Mustamäel asuv sütiste parkmets on üks õnnetu koht. Tegemist on reformimata riigimaaga mille heakorra tagamise kohustus on riigil – kohustus mida ei täideta ega ilmselt kavatsetagi täita. Reeglina hoolitseb selle eest, et asi kõige hullemaks ei läheks Mustamäe linnaosa aga sellest on vähe. Väga vähe.
Muud polegi hetkel peale hakata kui 1. mai talgupäeval asi ise käsile võtta ning Tallinnlaste seas populaarsele alale koos veidi viisakam ilme anda. Oodatud on kõik mustamäelased, tallinlased ning kaugemad huvilised. Piknikukraam tuleb ise kaasa võtta…
Aga mingit muuseumiööd seekord ei toimu! Kes minna plaanis, võib koju jääda. Ehmatusega avastasin, et see, mida keegi on otsustanud ööks nimetada, leiab aset ajavahemikus 19-24. Hästi läheb kui selleks ajaks päikegi looja jõuab minna! Tegemist on õhtuga, kõige paremal juhul isegi hilisõhtuga! Muuseumiöö on odav promotrikk sest tegelikult on tegemist siiski muuseumiõhtuga! Muuseumiõhtu toimub. Sinna võite minna. Mina lähen ka.
Tallinna muuseumitest on sellised asutused nagu Kristjan Raua Majamuuseum, Mikkeli Muuseum, Muuseumilaevade Sadam (kuigi ma enamike neist alustest oma näpuga ikka puutuda saanud), Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, Andres Särevi kortermuuseum, Kalevi Maiustustemuuseum, Kindlustuse Muuseum, Majandusajaloo Muuseum, Politseimuuseum, Lastemuuseum, Vene Muuseum Eestis ning Ühiskaubandusmuuseum minu jaoks veel võõrad.
Statistikaamet andis kusjuures täna teada, et mullu oli Eestis 1540 muuseumikülastust tuhande elaniku kohta. Muuseumide külastatavus, mis pärast Eesti taasiseseisvumist oli madalseisus, on viimasel kümnendil jõudsalt suurenenud.
2008. aastal oli Eestis 224 muuseumi. Muuseumides töötas ligi 1600 inimest ja lisaks veel 400 vabatahtlikku.
Muuseumide tulu oli mullu 575 miljonit krooni, millest 339 miljonit kaeti riigieelarvest ja 70 miljonit kohalike omavalitsuste eelarvest. 20 miljonit saadi annetustest ja fondidest ning 38 miljonit piletitulust. 36 miljonit krooni teeniti muudelt tasulistelt teenustelt (nt renditulud, giiditeenused jm). Muuseumide kulu oli 488 miljonit krooni, millest 2% kulus uute säilikute soetamiseks ja 49% tööjõukuludeks. Muuseumid investeerisid 146 miljonit krooni.
Minu seisukoht on, et muuseumite külastamine peaks kõigile olema tasuta ning see 38 miljonit krooni piletitulu tuleks peale majanduskriisi möödumist katta kas riigi- või omavalitsuse eelarvest.
Emadepäeva puhul avaldas Päästke Lapsed organisatsioon järjekorras juba kümnenda maailma emade olukorra raporti. Raport juhib tähelepanu varajaste eluaastate määravale rollile lapse tulevases elus kuid ka sellele, et 75 miljonit last üle maailma ei lõpeta isegi mitte põhikooli.
Väga pikalt raportit ei refereeri kuid üks olulisem tabel on nö emaindeks mille järgi riike järjekorda saab asetada.
Indeksit koostades vaadatakse raseduse ajal suremise riski, kaitsevahendite kasutamist, naiste oodatavat eluiga sünnihetkel, aega mille naised keskmiselt koolis veedavad, vanemahüvitiste kestust ja % palgast, meeste ja naiste palgalõhet, naiste osakaalu valitsuses, alla 5-aastaste suremust, kooliga alustamist põhikoolis ja keskkoolis.
Edetabeli esimeses otsas ei ole ilmselt üllatusi. Rootsi, Norra, Austraalia, Island, Taani, Uus-Meremaa, Soome, Iirimaa, Saksamaa ja Madalmaad moodustavad TOP10. Eesti on paigutunud nimekirjas 19 kohale mis vaadeldud kriteeriume arvestades ei ole paha tulemus. Leedu on 22 ja Leedu 24. Arenenud riikide seast on viimaseks (43) paigutunud Albaania.
Eraldi on vaadatud rohkem ja vähem arenenud riike.
Vähem arenenud riikide esiviisikus on Kuuba, Iisrael, Argentiina, Barbados ja Küpros. Vähimarenenud riikidest on parim olukord Maldiividel, Cape Verdes, Ugandas, Rwandas ja Malawis. Kõige hullem on olukord ilmselt Nigeerias, Sierra Leones ja Tšaadis.
Muus osas tõdeb raport, et emade ja laste heaolusse panustamine toetab tugevalt nii vaimset kui majanduslikku heaolu riigi ja regiooni tasandil ja palju muud olulist. Huvilised saavad inglise keelset raportit ennast lugeda siit:
State of the Worlds Mothers 2009 – Investing in the Early Years
Naistepäev on oma taustalt tegelikult poliitiline tähtpäev mis sai alguse USA sotsialistliku partei algatusest 1909 aastal. See selleks. Eestis ja suuremas osas muust maailmast on ta ilmselt oma esialgse poliitilise aura suuresti minetanud ning muutunud lihtsalt üheks järjekordseks ninnu-nännu päevaks mil naistel on võimalus solvuda, vihastada ja pettuda igaühes kes neile sellel päeval lillekimpu, kommikarpi ja naeratust ei kingi või suvatseb sellel päeval blogis kirjutada midagi muud kui lihtsalt “Head naistepäeva!”.
Mulle meeldib, et naisühendused täna vähemalt sõna võtsid ja niigi palju tegid, et teatasid oma soovist olla võrdselt väärtustatud meestega. Tõsi. See, et Eestis on meeste ja naiste palgavahe 30% ja enam on rahvusvaheline häbiplekk meie niigi plekilisel põllel ning naisühendustel on õigus – sellist palgavahet ei tohiks eksisteerida. Kindlasti ei ole ma aga nõus nende üleskutsega erakondadele, kehestamaks regulatsioone võrdse esindatuse tagamiseks valitavates organites. Ehk siis maakeeli, naised nõuavad jälle sookvoote. Kuigi ma olen 100% nõus eesmärgiga, olen ma alati olnud vastu selle eesmärgi saavutamisele ebademokraatlike repressiivmeetoditega. Minu arust ei oleks see ka eesmärgiga kooskõlas. Eesmärk kutsub üles naisi väärtustama, sookvoodid ainult sunniks neid ülendama siia ja sinna.
Lihtsalt üleskutse ja teadaande asemel oleks täna aga tahtnud näha naisi tänavatel. Palju naisi tänavatel. Loosungite ja värkidega. Kui mina oleks osakene grupist, mis teenib ilma igasuguse arvestatava põhjenduseta 30% vähem kui teine grupp, siis ma oleks parajalt pissed off.
Igatahes, tegelikult pidin ma naistele soovima head naistepäeva ning meestele sellel päeval vastupidavust.
