalt SMSi „Lähen linna. Kus oled?”. See võib olla tahtlik. „Enam ei ole mingit põhjust naiste kõnedele vastata või nende jäetud sõnumite peale helistada,” jääb endale kindlaks üks World of Seduction veebilehe kohtinguekspert. „Mida sa tegema peaks? Saada SMS, loomulikult.” SMS, ta väidab, jätab kõrvale ebavajaliku isikliku sideme ning hoiab naised tooliäärel. Mäng läheb veelgi kaugemale ja soovitab suisa enda „sihtmärgi” kallal näägutada – st, kergelt õõnestada tema enesekindlust teda ignoreerides või kergelt solvates. Mida kuumem naine, seda hädavajalikum see on.
Darwinistid murravad pead ka selle üle, et milleks üldse teeselda, et meid huvitab midagi enamat kui seks? Jill Straus meenutab kuidas üks mees Hamptonis basseinipeol juba vestluse alguses otsekoheselt küsis, et kuidas tal seksiga lood on (Originaalis „Are you getting any?”). Üks Coheni õppetunde kaasaegsetest kommetest pärineb aga esimeselt kohtamiselt mehega kes küsis kui paljude meestega ta maganud on ning kas tal vibraator on.
Darwinistlik moraal või moraalsusetus, seletavab ka brutaalset võitlust positsioonide pärast mis läbib kaasaegset kohtingumaailma igal sammul ning jätab keskmise keskkooli sööklast mulje kui feministlikust utoopiast. Vaata veebilehte DarwinDating.com, kohtinguveebi mis on loodud eksklusiivselt ilusatele, ihaldatavatele inimestele. Teised liikmed hindavad su pilti skaalal ühest viieni ja otsustavad sellega kas sa saad nendega liituda või visatakse sind ühte hunnikusse koos teiste karvaste, higiste ja nohikutest äratõugatutega. Mu 28- aastane tütar rääkis mulle, et tema sõber, Yale ja Stanfordi ärikooli vilistlane, küsis temalt ükskord täiesti asjakohatult, „Kui sa hindaksid naisi ühest kümneni skaalal kus üks on Ugly Betty ja kümme Elizabeth Hurley, millise hinde mina saaks?”. Jillian Strauss kirjeldab 34- aastast müügijuhti Dallasest kes ütles, et tema praegune tüdruksõber täidab vaid kuus kümnest ideaalse tüdruksõbra kriteeriumist ja kui nad koos väljas käivad otsib ta pidevalt paremat varianti.
Mehed on kindlad, et nad ei ole selliseid kalkulatsioone tehes naistest hullemad – pigem kõvasti paremad. Hea darwinistliku loogika kohaselt usuvad nad aga, et naised kipuvad tegema oma arvestusi pigem rahakoti suuruse kui silmailu järgi. Üks, vaevatud, kahekümnendates mees kirjutab oma esimese palga kohta, et „tüdrukud oskavad sellist matemaatikat suurepäraselt”. Filmi „Seks ja linn” arvustades meenutab inglise autor Toby Young viite aastat mis ta ise New Yorgis veetis: „Veetlevad vallalised naised mitte ainult ei hüljanud paremat saaki nähes kõhkluseta oma kaaslaseid vaid reetsid pidevalt ka enda sookaaslastest sõpru”. (Nagu ka tema nimi viitab, on Carrie Mr. Big puhtatõuline alfaisane – rikas ning justkui kõigi KMT-de järelduste kinnitamiseks, omajagu jobu)
Üsna lihtne oleks darwinistlike reeglite järgi kohtajad naiste kasvava võimu vastu mässajate sildi all maha salata. Lihtne aga eksitav. Menaissannssmehed arvavad, et naiste võrdsus on toonud endaga kaasa reaalset kasu, olgugi, et nad ei ole ühel arvamusel selles osas, et millist kasu. VNM Curtis kirjutab, et „meil on võimalus magada nii paljude naistega kui me soovime ja samal ajal ei pea me muretsema võimaliku raseduse pärast. Meestel on rohkem vabadust ja lõbustusi kui kunagi varem ning kui vallalised mehed üldse milleski kokku leppida suudavad siis see on teadmine, et võimalikult paljude naistega magamine on fantastiline”. Võrgutamiskunstnikud ütlevad isegi, et nad eelistavad kui naised mõistavad Mängu kui isast versiooni paljastavast kaelusest. Vastassoo veetlemine on mäng – keerukas ja vapustama panev mäng.
Veelgi enam, darwinistide poolel ei ole mitte ainult õnnelikud lood vaid ka statistika. Nelikümmend aastat peale feministliku salapära eemaletõukamist eelistavad naised endiselt abikaasadena suuremaid, tugevamaid ja rikkamaid mehi. Naised abielluvad peaaegu alati meestega kes on pikemad kui nemad, vanemad kui nemad (kuigi vanusevahe on viimastel aastakümnetel vähenenud) ning kes teeninvad rohkem kui nemad (ka see vahe on tegelikult vähenenud). Enamus naistest keda Jillian Straus intervjueeris ütlesid, et nad otsivad meest kes oleks leibkonna peamine ülalpidaja. 2008. aasta juunis New Scientistis avaldatud artikkel kajastab kahte uurimust mis väidavad, et naiste tõmme „jobude” poole on geneetiline. Uurijad spekuleerivad, et nartsissistlikul, riskialtil mehel oli evolutsiooniline eelis. Kas keegi saab kahelda põhjuses miks jõusaalid on täis mehi kes suruvad rinnalt üle saja kilo? Vormis kõhulihased on tänase päeva VNM-ie sama mis puhmas suled paabulinnule.
Menaissansi darwinistliku mõtteviisi läbiv probleem ei ole mitte vastuseis naiste võrdsusele või naiste loomuse vale mõistmine. See on kompromissitu bioloogiline determinism mis ei jäta inimlikuks harimiseks vähimatki ruumi. „Me oleme loomad,” ütlevad uued darwinistid, „harjuge sellega.” Nad defineerivad mehelikkust kui alfa-stiilis karmust ja ebasentimentaalset juhuseksiga täidetud seksuaalelu. Selles vaimus toetavad nad manipuleerimist, kalkuleerivat mõtlemist ja alasti (nii otseses tähenduses kui metafoorina) enesekesksust. „Loodust ei huvita inimeste tunded ega nende riivamine,” seletab kohtingutreener Mike Pilinski „teda huvitab ainult edukas paljunemine.”.
Ühe vaatenurga järgi, on neil õigus. Manipuleerimine ja isiklikud huvid ujutasid sugudevahelised suhted üle juba ajal kui härrasmehed ei olnud veel väljasuremisohus liik; vaid mõned leheküljed Edith Whartoni teostest peaksid selles veenma kõiki kahtlejaid. Aga inimesed loodavad kultuurile, et taltsutada loomulikku isekust. Lõppude lõpuks on meil kõigil selge arusaam, et naabri grillilt toitu ei varastata ja tema tütre röövimine ei tule kõne alla. Loodusele ei lähe sellised keelud aga kuidagi korda. Just sellel põhjusel ootavad edukad kultuurid meestelt rohkem kui muskleid ja võimet paljuneda. Kui darwinistlikud kohtajad seda ei mõista, pole see täielikult nende süü. Nemad näevad, et kui vanad kurameerimisreeglid kadusid jäi nende asemele vaakum kus puuduvad igasugused reeglid mis ohjeldaks ja häbistaks matse, jobusid ja tõpraid. On neil üldse midagi kaotada?
Aga kas saaki varitsevaid darwinistlikke kohtajaid on ikka nii palju kui arvata võiks? Kas kohtingutel käimine on tõesti enamike kaasaegsete VNM-ide jaoks põrgu? Ilmselt siiski mitte. Üsna turvaline on teha oma panused sellele, et hoolimata kõigist segadustest ja piinlikest momentidest mis kohtingutega kaasas käivad üritab enamik mehi ikkagi öelda „palun” ja mitte uurida naiselt, ütleme, vähemalt mitte enne kolmandat kohtingut, tema seksuaalset ajalugu. Ning kui minevikust õppida siis enamik neist, ka kõige meisterlikumad VM-id, avastavad ennast lõpuks ikkagi nädalavahetustel laste pesapalliliigat juhendamas. Üleriigilises noorte heteroseksuaalsete meeste küsitluses leidis ka the National Marriage Project, Rutgersi ülikoolis tegutsev teadusorganisatsioon, et enamik vallalistest küsitletutest lootis siiski varem või hiljem abielluda ja lapsi saada.
Samas võib olla ka üsna kindel, et VNM-ide seas on kindel vähemus kellega kohtumist sa enda sõpradele ja sugulastele ei sooviks. 22% meestest keda eelpool mainitud küsitluses usutleti olid „üsna tõsised abieluvältijad”, kes ei usalda naisi ning suhtuvad eluaegsesse pühendumisesse ülimalt skeptiliselt. Aastad, mille nad jahti pidades on veetnud, ainult kinnitavad nende küünilisust. Neil Strauss, raamatu „The Game” autor leiab, et oma VM aastate jooksul nägi ta piisavalt valesid ja truudusetust, et jätta Darwinist optimisti mulje. Blogija nimega Eternal Bachelor uriseb, et „Igasuguse lootuse kaotamine ongi vabadus.”.
Fakt on aga see, et osa inimesi on valmis kihla vedama, et darwinistlik kohting on lahendus praegu valitsevale kaosele ning tulevikus peetakse seda normiks. Douglas Gurney, Montgomeryst, Alaskalt kirjutab: „See on ülemaailme fenomen. Meeste selline käitumine on lihtsalt vastus (seejuures üsna loogiline vastus) naiste muutuvale käitumisele. Lihtsalt öeldes, mehed on naiste poolt juhitud tõuaretuseksperiment. Mida külvad, seda lõikad ning kui mees saab lõigata mida iganes ta tahab sellel ajal kui teised külvavad siis miks mitte?
Kay S. Hymowitz on City Journali kaastoimetaja ning William E. Simoni teadur Manhattani Instituudis. Tema värskeim raamat on „Marriage and Caste in America”.
