Korra juba täna komistasin majanduse teema otsa. Tegelikult hakkasin ma peale seda mõtlema ka sellele, et kuigi valitsus raiub, et euroraha päästab maailma siis kas tegelikult ei karda keegi, et euro nimel muudkui kärpides ja maksumaksjale kingaga näkku loopides ületatakse ühel hetkel mingi kriitliline piir millest üle rullimise järel on valitsus euro lihtsalt ja efektiivselt demoniseerinud? Mitte, et keegi enam rahva arvamust küsiks sellel teemal aga põhimõtteliselt.
23-apr-2009
23-apr-2009
Eesti ei ole ainus kus töötute arv aina kasvab ja kasvab. Vahe on ilmselt selles, et mujal valitsused ikka üritavad asja parandada. Mõnel pool on nad aga enda pea samuti kergelt ära löönud ja tulevad lagedale igasuguste omapäraste mõtetega. Jaapanis oli veebruaris 4,4% tööpuudust ning valitsus asus tegutsema. Selline protsent on juba sügava kriisi nimetust väärt küll.
Ühe eriti andeka lahendusena pakub Jaapani valitsus töötutele kodanikele 36 000 krooni suurust toetust (+24 000 krooni iga pereliikme kohta) kui need on nõus riigist lahkuma ja mitte tagasi tulema enne uut majanduskasvu. Eelduseks on see, et sa oled Jaapani päritolu, sündinud välisriigis ning elad hetkel Jaapanis.
Ei teagi kohe arvata, et kas tegemist on erakordselt lolli või andeka ideega. Võimalik, et mõlemat. Jaapani Brasiilia kogukond on aga pöördes. Mitte, et nad raha vastu võtta ei tahaks, vaid selle lisaklausli pärast, mis neid enne majanduskasvu naasmast keelaks.
Muidu tundub aga sealne lähenemine praegusele kriisile mõistlikum kui kodumaine. Kiirelt panustatakse keskkonnasäästlikele tehnoloogiatele ja eluviisidele, laiendatakse hooldusteenuseid ja meditsiinilise abi kättesaadavust ning panustatakse senisest enam Jaapani popkultuuri ekspordile. Kärbitakse ka ettevõtete makse ning antakse riigipoolseid laenugarantiisid. Jaapani võimupartei pumpab sealsesse majandusse turgutamiseks ja restruktureerimiseks tsirka 3% Jaapani sisemajanduse koguproduktist. Kolme aasta jooksul peaks selle toel lisanduma 1,4-2 miljonit uut töökohta – 2020. aastaks on eesmärgiks 4 miljonit uut töökohta.
Võrdluseks tuleb öelda, et Eesti kontekstis tähendaks see 3% tsirka 7,4 miljardit krooni vist (kui ma nüüd matemaatikaga orki lendan, olen süüdi). Hm. Oota. See number tundub tuttav. Kuidagi kahtlaselt sarnane sellele numbrile, mille jagu meie siin raha (jälle) kokku kavatseme hoida?
Selles mõttes on Jaapan muidugi mudas, et riigivõlg on neil 170% SKPst.
Kuidas tundub. Maksame igale riigist lahkuvale, välisriigis sündinule või kodakondsuseta isikule kohvrite pakkimise toetust näiteks 100 000 krooni? Majanduskasvu ajal nutame siis muidugi, et töötajaid ei ole…
*Mitte liiga tõsiselt võtta.
… alguse sai siit, Freakonomics
20-apr-2009
Marko Mihkelson arvab täna, et Medvedev võiks nüüd siis ka siitkandist läbi astuda. Miks ta peaks? Kas Eestil on talle miskit pakkuda? Eesmärgivabad viisakusvisiidid on minu arust kergelt imelikud.
20-apr-2009
Postimees vahendab Ivo Rulli ETV Aegluubile andnud kommentaari kus too leidis, et Keskerakond tahab süvendada elanike hulgas protestimeeleolusid ning samal ajal püüda nooremate valijate hääli. Millegipärast leiab Rull ka, et Keskerakond mängib osavalt ja jäljendab Obama kampaaniat. Uudlepp leidis samas lihtsalt, et Keskerakonna reklaamid ajavad inimesi segadusse.
Uudlepp on ilmselgelt mõistlikum mees.
Mina ausalt ei taba seda protestimeeleolu süvendamist ja noore inimesena ei taba ma seda asja ilmselt üldse. Olen ma mingi imelik jälle? Aga see selleks. Tegelikult olen ma praegu kergesti ärrituvas olekus ning urisema ajas hoopis see võrdlus Obama kampaaniaga.
Vahetus = Change? Sõnaraamatus ilmselt küll. Olgu, mina oleks ilmselt kasutanud sõna muutus või uus suund või peenraha. Oleks ka etem olnud.
Nende kahe kampaania võrdlus tundub aga ausaltöeldes kergelt nõme, et mitte öelda rõve või surnult sündinud väärakas. Kasutades sõna vahetus enda kampaania keskpunktina lubatakse välja vahetada ainult inimesed. Samade inimeste vastu, kes juhtisid riiki 2002-2003 ja 2005-2007? Kas Keskerakonna kampaaniasõnum ongi, et riigijuhtimisel on asi paariaastaste vahetustega kus nemad on valitsuses, siis ei ole ja siis jälle on? Obama kampaania rääkis muutustest, reaalsetest ja suurtest muutustest. Kas samad inimesed suudavad vaid mõned aastad hiljem teha midagi märkimisväärselt teistmoodi kui siis?
Vaevalt.
Samas on Keskerakonna kampaania osav muidugi selles mõttes, et ühte agitatsiooniperioodi on ühendatud kolm kampaaniat. Esiteks Euroopa Parlamendi valimine mis tegelikult vast ei olegi nende jaoks eriti oluline. Teiseks kohalikud valimised mis Tallinna ja teisi suuremaid omavalitsusi silmas pidades on kergelt määravad (ning Edgar Savisaare esimene koht nimekirjas võimaldab sisuliselt terve aasta vältel teda tänavapildis hoida) ning mille Keskerakond ilmselt võidab ja mitte napilt ning kolmandaks tehakse ju tegelikult kampaaniat selleks, et peale kohalikke valimisi valitsusse minna. Või luua illusiooni soovist valitsusse minna. Sellest ka viimase aja usaldushääletuse retoorika. Tunnistan täiesti ausalt, et minul ei ole midagi selle vastu kui Keskerakond kohe peale EP valimisi IRLi ja SDE või IRLi ja Rohelised laua taha kutsub. Suuremal osal riigist ilmselt samuti ei ole.
Kas mitmete valimiste sidumine annab tunda ka kampaaniataktika valikus? Kahe EP valimise vahel on valimiskord ju muutunud. Mingil arusaamatul põhjusel valime me nüüd erakonda, mitte kandidaati. Reformierakonna taktika on kergelt nihkunud, nemad räägivad rohkem Euroopa tasemel tegijatest ja kollektiivselt. Keskerakond aga rõhub endiselt tuima stabiilsusega isikutele. Teisi ei oska kommenteerida, ma ei ole täheldanud, et nad otsese kampaaniaga (tänava ja meediapildis) veel alustanud oleks. Tegelikult võiks ju valijad enda kampaaniat alustada. Ma võiks solidaarsusest koos 60 000 teise inimesega kuskile marssima ja millegi poolt protesteerima minna küll. Vastu eriti ei viitsiks.
Eurovalimisi eriti valitsuse usaldusega siduda ei tasu kuna euroasjad ja siseriiklikud asjad on veidi erinevad ja valija langetab enda otsuse ilmselt veidi teistel alustel kuid kohalikke valimisi saab valitsuse usaldusega kindlasti siduda. Kuuekümne seitsmenda nurga alt oleks Keskerakonna huvides võibolla hoopis koalitsioonile vastandudes seda tugevdada, et see järgmiste valimisteni vastu peaks sest läbikukkunud valitsuse võimul püsimine suurendaks 2011. aasta 6. märtsil Keskerakonna toetusprotsenti rohkem kui enne seda valitsuse moodustamine. Suuresti seepärast, et võimu võttes jääb alati üsna reaalne oht, et olukord riigis ei muutu piisavalt kiiresti ning praeguse valitsuse ebapopulaarsus pöördub hoopis uue suunas.
Oot. Kuulge. See emotsioonidele mängimine vist tegelikult ikka töötas… läks täiesti suvaliseks lolliks jutuks kätte. teeskle nüüd, et sa ei lugenud eelnevat teksti.
13-apr-2009
Eesti Roheline Liikumine koos hulga partneritega on, vist juba mõnda aega, käivitamas liikumist Eesti Rattarikkaks. Minu arust igati kiiduväärt ettevõtmine. Küll aga tahaks mõnes kohas neile vastu vaielda.
Rattakasutust takistavad sageli müüdid. Ratast mitte kasutavad inimesed arvavad, et rattaga kooli või tööle sõites vajab inimene erikostüümi, duši kasutamise võimalust jne. Need kes on harjunud ratast kasutama, teavad, et linnasisesteks sõitudeks, mis on harva pikemad kui 5 km, ei vaja me mingeid eritingimusi. Eesti Rattarikkaks algatusega soovime me julgustada linnaelanikke just selliseid lühemaid distantse läbima jalgrattal.
Kampaania sissejuhatavas tekstis leidub justnimelt selline tekstijupp. Minule tundub jutt müütidest üsna uskumatu. Isiklikult olen korduvalt mõelnud (ja mõeldut ka rakendanud), et sõidaks Mustamäelt Kesklinna tööasju ajama kas jalgratta või rulluiskudega. Peale paari sellist katset olen reeglina olnud sunnitud sellistest käikudest loobuma. Miks? Esiteks. Sest jalgrattaga liikudes, reeglina, ei ole teda kuskile jätta. Kuna ma olen üks neist inimestest kellel selle valdkonna paranoiasid on vähe, siis sellest saaks veel üle. Küll aga leian ma, et inimsusevastase kuriteo sooritan ma siis kui rattaga linna väntan ja higise ja haisevana seejärel kuskil koosolekul seltskonna keskele maha istun. Riideid saab vahetada praktiliselt igal pool aga ega see ei päästa. Kui büroohoonetesse tekiksid ajapikku jalgrattaparklad ning duširuumid, oleks see ikka suur samm edasi ning jalgrattureid oleks kindlasti rohkem. See jutt, et sõida aeglaselt, elad kauem ja higistad vähem on ka kergelt loll. Kui jalgratta ajakulu vs ühistransport muutub märgatavalt suuremaks siis ei ole mul küll mingit põhjust ratast kasutada.
Müütide sektsioonis räägitakse veel sellest, et alati ei ole vaja spetsiaalset jalgrattateed, jalgrattasõit ei ole ebatervislik, jalgratas võib olla esinduslik jne. Olgu. Selle muu osaga saab enamvähem nõus olla. Kuigi korralik rattateede võrgustik aitab kindlasti ratturite hulka suurendada rohkem kui kampaania selle jaoks, et veenda inimesi, et saab ka ilma.
Aga olgu. See selleks. Kampaania on tegelikult hea. Koostasin ise lühikese nimekirja viiest punktist, mida ära teha tuleks, et Tallinna rattasõbralikumaks saada. Mitte midagi uut. Olen täiesti kindel, et suurem (kui mitte kõik) osa neist on siit veebipäevikust enne läbi käinud.
1. Kahe(-kolme)kordistada Tallinnas kergliiklusteede kilometraaži järgmise viie aasta jooksul;
2. Linnapoolsete määrustega tuleb uute büroo-, kaubandus-, ja eluhoonete rajamisel muuta arendajale kohustuslikuks turvalise rattaparkla loomine. St lisaks Tallinnas täna kehtivale parkimisnormatiivile tuleb samasugused tingimused kehtestada ka jalgrataste puhul. Eeskuju saab võtta samateemalisest ettepanekust New Yorgis;
3. Tuleb alustada linnapoolse programmiga mille raames toetatakse linnaeelarvest duširuumide ja jalgrattaparklate rajamist olemasolevate büroohoonete juurde. Sama programmi raames võiks toetada töötajate ühiskasutusse jäävate jalgrataste hankimist soodustingimustel. Olen sellest varem kirjutanud ja eeskuju saab võtta Londonist;
4. Olulisemate bussi- ja rongipeatuste juurde peab rajama tasuta, valvega, jalgrattaparklad;
5. Tallinna haridusasutustel peab olema kohustus tagada võimalused jalgrataste parkimiseks ning duširuumide kasutamiseks kooli saabumisel;
