Mitu inimest on küsinud, mida ma sellest DASA värgist ja üldiselt erakondade rahastamisest arvan. Infopartisani tänane postitus annab ka ajendit veidi pikemalt vastata.
 
Esiteks sellest samast Osalusveebi ettepanekust mis oleks ette näinud 10 eurot igale erakonnale iga Riigikogu valimisel saadud hääle eest. 10 eurot arvuna ei olegi niivõrd oluline, minu poolest olgu 15, 20 või 25 – olen ennast sellega piisavalt ebapopulaarseks teinud ja jään seisukohale, et demokraatia on Eestis alarahastatud, peamiselt just seetõttu, et selle rahastamine on ebapopulaarne – meile meeldib demokraatlik ja vaba ühiskond, meeldiks kvaliteetne ja tegus Riigikogu, kuid hea meelega ei maksaks enamus selle eest sentigi.
 
Olgu aga seega avalikult ja lõplikult välja öeldud, et toetan erakondade riigieelarvest rahastamise muutmist, sh. sedasi, et toetuse saajate ringi kaasataks kõik Riigikogu valimisel enda nimekirjaga osalenud erakonnad. Toetuse proportsioonide määramise osas võib veel arutada, kas leiutada mingeid valemeid või teha tõesti lihtsamalt – 1 hääl = teatud summa.
 
Olenemata sellest, kas eelnevat muuta või mitte muuta, tuleb muuta avaliku kontrolli osatähtsust erakondade rahastamise üle. Eranditult peaks erakonnad igakuiselt veebis avaldama selle, kuidas täpselt toetust kasutatud on, sh. koos kõigi kuludokumentidega – vastava, kõigile ühise, platvormi peab välja töötama riik. Oluline on see, et ma ei taha sellega öelda, et keegi peaks ette ütlema mida toetusrahaga teha, ainult seda, et selle kasutamine peab olema 100% läbipaistev.
 
Kogu selle rahastamise teema kontekstis on minu jaoks alati olnud eraldi küsimuseks nn. kohalike erakondade toetamine. Eestis neid küll väga ei ole aga võiks olla. Miks ei võiks näiteks toetada erakondade tegevust, mille eesmärgiks olekski mõne konkreetse omavalitsuse või piirkonna poliitilises elus osalemine – Eesti väiksuse tõttu saab neid tekkida vaid paaris suuremas omavalituses või siis just piirkonniti, kuid ideena oleks see täiesti mõeldav – erakonna võiks kokku panna inimestest kellele “suur poliitika” huvi ei pakugi aga kohalikumad küsimused on olulised. Kindlasti suurendaks see KOV valimistel sisuliste küsimuste arutelu, kuid võiks rohkem aktiveerida ka kohalikke inimesi. Ideaalis võiks olla olemas võimalus ka selliste erakondade loomiseks ja toetamiseks.
 
Nüüd aga need ajuvabad DASA’d e. demokraatia arendamise sihtasutused e. juhtivate parteide soovist/vajadusest täiendavate organisatsioonide ja rahastusallikate järele. Kindlasti mängib siin lisaks riigikassale rolli ka see, et erinevalt erakondadest võivad sihtasutusi kindlasti toetada ka ettevõtted.
 
Ühelt poolt on väga OK, kui erakonnad loovad eraldi organisatsiooni koolitus, arendus, vms. tegevuseks, kuid nende jaoks eraldi toetusmeetme loomine ei ole OK. Kui eesmärgiks on tõesti “demokraatiat arendada”, siis oluliselt mõistetavam oleks selle jaoks eraldi riigieelarvest rahastatava toetusfondi loomine, mille toetusele saaks võrdselt kandideerida kõik kellel selleks soovi – otsustajate ring võiks koosneda nii erakondade kui erakonnaväliste esindusorganisatsioonide esindajatest. Mingis kontekstis on DASA’de raames räägitud ka “demokraatia ekspordist” e. arengukoostöö toetamisest – selle jaoks on meil teised organisatsioonid ja toetusmeetmed (kust võib samuti toetust taotleda) mis on päris korralikult alarahastatud. Täna planeeritav ei oma igal juhul mingit loogikat ega põhjendatud eesmärki, võimalik, et asi on minus.
 
Kogu tõe huvides pean esile tooma selle, et a) ei poolda valimiskulude piiramist; b) ei poolda ettevõtete keeldu erakondade/poliitikute rahastamisele – seda viimast mh. ka seetõttu, et kes ikka toetada soovib, leiab selleks alati ka võimaluse ning reaalselt rakendatavaid reegleid pole mõtet hoida, samuti ei näe sellel ka sisulist mõtet – lisaks valijatele on ka ettevõtetel poliitilised huvid, eesmärgid ja põhimõtted, mina ei näe põhjust, miks ei võiks neil võimaldada neid avalikult näidata.
 
Sedasi siis seekord – võta, jäta või vaidle vastu.

 
Hommikul esimese asjana leidsin postkastist teate küsimusega, et kas ma juba kuulsin, et Helenius ostis erakonna. Uudiseid lugedes jõudis asi lõpuks kohale.
 
Ei usu, et IRL täies koosseisus ostetav on, kuid Heleniuse veendumus ja toetus erakonnale on tegelikult muljetavaldav – tulevikus võiks aina rohkem jõukaid inimesi oma maailmavaate selgelt defineerida ning seda vastavalt toetada, selle asemel, et poetada soosingu leidmiseks “demokraatia toetamise” sildi all palukesi siia ja sinna.
 
Jõudu!

 
Lihtne. Tahate, demonstreerin? Olgu pealegi.
 
Esiteks. Minu arust on erakordselt kurb praegu ERSO ümber toimuv ning eriti madal on Reformierakonna populistlik lüke mis mängib inimeste madalaimatel emotsioonidel. Räägin muidugi arutelu teadlikust suunamisest Neeme Järvi palganumbrile. Iga poliittehnoloog ja lihtsaimagi mõtlemisega inimene teab vähemalt ühte – kommentaatorid ja valdkonnast eemal olevad inimesed ajavad veidigi suuremad numbrid pöördesse ning nende abil saab õigustada jänest ja matta dirigenti. Mina ei häbene välja öelda, et Neeme Järvi võiks saada ka oluliselt kõrgemat tasu ning see oleks seda väärt.
 
Olgu, selle te annate mulle veel ehk andeks. Järgmist kindlasti mitte.
 
Samast ooperist on Riigikogu liikmete tasude teema mida annab alati tõstatada kui mõni teine kuumemaks kisub. Täiesti loogiline on, et valdav enamus inimestest arvab, et selle töö, selle vastutuse, eest peaks vähem maksma. Mina ei arva. Mina arvan, et Riigikogu liikmete töötasu peaks olema tänasest oluliselt kõrgem – vähemalt võrdne või suurem ka Euroopa Parlamendi palgast, mis 2010. aastal on 7807,12 EUR ehk ligikaudu 122 154 EEK. Sedasi vastaks see veidi rohkem ametiga kaasnevale vastutusele ning tippklassi tegijatel oleks ka veidi rohkem võimalust panustada. Kusjuures, samuti arvan ma, et kuluhüvitised peavad olema suuremad, vaja on assistente, kohalikke büroosid, uuringuid, analüüse jne – täna me seadusandjatele neid eriti ei võimalda ning kõik see kokku mõjub Riigikogu töö tulemuslikkusele, tasemele, laastavalt.
 
Ma meeldin sulle nüüd ju oluliselt vähem, kui enne seda postitust?
 
Tõestatud.

 
Aplaus ja trummipõrin. Tallinna noortenõukogu kuulutas oma viimasel koosolekul välja noortevolikogu uue koosseisu valimised – kandideerida saab iga kuni 26-aastane noor, kelle elukohaks on Tallinna linn või kes õpib mõnes pealinna üld-, kutse-, era- või kõrgkoolis. Vähemalt paberil. Reaalselt pole ilmselt mõtet, kuna mingeid tõsiselt võetavaid valimisi ei toimu.
 
Valimised korraldatakse nimelt kolmes huvirühmas (õpilased, üliõpilased ja noorteühendused), igast huvirühmast valitakse seitse esindajat. Huvigrupi valimisi korraldavad esindusorganisatsioonid: õpilased – Tallinna Õpilasesindus (mis on sisuliselt täiesti surnud organisatsioon, ei esinda kedagi ning koosneb ainult mõnest kesknoorest); üliõpilased – Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlaud (Lisatud kell 11:40: Täpsustuseks niipalju, et üliõpilaskondade Tallinna katuseorganisatsioon TÜÜL on juba teavitanud, et nemad selles protsessis ei osale ja oma esindajaid ei vali, kuna esiteks on põhimäärus väga segane ja vastuolusid täis, teiseks on tähtajad utoopiliselt lühikesed ning kolmandaks on valimised seadusega vastuolus.) – ja noorteühenduste valimised korraldab Tallinna Spordi- ja Noorsooamet. Valiku kandidaatide osas teevad Tallinna haldusterritooriumil tegutsevate õpilaste, üliõpilaste ja noorteorganisatsioonide volitatud esindajad 22.-28.novembrini k.a. toimuvatel koosolekutel.
 
Täpsemat valimisjuhendit saab lugeda siit.
 
Sama süsteemi järgi on Tallinnas noortevolikogu juba korra moodustatud ning nii nagu arvata võis, kukkus see haledalt läbi, ning nii nagu arvata võis, ei ole sellest midagi järeldatud.
 
Siin on mitu asja, mis on üdini mädad. Nii sisuliselt kui formaalselt.
 
Esiteks, Tallinna noortevolikogu moodustamine sellises korras on järjekordne noorte osaluse mõnitamine Tallinna linnas. Olen sellest juba ka varem korduvalt kirjutanud.
 
Kui olime kunagi, päris esinduslikus töögrupis, poolteist aastat kestnud arutelu tulemusena välja töötanud igati hea ettepaneku kombineeritud valimissüsteemi osas (11 organisatsioonide kaudu, 22 otsevalimistega Tallinna noorte seast), siis viimasel koosolekul otsustas kohal olnud neli töörühma liiget neljateistkümnest ettepanekut süsteemi osas muuta sedasi, et kõik noortevolikogu liikmed määrataks Tallinnas tegutsevate noorteorganisatsioonide poolt (7 TÕE kaudu, 7 TÜÜLi kaudu, 7 teiste NÜde “üldkoosoleku” poolt). Minu hinnangul ei lähe see aga mitte. Alustades sellest, et sellega jäetakse automaatselt kõrvale kõik organiseerumata noored (valdav enamus), kuni selleni, et otsustamine viiakse jälle kitsa ringi noorteühenduste juhtide kätte.
 
Sellise delegeeritud valimissüsteemiga kloonitakse efektiivselt Tallinna noortenõukogu senine (olematu) mandaat, mis tähendaks seda, et noortevolikogu esindaks igal juhul ikkagi vaid noorteühendusi (Tallinna noortenõukogu ei esinda tegelikult mitte kedagi, kuna selle koosseisu on linnavalitsus totaalselt tasakaalust välja viinud ja sisuliselt ära solkinud), mitte Tallinna noori, nagu esialgne eesmärk kunagises lähteülesandes oli.
 
Ka riiklikud strateegiad on seadnud eesmärgiks organiseerumata noorte kaasamise mitte juba aktiivsete noorte jaoks veel ühe võimaluse loomine. Mitte et mul midagi võimaluste vastu oleks, aga nüüd juba teist korda rakendatava valimissüsteemi kohaselt pean paraku ütlema, et NOORTE OSALUS MY ASS!
 
Lisan siia veel korra ka kunagise töögrupi ettepaneku noortevolikogu moodustamise ja töö korraldamise põhimõtete kohta:
 

Tallinna noortenõukogu Noortevolikogu loomise töögrupp KOKKUVÕTE TÖÖGRUPI ETTEPANEKUTEST 09.12.2007, Tallinn

 
Tänast süsteemi õõnestab samuti teadmine, et ka noored ise ei taju, et esindusorganisatsioonid neid esindaks. Seda seisukohta kinnitas ka 2009. aastal läbi viidud kvalitatiivne (piloot)uuring, mis puudutas noorte katuseorganisatsioonide osalust poliitika kujundamisel.
 
Aga siit edasi minnes.
 
Kui eelmise nurisünnitise moodustamise ajal oli noortevolikogu veel seaduses defineerimata, siis nüüd on noortevolikogu ka seaduses selgelt defineeritud:
 

§ 9. Noortevolikogu
(1) Valla- või linnavolikogu juurde võib moodustada noortevolikogu. Noortevolikogu eesmärgiks on arutada valla või linna pädevusse kuuluvaid noori puudutavaid küsimusi ning teha nende kohta ettepanekuid valla- või linnavolikogule ja valla- või linnavalitsusele, lähtudes noorte vajadustest ja huvidest.
(2) Noortevolikogu valitakse valla või linna noorte poolt demokraatlikul teel valla- või linnavolikogu kehtestatud korras.
(3) Noortevolikogu tegutsemise alused kehtestab valla- või linnavolikogu.
(4) Vald või linn toetavad oma haldusterritooriumi noortevolikogu jätkusuutlikku tegutsemist valla- või linnavolikogu kehtestatud korras.
(5) Valla- või linnavolikogu edastab noortevolikogule selle taotlusel oma istungite päevakordade projektid ning noori puudutavate õigusaktide eelnõud enne valla- või linnavolikogu istungite toimumist.

 
Tallinnas ei ole kinnitatud noortevolikogu tegutsemise aluseid ega kinnitatud valimiskorda. Küll aga, nagu alguses ütlesin, on Tallinnas välja kuulutatud valimised, mis kehtiva seaduse kohaselt on õigustühised ning mida ei saagi läbi viia. Eeldusel, et Tallinnas tehakse ikka noortevolikogu, mitte ei mõnitata taaskord noori ja noorteorganisatsioone.
 
Noortevolikogu tänane valimiskord on kellegi vaimusünnitis ning tegutsemise alustega, mille samuti linnavolikogu kehtestama peab, on sedasi, et Tallinna noortenõukogu viimaselt koosolekult käis dokument küll läbi, kuid erilist arutelu ei toimunud (kuigi igal nõukogu liikmel oli tegelikult võimalik enne koosolekut esitada muudatusettepankuid – tegelikult oli tahtmine asja kinnitada juba eelmisel koosolekul, kuid kuna noortenõukogu liikmed nägid eelnõud alles kohapeal, vähemalt seda ei tehtud), kuna linnapea olevat kedagi sõimama asunud ning seejärel olevat kõigil suud lukus ja dokument vaikimisi heaks kiidetud. Linnavalitsus ja linnavolikogu seda veel arutanud ei olegi. Dokumenti ennast saab samuti lugeda ning ka selles on nii mõnigi punkt, milles nii sisuliselt, kuid ka seaduse mõttes kahelda tasub.
 
Põhimäärusest aga lähemalt siis, kui see kunagi mõnda legitiimsemasse kogusse arutlusele peaks jõudma. Halb huumor ja klounide paraad.
 
Võtan aga juba eeposeks kujunenud postituse kokku poolpika ajaloolise ülevaatega.
 
Tallinna tegevus noorte osaluse, algatuse ja kodanikuteadlikkuse kasvu takistamisel on täna ennast tõestanud järjepideva seisukohavõtuna. 2007.-2008.aastal otsustati kõigi noorte poolt otse valitava noortevolikogu loomise asemel toetada väikese, valitud seltskonna poolt koostatava „esinduskogu“ loomist ja sama tahetakse teha ka sellel aastal. Tallinnas töös olev noortevolikogu pilootprojekt on pigem noorte osaluse mõnitamine kui midagi mõistlikku ja jätkusuutlikku. Seadusele vastamisest rääkimata.
 
2009. aasta märtsis suutis aga jahmatada toonane Mustamäe linnaosa asevanem Nikolai Degtjarenko, kui Õpilasesinduste Assamblee nimel Vene suursaadiku väljaütlemistele otse ja ausalt vastanud peasekretär Sergei Metlev langes Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumis repressioonide ohvriks. Meeldetuletuseks olgu öeldud, et linnavõimu esindava Degtjareno tookordne seisukohavõtt kõlas noortele aktivistidele selgelt ja otse – olge vait ja teenige edasi. Kooli esindajad leidsid tookord üldse, et nende õpilased ei ole võimelised mõistlikul tasemel argumenteerima, arvama ja olukordi kommenteerima.
 
Enne 2009. aasta kohalikke valimisi ründas Tallinn julmalt, aga mitte ootamatult noorte esindusorganisatsioonide poolt korraldatavat varivalimiste projekti. Muidugi – siirast murest olukorra pärast, mil õpilasi püütakse rakendada valimisvankri ette ja kasutada neid mõnede erakondade tahte läbiviimiseks. Või siis mitte. Kas Tallinna linnavõim kartis noorte teadlikkuse ja aktiivsuse kasvu või tundis ennast ühest poliitikakaugest projektist liigselt kõrvale jäetuna?
 
Tallinna Noortenõukogu, mille seisukohaga endine abilinnapea Jäppinen tookord argumenteeris, muudeti aga farsiks juba 2007. aastal, kui noorte esindusorganisatsioonide poolt määratud liikmed seal vähemusse jäid, muuseas paigutati siis sinna tookord linnapea ukaasiga ka Piret Järvis, kellel mõnede vihjete kohaselt sealt pikalt lahkuda ei lubatud, ning kesknoored Henri Kaselo ja Raimond Kaljulaid. Noortenõukogu mõistlikku koosseisu pole tänaseni taastatud.
 
Nüüd siis järjekordne farss noortevolikogu moodustamisel ning rääkimata hiljutisest abilinnapea algatusest toimiva noorsootöö süsteemi lammutamiseks.
 
Tallinnas on suurepärased tingimused ja võimalused noorte aktiivsemaks kaasamiseks. Kogu Euroopa liigub aeglaselt, aga järjekindlalt noorte osaluse suurendamise, ühiskonnateadlikkuse tõstmise ja isegi valimisea langetamise suunas. Suur hulk noori ja noorteühendusi on selleks valmis. Meie pealinn on aga käest lasknud mitu eesrindlikku võimalust ja otsustanud käituda risti vastupidi.
 
Sedasi jääbki ainult üle küsida: miks Tallinn toodab teadlikult poliitikakauget valijat?

 
Detsembris ja jaanuaris korraldan noortele õpetajatele paar blogikoolitust. Ühe ettevalmistusena istusime eile väiksema õpetajate seltskonnaga maha ja arutasime veidi, et mida, miks ja millest üldse õpetajad blogima peaks, võiks.
 
Blogimine teadupoolest ei ole õpetajate seas eriti populaarne tegevus. Tundub, et peamised pidurdavad faktorid saab jagada selgelt kolmeks. Esiteks, lapsevanemad – paljud lapsevanemad on kooli igapäevast tööd nähes üllatavalt kriitilised, (sest nemad teavad ju paremini?) ning kui blogi vahendusel uksi avada, võib paljudel midagi öelda olla. Teiseks, õpilased – kellest võib kirjutada, kellest ei või? Üksikust õpilasest ilmselt mitte, aga klassist kui kollektiivist? Koolist kui tervikust? Kas kirjutada sedasi, et tegelased on äratuntavad või muuta blogi anonüümseks “ilukirjanduseks”? Kolmandaks, õpetaja – koolis toimuv on tegelikult ju igapäevane, rutiin (kuigi igas päevas on alati midagi uut ja põnevat), ning seda erakordset millest maailmale kirjutada tahaks, on ilmselt kohati päris raske eristada. Samuti on paljud õpetajad harjunud analüüsima, hindama, üle mõtlema, st reaalselt kuluks aega oluliselt rohkem kui vaja oleks.
 
Samal ajal on blogi ju suurepärane võimalus jagada emotsioone, kogemusi, saada tagasisidet, suhelda just nende samade vanemate, õpilaste ja kolleegidega lähemalt ja kaugemalt. Lisaboonusena võiks kooli, klassi või õpetajate blogid olla täna kohati üsna karmis turukonkurentsis (olgem ausad, koole on mitmetes kohtades omajagu rohkem kui reaalselt tarvis) kooli jaoks ideaalseks turunduskanaliks.
 
Mina võin arvata mida iganes, aga miks õpetajad tegelikult ei blogi?
 
Kas potentsiaalsed õpetajatest blogijad on lihtsalt ajapuuduses? Frustreeritud ja läbipõlenud? Kui paljud õpetajad kardavad ametialaseid tagasilööke, liigset ausust ja piiride ületamist? Kas koolid ja haridussüsteem üldse toetavad ja aktsepteerivad blogivat õpetajat või kehtib meil vaikides sama soovitus mille USA Pennsylvania osariigi haridusliit otsesõnu kirja on pannud – õpetaja ärgu rääkigu/blogigu oma tööst, õpilastest, kolleegidest, ülemustest ning ka siis kirjutagu sedasi, et lugeda saab ainult valitud seltskond?
 
Miks õpetaja ei blogi? Kas õpetaja peaks blogima? Kuidas õpetaja blogima peaks?

 
Tallinnas tehakse jälle lolluseid ning Facebookis saab jälle kainet mõistust, seekord siis Tallinna noorsootööd, toetada!
 
Kutsun sindki liituma leheküljega “Tallinna Noorsootöö Keskuse likvideerimise vastu“.
 
Miks?
 
Sest kui Tallinnas tahta hävitada täna üsna edukalt toimivat noorsootöö süsteemi ja astuda hulk aastaid tagasi, on selleks õhku visatud päris hea mõte. Tuleb sulgeda Tallinna Noorsootöö Keskus ja vara laiali jagada. Alates sellest nädalast on selge, et see samm on ette võetud ja ideena õhus. Minu pikemat seisukohta ja taustainfot saad lugeda siit.

 
Kui Tallinnas tahta hävitada täna üsna edukalt toimivat noorsootöö süsteemi ja astuda hulk aastaid tagasi, on selleks õhku visatud päris hea mõte. Tuleb sulgeda Tallinna Noorsootöö Keskus ja vara laiali jagada. Alates eilsest on selge, et see samm on ette võetud ja ideena õhus – tõenäoliselt viiakse siis ka ellu.
 
Reaalselt on Tallinna Noorsootöö Keskus (TNK) ainus linnaasutus, kus on tõsiseltvõetavat noorsootöö alast kompetentsi ja ressurssi ning mis on seda võimeline ülelinnaliselt kasutama. Tallinna Spordi- ja Noorsooamet (TSNA) on aastaid võrrelnud linnaosade noortekeskuseid ja TNK omi ning TNK omad jäävad alati võrdluses peale ja mitte vähe.
 
TSNA all olevate TNK noortekeskuste juhtimist korraldab üks juhtkond, st siin on võrreldes linnaosade keskustega väga selge kokkuhoid. Võrdluseks, kui ühe TNK keskuse kulu noortekeskuse kohta oli 2009. aasta kinnitatud eelarve järgi 1,257 miljonit, siis nii Mustamäe kui Haabersti keskuste kulud olid 100-150 tuhat krooni enam. Veidi väiksem on see vahe Mähe ja Kose keskuste puhul kuna tegemist on pisikeste, asumipõhiste keskustega. Sellel aastal saavad TNK 7 keskust majandatud miljoniga aastas, samal ajal on Mustamäe ja Haabersti eelarved vastavalt 1,235 ja 1,154 miljonit krooni. Mingist rahalisest kokkuhoiust siin seega rääkida ei saa. Suurendame nii kulusid kui linnabürokraatiat. Samuti on TNK keskuste vahel olemas väga hästi toimiv ressursijagamine, st igasse keskusesse ei ole vahendeid tarvis hankida, vaid neid saab jagada – linnaosade keskustes selline süsteem ei toimi ja kui toimiks, oleks oluliselt aja ja töömahukam. TNK keskuste puhul on ka inimressursi kasutamine oluliselt parem, ka asendustöötajaid on vajadusel oluliselt lihtsam leida jne. Näiteks kannataks TNK kaotamisel otseselt Ranna Noortekeskuse projekt mida on 4 aastat tehtud ja üle riigi eeskujuks toodud – üks noortekeskus ei ole seda võimeline korraldama ning mitme, eri juhtimise all noortekeskusega sellist projekti teha oleks kas keeruline või võimatu, ka kulukam.
 
Linnaosade noortekeskused pakuvad üldjuhul ainult piirkondlikku tegevust, erinevalt TNK keskustest, mille tegevus on ülelinnaline. Noortele on aga iseloomulik justnimelt suur mobiilsus linna siseselt ning Lasnamäe noored võivad vabalt käia mõne teise linnaosa keskuses ja vastupidi. Killustamine ja piirkonnastumine vähendab seda võimalust oluliselt.
 
Igasuguste uuenduste ja muutustega on oluliselt lihtsam kaasa minna samas haldusalas – samuti tagada kvaliteeti. Näiteks on just Mustamäe noortekeskuse inimesed kurtnud, et kuigi nad tahaksid teha enda veebilehel TNK eeskujul uuendusi, siis linnaosa lihtsalt ignoreerib seda vajadust ja keskusel pole selleks ressurssi. Samuti on alati olnud problemaatiline linnaosade keskuste töötajate osalemine TNK poolt korraldatavatel koolitustel jne.
 
Samuti on teenus linnaosade keskustes oluliselt kättesaamatum kui TNK omades. Näiteks Mustamäe ja Haabersti keskused olid 2009. aastal avatud 330 tundi vähem kui TNK keskused ning nende külastatavus oli 39% väiksem kui TNK keskustel – siin kombineerub nii teenuse kättesaamatus kui ka TNK poolt pakutav oluliselt kõrgem kvaliteet. Samuti ei ole linnaosade keskustel võimekust leida lisarahastust. Siseriiklike projektide kaudu said TNK keskused lisarahastust 2009. aastal 800 000 krooni, linnaosade omad vaid 65 000 kr. Välisrahastust said TNK projektid 665 000 krooni, linnaosade keskused mitte sentigi.
 
Linna noorsootöö kannatab linnaosade noortekeskuste kaudu tervikuna!
 
Lisaks TSNA kaudu saadavatele andmetele on siin veel peenemaid detaile. Linnaosad on alati noortekeskuste peale hammast ihunud, kuna seal on ressurssi ja võimalusi, mida saab ka eesmärgiväliselt ära kasutada. Nii on näiteks Haabersti noortekeskus tihtipeale sunnitud promoma sealset linnaosa vanemat ning räägitakse, et (Oliver Liidemann seletas mulle pikalt ja laialt, et tegelikult on ta tore ja hea ja lubasin talle, et võin talle niipalju vastu tulla, et lisan siia teksti sõnapaari “räägitakse, et”. Ilmselt hakkas siis asjast avalikult rääkimine häirima.) Järve noortekeskusesse soetatud kallist tehnikat kuritarvitavad juba täna Keskerakonna inimesed enda materjalide paljundamiseks (agar kesknoor Oliver Liidemann on pandud Kristiine LOVis suisa noorsootöö peaspetsialistiks). Muidugi tahaks linnaosades tegutsevad parteikontorid rohkem juurdepääsu ja võimalusi. Paljudes linnaosades peetakse noorsootööd aga mitte sisuliseks pikaajaliseks tegevuseks, vaid lihtsalt mingiks tilu-lilu ürituste korraldamiseks. Samas just Nõmme linnaosa oleks ilmselt suurim võitja, kuna Pääsküla noortekeskuse ekstreemspordihalliga on võimalik korralikku omatulu teenida.
 
Esimesena kannatab aga tõenäoliselt hoopis venekeelne noor. Täna hoolitseb TNK selle eest, et tegevus toimus suuresti kahes keeles, materjalid oleksid saadaval kahes keeles jne. Seda võimekust ja kompetentsi väljaspool TNKd senini ilmnenud ei ole.
 
Kui kellelgi on soov Tallinna noorsootööd reaalselt arendada, vähendada kulusid ja bürokraatiat, tuleb käituda täna planeeritust vastupidi. Noortekeskused, mis on linnaosade hallata, tuleb sealt ära tuua ja viia Tallinna Noorsootöö Keskuse alla. Tulemus oleks juba aasta-kahega selgelt näha.
 
Kui linnastruktuuris selle valdkonna siseselt muudatusi teha, siis kõige edasiviivam liigutus oleks hoopis Spordi- ja Noorsooameti likvideerimine, Tallinna Noorsootöö Keskuse muutmine Tallinna Vabaaja Keskuseks (mitte ametiks, vaid justnimelt linnaasutuseks), sinna alla koondada kõik noortekeskused, spordivaldkond ja ka kultuurivaldkond ning anda asutusele küllaltki lai tegutsemisvabadus. Selle sammuga vähendaks ka korralikult bürokraatiat ja kulusid.

 
Sellised mõtted siis seekord.

Täna päeval koduse postkasti juurde sattudes oli keegi selle prügi täis toppinud. Mingi kummaline, kergelt rõve 4lk üllitis oli Jyski reklaami vahele sattunud. Seesama Tallinn Töötab. Tõstsin ta kodunt ära minnes prügikasti, Jyski reklaami jätsin alles – tundus kasulikum ja vähem piinlik, sest mudale (mis küll sisult kohati õige) ja propagandale lisaks polnud pealinna töötutele (loe: valijatele) suunatud lehest küll muud leida.
 

www.youtube.com/watch?v=jazveVffSc8

 
Tallinna linnameedia on pinnuks silmas paljudel. Eelmise kuu lõpus võttis selle kallal jälle nokkida IRL. Traditsioonilises võtmes st tehes jälle ettepaneku linnameedia eelarvet kärpida. Indrek Raudne teadupoolest ütles suvel üldse, et linnameedia olemasolu ei saa ka kergematel aegadel aktsepteerida, kuna see on vaba ajakirjanduse ja sõltumatute kommunikatsioonivahendite asjatu dubleerimine. Selle viimasega ei saa nõus olla.
 
Linnapea Savisaar aga marssis Rhodosel hoopis poodiumile ja tegi ettepaneku asutada Euroopa avalik-õiguslik päevaleht. Ettekandest peab ilmselt olema nõus sellega, et inforuum on killustatud ning vajab ühtlustamist, laiendamist. Mina ei arva, et päevaleht selleks kõige parem vahend oleks – pigem oleks aeg edasi liikuda mõne päevakajalisema meedia juurde. Samas, korra kuus ilmuv Euroopa ajakiri ei pruugigi halb mõte olla.
 
Ühes on opositsioonipoliitikutel muidugi õigus. Tallinna linnameedia tuleb ümber korraldada ning poliitpropaganda osakaalu väljaannetes tuleb vähendada ja palju.
 
Jupp aega tagasi maandus postkastis ka uuring nimega “Linnakodanike rahulolu Tallinna avalike teenustega. Rahvaküsitluse analüüs.”. Uuring vaatas otsa ka tallinlaste poolt kasutatavatele infokanalitele ning ainsana oli oma positsiooni infoallikana parandanud ajaleht „Pealinn“. Linna lehed on selle uuringi kohaselt kujunemas oluliseks infoallikaks, nii saab ajalehest „Pealinn“ või oma linnaosa lehest infot kolmveerand küsitletuist, sealjuures „sageli“ 25-27%.
 
Seega ei tasu linnameediat täies mahus kindlasti kalevi alla lükata – seda vajatakse ja tarbitakse päris aktiivselt ning pealegi, lisaks Linnalehele Tallinnas vist teisi tõsisemaid kohalikke väljaandeid ei ole ega ilmselt ka tule?
 
Kaks asja tuleks ja saaks kohe ja kiirelt ära teha.
 
Esiteks. Linnaosade lehtede väljaandmine tuleb lõpetada. Ühe linnaosa informatsiooni koondav väljaanne on ebapraktiline ja ebavajalik – mustamäelased ei ela oma elu ainult Mustamäel ja huvituvad ka teiste linnaosade tegemistest, töötatakse ju Kesklinnas, lapsed viiakse kooli Kristiinesse, kooli Haaberstisse ja randa sõidetakse Piritale. Sama mõttekäik toimib ka enamuse teiste linnaosade puhul.
 
Pealinn/Stolitsa tuleb ümber korraldada korra kuus ilmuvaks linnaajakirjaks mis koondaks endas kakskeelse väljaandena kõigi linnaosade ja laiema informatsiooni. Võrreldes tänasega ei tule väljaande mahtusid mitte vähendada vaid suurendada – ajakiri peaks jõudma igasse Tallinna postkasti. Sama ettepaneku tegin ise enne 2009. aasta KOV valimisi ning ei häbene tunnistada, et sarnase ettepaneku on peale seda teinud ka Reformierakond.
 
Poliitilise tahte ja valikute küsimus.
 
Kriitikutele ka muidugi vastuseks – kui tõepoolest on vaja valida lasteaedade, koolide, heakorra ja linnameedia vahel, siis valik ei ole lihtne (kuna pean teavitust, info levikut, arutelu erakordselt oluliseks) kuid kahtlustan, et linnameedia kaotaks kas siis ajutiselt või püsivalt – tänases eelarveolukorras (nii vähe kui seda kirja on pandud) võiks näiteks lehtede reorganiseerimise ajaks nende väljaandmise senisel kujul vähemalt pooleks aastaks peatada küll, raha sealtki.