Mitu inimest on küsinud, mida ma sellest DASA värgist ja üldiselt erakondade rahastamisest arvan. Infopartisani tänane postitus annab ka ajendit veidi pikemalt vastata.
Esiteks sellest samast Osalusveebi ettepanekust mis oleks ette näinud 10 eurot igale erakonnale iga Riigikogu valimisel saadud hääle eest. 10 eurot arvuna ei olegi niivõrd oluline, minu poolest olgu 15, 20 või 25 – olen ennast sellega piisavalt ebapopulaarseks teinud ja jään seisukohale, et demokraatia on Eestis alarahastatud, peamiselt just seetõttu, et selle rahastamine on ebapopulaarne – meile meeldib demokraatlik ja vaba ühiskond, meeldiks kvaliteetne ja tegus Riigikogu, kuid hea meelega ei maksaks enamus selle eest sentigi.
Olgu aga seega avalikult ja lõplikult välja öeldud, et toetan erakondade riigieelarvest rahastamise muutmist, sh. sedasi, et toetuse saajate ringi kaasataks kõik Riigikogu valimisel enda nimekirjaga osalenud erakonnad. Toetuse proportsioonide määramise osas võib veel arutada, kas leiutada mingeid valemeid või teha tõesti lihtsamalt – 1 hääl = teatud summa.
Olenemata sellest, kas eelnevat muuta või mitte muuta, tuleb muuta avaliku kontrolli osatähtsust erakondade rahastamise üle. Eranditult peaks erakonnad igakuiselt veebis avaldama selle, kuidas täpselt toetust kasutatud on, sh. koos kõigi kuludokumentidega – vastava, kõigile ühise, platvormi peab välja töötama riik. Oluline on see, et ma ei taha sellega öelda, et keegi peaks ette ütlema mida toetusrahaga teha, ainult seda, et selle kasutamine peab olema 100% läbipaistev.
Kogu selle rahastamise teema kontekstis on minu jaoks alati olnud eraldi küsimuseks nn. kohalike erakondade toetamine. Eestis neid küll väga ei ole aga võiks olla. Miks ei võiks näiteks toetada erakondade tegevust, mille eesmärgiks olekski mõne konkreetse omavalitsuse või piirkonna poliitilises elus osalemine – Eesti väiksuse tõttu saab neid tekkida vaid paaris suuremas omavalituses või siis just piirkonniti, kuid ideena oleks see täiesti mõeldav – erakonna võiks kokku panna inimestest kellele “suur poliitika” huvi ei pakugi aga kohalikumad küsimused on olulised. Kindlasti suurendaks see KOV valimistel sisuliste küsimuste arutelu, kuid võiks rohkem aktiveerida ka kohalikke inimesi. Ideaalis võiks olla olemas võimalus ka selliste erakondade loomiseks ja toetamiseks.
Nüüd aga need ajuvabad DASA’d e. demokraatia arendamise sihtasutused e. juhtivate parteide soovist/vajadusest täiendavate organisatsioonide ja rahastusallikate järele. Kindlasti mängib siin lisaks riigikassale rolli ka see, et erinevalt erakondadest võivad sihtasutusi kindlasti toetada ka ettevõtted.
Ühelt poolt on väga OK, kui erakonnad loovad eraldi organisatsiooni koolitus, arendus, vms. tegevuseks, kuid nende jaoks eraldi toetusmeetme loomine ei ole OK. Kui eesmärgiks on tõesti “demokraatiat arendada”, siis oluliselt mõistetavam oleks selle jaoks eraldi riigieelarvest rahastatava toetusfondi loomine, mille toetusele saaks võrdselt kandideerida kõik kellel selleks soovi – otsustajate ring võiks koosneda nii erakondade kui erakonnaväliste esindusorganisatsioonide esindajatest. Mingis kontekstis on DASA’de raames räägitud ka “demokraatia ekspordist” e. arengukoostöö toetamisest – selle jaoks on meil teised organisatsioonid ja toetusmeetmed (kust võib samuti toetust taotleda) mis on päris korralikult alarahastatud. Täna planeeritav ei oma igal juhul mingit loogikat ega põhjendatud eesmärki, võimalik, et asi on minus.
Kogu tõe huvides pean esile tooma selle, et a) ei poolda valimiskulude piiramist; b) ei poolda ettevõtete keeldu erakondade/poliitikute rahastamisele – seda viimast mh. ka seetõttu, et kes ikka toetada soovib, leiab selleks alati ka võimaluse ning reaalselt rakendatavaid reegleid pole mõtet hoida, samuti ei näe sellel ka sisulist mõtet – lisaks valijatele on ka ettevõtetel poliitilised huvid, eesmärgid ja põhimõtted, mina ei näe põhjust, miks ei võiks neil võimaldada neid avalikult näidata.
Sedasi siis seekord – võta, jäta või vaidle vastu.
11-jaan-2012
17-veebr-2011
Hommikul esimese asjana leidsin postkastist teate küsimusega, et kas ma juba kuulsin, et Helenius ostis erakonna. Uudiseid lugedes jõudis asi lõpuks kohale.
Ei usu, et IRL täies koosseisus ostetav on, kuid Heleniuse veendumus ja toetus erakonnale on tegelikult muljetavaldav – tulevikus võiks aina rohkem jõukaid inimesi oma maailmavaate selgelt defineerida ning seda vastavalt toetada, selle asemel, et poetada soosingu leidmiseks “demokraatia toetamise” sildi all palukesi siia ja sinna.
Jõudu!
20-nov-2010
Lihtne. Tahate, demonstreerin? Olgu pealegi.
Esiteks. Minu arust on erakordselt kurb praegu ERSO ümber toimuv ning eriti madal on Reformierakonna populistlik lüke mis mängib inimeste madalaimatel emotsioonidel. Räägin muidugi arutelu teadlikust suunamisest Neeme Järvi palganumbrile. Iga poliittehnoloog ja lihtsaimagi mõtlemisega inimene teab vähemalt ühte – kommentaatorid ja valdkonnast eemal olevad inimesed ajavad veidigi suuremad numbrid pöördesse ning nende abil saab õigustada jänest ja matta dirigenti. Mina ei häbene välja öelda, et Neeme Järvi võiks saada ka oluliselt kõrgemat tasu ning see oleks seda väärt.
Olgu, selle te annate mulle veel ehk andeks. Järgmist kindlasti mitte.
Samast ooperist on Riigikogu liikmete tasude teema mida annab alati tõstatada kui mõni teine kuumemaks kisub. Täiesti loogiline on, et valdav enamus inimestest arvab, et selle töö, selle vastutuse, eest peaks vähem maksma. Mina ei arva. Mina arvan, et Riigikogu liikmete töötasu peaks olema tänasest oluliselt kõrgem – vähemalt võrdne või suurem ka Euroopa Parlamendi palgast, mis 2010. aastal on 7807,12 EUR ehk ligikaudu 122 154 EEK. Sedasi vastaks see veidi rohkem ametiga kaasnevale vastutusele ning tippklassi tegijatel oleks ka veidi rohkem võimalust panustada. Kusjuures, samuti arvan ma, et kuluhüvitised peavad olema suuremad, vaja on assistente, kohalikke büroosid, uuringuid, analüüse jne – täna me seadusandjatele neid eriti ei võimalda ning kõik see kokku mõjub Riigikogu töö tulemuslikkusele, tasemele, laastavalt.
Ma meeldin sulle nüüd ju oluliselt vähem, kui enne seda postitust?
Tõestatud.
16-nov-2010
Aplaus ja trummipõrin. Tallinna noortenõukogu kuulutas oma viimasel koosolekul välja noortevolikogu uue koosseisu valimised – kandideerida saab iga kuni 26-aastane noor, kelle elukohaks on Tallinna linn või kes õpib mõnes pealinna üld-, kutse-, era- või kõrgkoolis. Vähemalt paberil. Reaalselt pole ilmselt mõtet, kuna mingeid tõsiselt võetavaid valimisi ei toimu.
Valimised korraldatakse nimelt kolmes huvirühmas (õpilased, üliõpilased ja noorteühendused), igast huvirühmast valitakse seitse esindajat. Huvigrupi valimisi korraldavad esindusorganisatsioonid: õpilased – Tallinna Õpilasesindus (mis on sisuliselt täiesti surnud organisatsioon, ei esinda kedagi ning koosneb ainult mõnest kesknoorest); üliõpilased – Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlaud (Lisatud kell 11:40: Täpsustuseks niipalju, et üliõpilaskondade Tallinna katuseorganisatsioon TÜÜL on juba teavitanud, et nemad selles protsessis ei osale ja oma esindajaid ei vali, kuna esiteks on põhimäärus väga segane ja vastuolusid täis, teiseks on tähtajad utoopiliselt lühikesed ning kolmandaks on valimised seadusega vastuolus.) – ja noorteühenduste valimised korraldab Tallinna Spordi- ja Noorsooamet. Valiku kandidaatide osas teevad Tallinna haldusterritooriumil tegutsevate õpilaste, üliõpilaste ja noorteorganisatsioonide volitatud esindajad 22.-28.novembrini k.a. toimuvatel koosolekutel.
Täpsemat valimisjuhendit saab lugeda siit.
Sama süsteemi järgi on Tallinnas noortevolikogu juba korra moodustatud ning nii nagu arvata võis, kukkus see haledalt läbi, ning nii nagu arvata võis, ei ole sellest midagi järeldatud.
Siin on mitu asja, mis on üdini mädad. Nii sisuliselt kui formaalselt.
Esiteks, Tallinna noortevolikogu moodustamine sellises korras on järjekordne noorte osaluse mõnitamine Tallinna linnas. Olen sellest juba ka varem korduvalt kirjutanud.
Kui olime kunagi, päris esinduslikus töögrupis, poolteist aastat kestnud arutelu tulemusena välja töötanud igati hea ettepaneku kombineeritud valimissüsteemi osas (11 organisatsioonide kaudu, 22 otsevalimistega Tallinna noorte seast), siis viimasel koosolekul otsustas kohal olnud neli töörühma liiget neljateistkümnest ettepanekut süsteemi osas muuta sedasi, et kõik noortevolikogu liikmed määrataks Tallinnas tegutsevate noorteorganisatsioonide poolt (7 TÕE kaudu, 7 TÜÜLi kaudu, 7 teiste NÜde “üldkoosoleku” poolt). Minu hinnangul ei lähe see aga mitte. Alustades sellest, et sellega jäetakse automaatselt kõrvale kõik organiseerumata noored (valdav enamus), kuni selleni, et otsustamine viiakse jälle kitsa ringi noorteühenduste juhtide kätte.
Sellise delegeeritud valimissüsteemiga kloonitakse efektiivselt Tallinna noortenõukogu senine (olematu) mandaat, mis tähendaks seda, et noortevolikogu esindaks igal juhul ikkagi vaid noorteühendusi (Tallinna noortenõukogu ei esinda tegelikult mitte kedagi, kuna selle koosseisu on linnavalitsus totaalselt tasakaalust välja viinud ja sisuliselt ära solkinud), mitte Tallinna noori, nagu esialgne eesmärk kunagises lähteülesandes oli.
Ka riiklikud strateegiad on seadnud eesmärgiks organiseerumata noorte kaasamise mitte juba aktiivsete noorte jaoks veel ühe võimaluse loomine. Mitte et mul midagi võimaluste vastu oleks, aga nüüd juba teist korda rakendatava valimissüsteemi kohaselt pean paraku ütlema, et NOORTE OSALUS MY ASS!
Lisan siia veel korra ka kunagise töögrupi ettepaneku noortevolikogu moodustamise ja töö korraldamise põhimõtete kohta:
 |
Tallinna noortenõukogu Noortevolikogu loomise töögrupp KOKKUVÕTE TÖÖGRUPI ETTEPANEKUTEST 09.12.2007, Tallinn |
Tänast süsteemi õõnestab samuti teadmine, et ka noored ise ei taju, et esindusorganisatsioonid neid esindaks. Seda seisukohta kinnitas ka 2009. aastal läbi viidud kvalitatiivne (piloot)uuring, mis puudutas noorte katuseorganisatsioonide osalust poliitika kujundamisel.
Aga siit edasi minnes.
Kui eelmise nurisünnitise moodustamise ajal oli noortevolikogu veel seaduses defineerimata, siis nüüd on noortevolikogu ka seaduses selgelt defineeritud:
§ 9. Noortevolikogu
(1) Valla- või linnavolikogu juurde võib moodustada noortevolikogu. Noortevolikogu eesmärgiks on arutada valla või linna pädevusse kuuluvaid noori puudutavaid küsimusi ning teha nende kohta ettepanekuid valla- või linnavolikogule ja valla- või linnavalitsusele, lähtudes noorte vajadustest ja huvidest.
(2) Noortevolikogu valitakse valla või linna noorte poolt demokraatlikul teel valla- või linnavolikogu kehtestatud korras.
(3) Noortevolikogu tegutsemise alused kehtestab valla- või linnavolikogu.
(4) Vald või linn toetavad oma haldusterritooriumi noortevolikogu jätkusuutlikku tegutsemist valla- või linnavolikogu kehtestatud korras.
(5) Valla- või linnavolikogu edastab noortevolikogule selle taotlusel oma istungite päevakordade projektid ning noori puudutavate õigusaktide eelnõud enne valla- või linnavolikogu istungite toimumist.
Tallinnas ei ole kinnitatud noortevolikogu tegutsemise aluseid ega kinnitatud valimiskorda. Küll aga, nagu alguses ütlesin, on Tallinnas välja kuulutatud valimised, mis kehtiva seaduse kohaselt on õigustühised ning mida ei saagi läbi viia. Eeldusel, et Tallinnas tehakse ikka noortevolikogu, mitte ei mõnitata taaskord noori ja noorteorganisatsioone.
Noortevolikogu tänane valimiskord on kellegi vaimusünnitis ning tegutsemise alustega, mille samuti linnavolikogu kehtestama peab, on sedasi, et Tallinna noortenõukogu viimaselt koosolekult käis dokument küll läbi, kuid erilist arutelu ei toimunud (kuigi igal nõukogu liikmel oli tegelikult võimalik enne koosolekut esitada muudatusettepankuid – tegelikult oli tahtmine asja kinnitada juba eelmisel koosolekul, kuid kuna noortenõukogu liikmed nägid eelnõud alles kohapeal, vähemalt seda ei tehtud), kuna linnapea olevat kedagi sõimama asunud ning seejärel olevat kõigil suud lukus ja dokument vaikimisi heaks kiidetud. Linnavalitsus ja linnavolikogu seda veel arutanud ei olegi. Dokumenti ennast saab samuti lugeda ning ka selles on nii mõnigi punkt, milles nii sisuliselt, kuid ka seaduse mõttes kahelda tasub.
Põhimäärusest aga lähemalt siis, kui see kunagi mõnda legitiimsemasse kogusse arutlusele peaks jõudma. Halb huumor ja klounide paraad.
Võtan aga juba eeposeks kujunenud postituse kokku poolpika ajaloolise ülevaatega.
Tallinna tegevus noorte osaluse, algatuse ja kodanikuteadlikkuse kasvu takistamisel on täna ennast tõestanud järjepideva seisukohavõtuna. 2007.-2008.aastal otsustati kõigi noorte poolt otse valitava noortevolikogu loomise asemel toetada väikese, valitud seltskonna poolt koostatava „esinduskogu“ loomist ja sama tahetakse teha ka sellel aastal. Tallinnas töös olev noortevolikogu pilootprojekt on pigem noorte osaluse mõnitamine kui midagi mõistlikku ja jätkusuutlikku. Seadusele vastamisest rääkimata.
2009. aasta märtsis suutis aga jahmatada toonane Mustamäe linnaosa asevanem Nikolai Degtjarenko, kui Õpilasesinduste Assamblee nimel Vene suursaadiku väljaütlemistele otse ja ausalt vastanud peasekretär Sergei Metlev langes Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumis repressioonide ohvriks. Meeldetuletuseks olgu öeldud, et linnavõimu esindava Degtjareno tookordne seisukohavõtt kõlas noortele aktivistidele selgelt ja otse – olge vait ja teenige edasi. Kooli esindajad leidsid tookord üldse, et nende õpilased ei ole võimelised mõistlikul tasemel argumenteerima, arvama ja olukordi kommenteerima.
Enne 2009. aasta kohalikke valimisi ründas Tallinn julmalt, aga mitte ootamatult noorte esindusorganisatsioonide poolt korraldatavat varivalimiste projekti. Muidugi – siirast murest olukorra pärast, mil õpilasi püütakse rakendada valimisvankri ette ja kasutada neid mõnede erakondade tahte läbiviimiseks. Või siis mitte. Kas Tallinna linnavõim kartis noorte teadlikkuse ja aktiivsuse kasvu või tundis ennast ühest poliitikakaugest projektist liigselt kõrvale jäetuna?
Tallinna Noortenõukogu, mille seisukohaga endine abilinnapea Jäppinen tookord argumenteeris, muudeti aga farsiks juba 2007. aastal, kui noorte esindusorganisatsioonide poolt määratud liikmed seal vähemusse jäid, muuseas paigutati siis sinna tookord linnapea ukaasiga ka Piret Järvis, kellel mõnede vihjete kohaselt sealt pikalt lahkuda ei lubatud, ning kesknoored Henri Kaselo ja Raimond Kaljulaid. Noortenõukogu mõistlikku koosseisu pole tänaseni taastatud.
Nüüd siis järjekordne farss noortevolikogu moodustamisel ning rääkimata hiljutisest abilinnapea algatusest toimiva noorsootöö süsteemi lammutamiseks.
Tallinnas on suurepärased tingimused ja võimalused noorte aktiivsemaks kaasamiseks. Kogu Euroopa liigub aeglaselt, aga järjekindlalt noorte osaluse suurendamise, ühiskonnateadlikkuse tõstmise ja isegi valimisea langetamise suunas. Suur hulk noori ja noorteühendusi on selleks valmis. Meie pealinn on aga käest lasknud mitu eesrindlikku võimalust ja otsustanud käituda risti vastupidi.
Sedasi jääbki ainult üle küsida: miks Tallinn toodab teadlikult poliitikakauget valijat?
02-nov-2010
Detsembris ja jaanuaris korraldan noortele õpetajatele paar blogikoolitust. Ühe ettevalmistusena istusime eile väiksema õpetajate seltskonnaga maha ja arutasime veidi, et mida, miks ja millest üldse õpetajad blogima peaks, võiks.
Blogimine teadupoolest ei ole õpetajate seas eriti populaarne tegevus. Tundub, et peamised pidurdavad faktorid saab jagada selgelt kolmeks. Esiteks, lapsevanemad – paljud lapsevanemad on kooli igapäevast tööd nähes üllatavalt kriitilised, (sest nemad teavad ju paremini?) ning kui blogi vahendusel uksi avada, võib paljudel midagi öelda olla. Teiseks, õpilased – kellest võib kirjutada, kellest ei või? Üksikust õpilasest ilmselt mitte, aga klassist kui kollektiivist? Koolist kui tervikust? Kas kirjutada sedasi, et tegelased on äratuntavad või muuta blogi anonüümseks “ilukirjanduseks”? Kolmandaks, õpetaja – koolis toimuv on tegelikult ju igapäevane, rutiin (kuigi igas päevas on alati midagi uut ja põnevat), ning seda erakordset millest maailmale kirjutada tahaks, on ilmselt kohati päris raske eristada. Samuti on paljud õpetajad harjunud analüüsima, hindama, üle mõtlema, st reaalselt kuluks aega oluliselt rohkem kui vaja oleks.
Samal ajal on blogi ju suurepärane võimalus jagada emotsioone, kogemusi, saada tagasisidet, suhelda just nende samade vanemate, õpilaste ja kolleegidega lähemalt ja kaugemalt. Lisaboonusena võiks kooli, klassi või õpetajate blogid olla täna kohati üsna karmis turukonkurentsis (olgem ausad, koole on mitmetes kohtades omajagu rohkem kui reaalselt tarvis) kooli jaoks ideaalseks turunduskanaliks.
Mina võin arvata mida iganes, aga miks õpetajad tegelikult ei blogi?
Kas potentsiaalsed õpetajatest blogijad on lihtsalt ajapuuduses? Frustreeritud ja läbipõlenud? Kui paljud õpetajad kardavad ametialaseid tagasilööke, liigset ausust ja piiride ületamist? Kas koolid ja haridussüsteem üldse toetavad ja aktsepteerivad blogivat õpetajat või kehtib meil vaikides sama soovitus mille USA Pennsylvania osariigi haridusliit otsesõnu kirja on pannud – õpetaja ärgu rääkigu/blogigu oma tööst, õpilastest, kolleegidest, ülemustest ning ka siis kirjutagu sedasi, et lugeda saab ainult valitud seltskond?
Miks õpetaja ei blogi? Kas õpetaja peaks blogima? Kuidas õpetaja blogima peaks?
