Statistikaamet teatas eelmisel nädalal, et 2010. aasta II kvartalis oli töötute hinnanguline arv 128 000 ja töötuse määr 18,6%. Töötus vähenes esmakordselt pärast ligi kaheaastast järjepidevat kasvu.

Kuna erinevalt Töötukassast ja Sotsiaalministeeriumist kajastab statistikaamet poliitiliste sõnumite asemel oluliselt reaalsemat olukorda, on ilmselgelt põhjust veidi rõõmustada. Justnimelt veidi, sest Eestil tuleb veel vähemalt aasta kuni kaks hakkama saada 100 000 või enama töötuga kelledest aina enam ja enam Töötukassast abi ei saa.

Traditsiooniliselt olen teravama pilgu peal hoidnud noorte töötuse tasemel ning ka siinkohal on uudised pigem positiivsed. Noorte meeste seas on töötuse tase langenud 40,8% (I kv oli 46,8%) peale ning noorte seas samuti veidi – 39% peale. Ilusa pildi rikub ära teadmine, et noorte naiste seas töötus endiselt kasvas ning eelmise kvartali 31,9% asemel on nende seas töötuse tase nüüd juba 36,8%.

Statistikaamet ei olnud ainus, kes eelmisel nädalal numbreid avaldas.

Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) andmeil (PDF) tõusis noorte töötus maailmas möödunud aastal rekordilise 81 miljonini, luues sellega võimaluse nn kadunud põlvkonna tekkeks. Eesti meedia üllatas seda kajastades negatiivselt eelkõige sellega, et uudistes ei vaevutud Eesti olukorra kohta ülevaadet lisama. ILO raportit tasub aga lugeda – kuna Eesti noorte olukord on keskmisest oluliselt hullem, on Eestit raportis ka lähemalt vaadeldud.

Aga mõned mõtted-seisukohad-tegevused-sammud-poliitikad mida noorte tööpuudusega võitlemiseks astuda (ammu oleks aeg olnud) võiks:

1) Noorte tööpuuduse osas peaks valitsema nulltolerants. St iga töötuks jäänud noor peab leidma maksimaalselt 4 kuu jooksul (link sama soovitusega EP resolutsiooni juurde) peale töötuks jäämist mingi reaalse rakenduse, tegevuse, programmi.

2) Töötukassa defineerib noored küll riskirühmana kuid vaja on tekitada ka eraldi osakond tööks riskirühmadega (sh noored). Kui täna Töötukassa keskkontori koosseisunimekirja vaadata, siis riskirühmade teenused on kirja saanud vaid kolme ametikoha juurde teenuste osakonnas – seda on tõsiselt liiga vähe.

3) Noortele suunatud sotsiaaltoetuste süsteem tuleb eraldada üldisest süsteemist, anda sellele rohkem paindlikkust ja sisu. Näiteks võiks mõningate sotsiaaltoetuste (sh töötuskindlustushüvitis) tingimuseks olla, et toetuse saamise ajal omandatakse täiendavat haridust või osaletakse aktiivselt muul moel. Lõpetamata keskhariduse korral tuleb käia keskkoolis või kutsekoolis, keskhariduse olemasolul täiendkoolitusel või kõrgkoolis, tegeleda vabatahtliku tegevuse, ÜKT-ga vmt. Kvalifitseeruvate tegevuste nimekirja ja mahtu annab kindlasti laiendada sedasi, et igaüks leiaks midagi sobivat. Riik peab tagama vastavate võimaluste olemasolu kõigile kvalifitseerujatele maksimaalselt 4 kuu jooksul peale töötuna arvele võtmist.

4) Noortele, alustavatele ettevõtjatele suunatud ettevõtlustoetused, mikrolaenud (peale kõrgkooli lõpetamist võiks olla võimalus lihtsustatud korras saada riigi poolt garanteeritud stardilaenu), tuleb muuta kättesaadavamaks. Alustavale ettevõtjale võiks esimesel tegutsemisaastal kehtida ka madalam sotsiaalmaksu määr.

5) Täiendavate riiklike vahendite suunamine mittetulundusühendustele ja seltsidele. Noortele suunatud meetmete korral võiks põhikanaliks olla Hasartmängumaksu Nõukogu, Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteühenduste aasta- ja projektitoetused. Eelkõige pakuvad need küll täiendavat võimalust programmideks, meetmeteks mis aitavad hoida noori aktiivsena, omandada uusi kogemisi kuid aitavad luua ka töökohti (tõsi, mitte palju) noortevaldkonnas. Töötukassa all võiks tegutseda ka eraldi noortefond mille eesmärgiks oleks noortele töökohtade loomise toetamine mittetulundussektoris (sh läbi erinevate tööturuteenuste pakkumise). Külaseltside toetamine võimaldaks tegevust pakkuda ka maapiirkondades elavatele noortele.

6) Riigieelarvelistel kohtadel õppivatest tudengitest töötab mõnedel andmetel täiskohaga 11% kuid tasulistel kohtadel õppijatest koguni 39%. Kõrgharidust oli Eestis samal ajal (2009. a teine pool) omandamas 68 985 inimest kelledest 33 080 riigieelarvelistel ning 35 905 tasulistel kohtadel. Riigieelarvelisi kohti kõrghariduses tuleb oluliselt juurde tekitada, võimalusel tuleb liikuda kõigile võrdselt kättesaadava kõrghariduse suunas ning õppemaksudest loobuda. Juhul tasulisel kohal õppivast 35 905-st üliõpilasest jääks tööle sama osakaal kui riigieelarvelistel kohtadel õppijatest (11%) siis vabaneks õpingutele pühenduvatest noortest vähemalt 10 000 töökohta. Valikute küsimus, siin õnnestuks tabada kahte kärbest ühe hoobiga.

7) Astmeline sotsiaalmaks. Kuni 26-aastastelt, kelle sissetulek on alla riikliku keskmise palga, võiks tööandjad tasuda madalamat sotsiaalmaksu määra.

8) Laiemad ettevõtetele suunatud toetused töökohtade loomiseks noortele. Toetama peaks töökoha loomisega seotud kulusid, mitte palgakulusid. Kombineerituna astmelise sotsiaalmaksu ideega peaks olema tööandjale üsna atraktiivne võimalus.

9) Online-töökeskus. Töötukassa on tore koht ja mõningates kohtades korraldatavad töötute klubid samuti kuid noortele pakuks ilmselt rohkem huvi kui luua atraktiivne töötute klubi, karjäärinõustamise keskus veebis. See võiks endas hõlmata nii staatilisi infomaterjale kuid ka regulaarseid virtuaalkohtumisi koolitajate, nõustajate, mentoritega ning miks mitte ka regulaarseid tööbörse.

10) Riigihangete seadust tuleb muuta sedasi, et ettevõtjad kes osalevad riiklikes tööturumeetmetes ja koolitusprogrammides saavad teiste ees lisaeelise. Tööturumeetmete alla mahuks ilusasti praktikakohtade loomine, noortele töökohtade loomine, mentorlusprogrammid, tööbörsidel osalemine ja palju muud. Praktikakohtade olemasolu ettevõttes võiks tegelikult olla isegi riigihangetel osalemise eeltingimuseks.

Erinevaid meetmeid, poliitikaid võiks kirja panna veel mitme loo jagu kuid ilmselt hakkaks lugejal siis juba ka pea ringi käima. Tänane reaalsus on aga see, et kuigi tööturg alustab vaikset taastumist ka riigipoolsete sammudeta, on seda protsessi võimalik kiirendada ning samal ajal vältida järgmise kriisi sama traumeerivat mõju nii inimestele kui ettevõtetele.