Kui Tallinnas tahta hävitada täna üsna edukalt toimivat noorsootöö süsteemi ja astuda hulk aastaid tagasi, on selleks õhku visatud päris hea mõte. Tuleb sulgeda Tallinna Noorsootöö Keskus ja vara laiali jagada. Alates eilsest on selge, et see samm on ette võetud ja ideena õhus – tõenäoliselt viiakse siis ka ellu.
 
Reaalselt on Tallinna Noorsootöö Keskus (TNK) ainus linnaasutus, kus on tõsiseltvõetavat noorsootöö alast kompetentsi ja ressurssi ning mis on seda võimeline ülelinnaliselt kasutama. Tallinna Spordi- ja Noorsooamet (TSNA) on aastaid võrrelnud linnaosade noortekeskuseid ja TNK omi ning TNK omad jäävad alati võrdluses peale ja mitte vähe.
 
TSNA all olevate TNK noortekeskuste juhtimist korraldab üks juhtkond, st siin on võrreldes linnaosade keskustega väga selge kokkuhoid. Võrdluseks, kui ühe TNK keskuse kulu noortekeskuse kohta oli 2009. aasta kinnitatud eelarve järgi 1,257 miljonit, siis nii Mustamäe kui Haabersti keskuste kulud olid 100-150 tuhat krooni enam. Veidi väiksem on see vahe Mähe ja Kose keskuste puhul kuna tegemist on pisikeste, asumipõhiste keskustega. Sellel aastal saavad TNK 7 keskust majandatud miljoniga aastas, samal ajal on Mustamäe ja Haabersti eelarved vastavalt 1,235 ja 1,154 miljonit krooni. Mingist rahalisest kokkuhoiust siin seega rääkida ei saa. Suurendame nii kulusid kui linnabürokraatiat. Samuti on TNK keskuste vahel olemas väga hästi toimiv ressursijagamine, st igasse keskusesse ei ole vahendeid tarvis hankida, vaid neid saab jagada – linnaosade keskustes selline süsteem ei toimi ja kui toimiks, oleks oluliselt aja ja töömahukam. TNK keskuste puhul on ka inimressursi kasutamine oluliselt parem, ka asendustöötajaid on vajadusel oluliselt lihtsam leida jne. Näiteks kannataks TNK kaotamisel otseselt Ranna Noortekeskuse projekt mida on 4 aastat tehtud ja üle riigi eeskujuks toodud – üks noortekeskus ei ole seda võimeline korraldama ning mitme, eri juhtimise all noortekeskusega sellist projekti teha oleks kas keeruline või võimatu, ka kulukam.
 
Linnaosade noortekeskused pakuvad üldjuhul ainult piirkondlikku tegevust, erinevalt TNK keskustest, mille tegevus on ülelinnaline. Noortele on aga iseloomulik justnimelt suur mobiilsus linna siseselt ning Lasnamäe noored võivad vabalt käia mõne teise linnaosa keskuses ja vastupidi. Killustamine ja piirkonnastumine vähendab seda võimalust oluliselt.
 
Igasuguste uuenduste ja muutustega on oluliselt lihtsam kaasa minna samas haldusalas – samuti tagada kvaliteeti. Näiteks on just Mustamäe noortekeskuse inimesed kurtnud, et kuigi nad tahaksid teha enda veebilehel TNK eeskujul uuendusi, siis linnaosa lihtsalt ignoreerib seda vajadust ja keskusel pole selleks ressurssi. Samuti on alati olnud problemaatiline linnaosade keskuste töötajate osalemine TNK poolt korraldatavatel koolitustel jne.
 
Samuti on teenus linnaosade keskustes oluliselt kättesaamatum kui TNK omades. Näiteks Mustamäe ja Haabersti keskused olid 2009. aastal avatud 330 tundi vähem kui TNK keskused ning nende külastatavus oli 39% väiksem kui TNK keskustel – siin kombineerub nii teenuse kättesaamatus kui ka TNK poolt pakutav oluliselt kõrgem kvaliteet. Samuti ei ole linnaosade keskustel võimekust leida lisarahastust. Siseriiklike projektide kaudu said TNK keskused lisarahastust 2009. aastal 800 000 krooni, linnaosade omad vaid 65 000 kr. Välisrahastust said TNK projektid 665 000 krooni, linnaosade keskused mitte sentigi.
 
Linna noorsootöö kannatab linnaosade noortekeskuste kaudu tervikuna!
 
Lisaks TSNA kaudu saadavatele andmetele on siin veel peenemaid detaile. Linnaosad on alati noortekeskuste peale hammast ihunud, kuna seal on ressurssi ja võimalusi, mida saab ka eesmärgiväliselt ära kasutada. Nii on näiteks Haabersti noortekeskus tihtipeale sunnitud promoma sealset linnaosa vanemat ning räägitakse, et (Oliver Liidemann seletas mulle pikalt ja laialt, et tegelikult on ta tore ja hea ja lubasin talle, et võin talle niipalju vastu tulla, et lisan siia teksti sõnapaari “räägitakse, et”. Ilmselt hakkas siis asjast avalikult rääkimine häirima.) Järve noortekeskusesse soetatud kallist tehnikat kuritarvitavad juba täna Keskerakonna inimesed enda materjalide paljundamiseks (agar kesknoor Oliver Liidemann on pandud Kristiine LOVis suisa noorsootöö peaspetsialistiks). Muidugi tahaks linnaosades tegutsevad parteikontorid rohkem juurdepääsu ja võimalusi. Paljudes linnaosades peetakse noorsootööd aga mitte sisuliseks pikaajaliseks tegevuseks, vaid lihtsalt mingiks tilu-lilu ürituste korraldamiseks. Samas just Nõmme linnaosa oleks ilmselt suurim võitja, kuna Pääsküla noortekeskuse ekstreemspordihalliga on võimalik korralikku omatulu teenida.
 
Esimesena kannatab aga tõenäoliselt hoopis venekeelne noor. Täna hoolitseb TNK selle eest, et tegevus toimus suuresti kahes keeles, materjalid oleksid saadaval kahes keeles jne. Seda võimekust ja kompetentsi väljaspool TNKd senini ilmnenud ei ole.
 
Kui kellelgi on soov Tallinna noorsootööd reaalselt arendada, vähendada kulusid ja bürokraatiat, tuleb käituda täna planeeritust vastupidi. Noortekeskused, mis on linnaosade hallata, tuleb sealt ära tuua ja viia Tallinna Noorsootöö Keskuse alla. Tulemus oleks juba aasta-kahega selgelt näha.
 
Kui linnastruktuuris selle valdkonna siseselt muudatusi teha, siis kõige edasiviivam liigutus oleks hoopis Spordi- ja Noorsooameti likvideerimine, Tallinna Noorsootöö Keskuse muutmine Tallinna Vabaaja Keskuseks (mitte ametiks, vaid justnimelt linnaasutuseks), sinna alla koondada kõik noortekeskused, spordivaldkond ja ka kultuurivaldkond ning anda asutusele küllaltki lai tegutsemisvabadus. Selle sammuga vähendaks ka korralikult bürokraatiat ja kulusid.

 
Sellised mõtted siis seekord.