Mõne auto omanik on Mustamäe turvalisuses ilmselt väga veendunud või siis unustas selle soki bensiinipaaki toppinu lihtsalt tikud koju?

 
EPL’i veebiversioon oli mingil hetkel reklaami osas üsna viisakas – täna aga virutati korralikult rusikaga näkku. Siit ka kodune ülesanne – leia EPL’i avalehelt ilma scrollimata mõni uudis.

 
Panel.ee saadab mulle vahel erinevaid küsitlusi (milledele nad reeglina vastata ei luba kuna ma tegelikult ei kvalifitseeru). Viimasel ajal tundub, et nende kvaliteet on kõvasti alla käinud. Aga vähemalt ütlevad nad ausalt, kelle aja eest ma seda jama täidan. Ülevalpool on viimase küsitluse vastus, mis kuvati pärast seda kui olin maininud, et eks mul paar turundusinimest ikka lähiringis on.

www.youtube.com/watch?v=5QuDMLsCTD0

www.youtube.com/watch?v=fzza-ZbEY70

Öösel kell 5:38 helises telefon. Magasin, telefon hääletu peal ning ei vastanud. Hommikul helistasin tundmatul numbril tagasi, ei midagi. Mõne hetke pärast helistas samalt numbrilt tagasi tundmatu tütarlaps, meenutas, et suhtlesime öösel ja vahetasime telefoninumbreid. Meenutasin omalt poolt vastu, et mina enda teada magasin öösel kodus ning suure tõenäosusega mitte temaga.

Müstilised kohtumised öises linnas. Olen ma tõesti muutunud nii seniilseks, et öösiti unes kõnnin ja linnapeal tütarlastega suhtlen, numbreid vahetan? Lahe.

Ei, minu telefoninumbrit võite ikka jagada. Aga öelge siis ka, et see teie oma ei ole.

*pildil puuduvad igasugused seosed kõnealuse juhtumiga

Eile norisin MUPO piletikontrolliga veidi tüli. Või noh, mis ma ikka norisin. Küsisin lihtsalt ID-kaarti ulatades, et kuhu “Tere” ja “Palun” jäid. Mühatati ja keerati selg seepeale ainult. Hallitama läinud smurfid, ma ütlen teile. Ma ei tea, miks smurfid aga tundub loogiline, et kui smurfid juba loomult sinised on, siis hallitades lähevad nad roheliseks. Mulle endiselt ei meeldi see piletikontrolliterror kus bussitäite kaupa inimesi kinni peetakse, mõned neist kohtumisele, kinno, teatrisse juba niigi hilinemas ja siis isegi elementaarsemalt suhtlema ei vaevuta. Trahvimasinana töötab küll, suhelda neile ilmselt ei kõlba. Räägin muidugi ainult sellest piletimaffia seltskonnast, teistega pole eriti kokku puutunud – äkki on asjalikud.

Aga mitte selles ei seisne minu edevus. Lappasin nimelt noorsotside siselehte üht lugu kirjutades vanu blogipostitusi ja leidsin ühe 2007. aasta esimesest poolest pärineva persooniloo iseenda kohta, mille Raine kunagi sinnasamma kirjutas. Naersin, ausalt ja vahetult. Mõned asjad on sellest ajast saati muutunud, mõned ei muutu ilmselt kunagi.

Kuna kvaliteethuumorit on viimasel ajal vähe, siinsed postitused kiskunud liiga tõsiseks, siis olen piisavalt edev, et see lugu uuesti siia riputada. Tuleb tuttav ette?

PERSOONILUGU – PEASEKRETÄR GERD TARAND
Artikli autor Raine Remmelg

Arvatavasti teavad kõik NS liikmed meie piitspeenikest pikkade blondide juustega peasekretäri Gerd Tarandit. Gerdi peetakse üldiselt raske iseloomuga inimeseks. Ta on perfektsionist, intelligent, aktivist, gurmaan, pedant, omapärase huumorimeelega jne. Neid iseloomujooni võib talle veelgi külge pookida.

Kõigil meil on kindlasti NS peasekretäri kohta oma arvamus kujunenud. Siiski püüaksin teile lähemalt tutvustada meie organisatsiooni tegevjuhti, kui lihtsalt INIMEST, kõigi oma tugevate külgede, nõrkuste ja veidrustega.

Eelmisel aastal pärjati Gerdi noortekonverentsil Lahe Koolipäev Hea Eeskuju tiitliga. Minu arvates Heiki Järveveer (endine juhatuse liige) kirjutas Gerdi iseloomustamiseks tabava teksti:

Gerd on väga võimekas noorteorganisatsiooni juht – oma initsiatiivi ja tegutsemisega nakatab ta ka teisi. Ta ei ole mitte lihtsalt aktiivne, vaid teeb oma tööd ka hästi. Probleeme, mida Gerd lahendab, on miljoneid. Poliitilise noorteorganisatsiooni liikmena püüab Gerd koos kaaslastega lahendada loomulikult kõiki Eesti ja maailma probleeme. Näiteks seisab ta noorte õiguste eest, nt noortevolikogude loomise eest! Gerd ei ole kindlasti tavaline noor. Gerd pole kindlasti tavaline inimene. Isemoodi on tema iseloomustamiseks õige sõna. Isemoodi küps, isemoodi vastutustundlik, isemoodi rahumeelne ja isemoodi mässumeelne. Isemoodi tark ja võimekas. Ja kindlasti töökas! Temaga peaks vähemalt kuu aega koos töötama, et aru saada, et te tema olemusest aru ei saa.

Pean hoiatama, sellest artiklist ei maksa otsida sügavamat tõde või kindlaid käitumisreegleid Gerdiga hakkama saamiseks. Tuleb vaid leppida, et just selline ta on ja teisiti ei saa – teda tuleb kas armastada, vihata või õppida temaga hakkama saama.

Minu vaatlus algas 29. mail, kui me Gerdiga osalesime hotellis Salzburg toimunud meediakoolitusel. Gerdil oli nagu ikka kaasas kohustuslikud elemendid: läpakas, mille ta kohe maha istudes kotist välja urgitses, must juuksekumm, millega oma kiharaid vajadusel kinni panna ning paks märkmik, kuhu võimalusel uusi kohtumisi kiiresti üles märkida. Selle asemel, et koolitust nautida, surfas Gerd netis, vestles e-posti teel aktiivselt erakonna peasekretäriga, lobises msn-is oma “naistega” , määras kokku neljapäevaks raadiosaate lindistuse, täiendas oma blogi (www.gerdtarand.eu) ning vahetavahel heitis kahtlaseid pilke. Gerdi õnnestus tabada ka naeratamas.

Gerd sai koolitusel kõige enam tähelepanu. Rühmatöös haaras ta kohe ohjad enda kätte ning oma madalal häälel dikteeris ta naistekarja tegevust. Kui Gerd oli end vaheajal WC-sse sättima läinud, siis keskealised naised kommenteerisid omavahel meie kena tarka tegevjuhti. Kuuldusid sellised sõnad nagu  “lobasuust grupijuht” ja “patsiga poiss”. Gerd võlus nii mõnegi keskealise naise ära. Seda näitas selgelt ka lõunalauas toimuv avalik flirt. Nimelt üks keskealine Gerdi vastas istuv naine puudutas? Gerdi jalgu laua all. Gerd oli kui rahu ise vastates kelmikalt: “Ma olen harjunud, et mu sääri silitatakse laua all!”. Enne seda oli Gerd lubanud muide hakata alasti ringi käima ning Tallinna rannas jäätisemüüjana tööle hakata!!! Näha oli, et Gerd oli vallatus meeleolus ning nautis MTÜ-de aktivistide tähelepanu. Hiljem kuulsin, et ka Naiskogu Kadri kutsus just Gerdi oma aastakoosolekule neid tervitama. Arvatavasti on Gerdi populaarsusel (keskealiste?) naiste seas kaks selgemat põhjust. Esiteks, oskab Gerd kõikidele naistele piisavalt tähelepanu pöörata, mida tavaliselt naised oma “”kändudest”” meestelt enam ei saa, ning teiseks, tekitab Gerd oma nö. nälginud olekuga naistes ematunde, et selle poisi eest peab hoolitsema hakkama. Siinkohal tunnen isegi, et koolitus läks asja ette leidsin Gerdile sobiliku sihtrühma, kellele tulevikus valimiste ajal läheneda.

Lisaks sain veel teada, et Gerd ei söö maisi ja paprikat, et tal on kiire ainevahetus, Gerdile meeldib jätkuvalt Battery ja hamburgerid. Gerdile meeldib jala kõndida, kuigi erinevad allikad väidavad, et Gerd kasutab tihti ühistransporti ja taksosid. Gerdi ema isegi väitis, et Gerd lõhub erinevaid transpordivahendeid. Gerd kommenteeris seda sellega, et alaealiste komisjonis on ta liiga palju lollusi kuulnud ning nüüd on suur soov kõike ise praktiseerida.

Gerdile meeldib veel tulikuum saun, rulluiskudega sõita, Gilmore tüdrukuid vaadata ja seda kõike kasvõi kell 4 öösel. Gerd ei viitsi nõusid pesta, kuigi sellised naistetööd nagu pesu pesemine ja tikkimine pole talle võõrad. Gerd oskab ka muide häid komplimente teha, näiteks ütles ta, et kui ma oleksin 3 kg kergem, siis murduksin ära. Aitähh sulle, Gerd, aga elu on näidanud, et sa ise seisad isegi tuulise ilmaga püsti!

Peale koolitust sundis Gerd mind 2 kilomeetrit jala tulisel maanteel bussijaama kõndima. Arvatavasti oleks ta sundinud mind ka kesklinna kõndima, kuhu oli umbes 14 kilomeetrit, aga ma keeldusin kategooriliselt järgmisesse bussieatusesse kõndima. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et mingi selgelt pime rullnokk lasi maanteel meid nähes signaali. Arvatavasti jätsime seljatagant vaadates mulje, et meie puhul on tegu kahe kena blondi tibiga.

Bussis lobisedes unustas? Gerd oma peatuses maha minna ja sõitis minuga kesklinna kino Kosmos ette. Gerd oleks tegelikult veel edasi sõitnud, sest talle meeldis umbne ja higine bussiõhk…

Järgnes katse kõige raskem osa. Pakkusin Gerdile välja, et ta võiks hüpata kino ees olevasse purskkaevu. Gerd ei kahelnud hetkekski ning vaatamata kõrvalvaatajate ja minu imestuseks hüppas ta koos kõigi riiete ja arvutikotiga vette. Seda, kuidas Gerd hiljem läbimärjana koju sai, ma enam ei tea… Aga ellu ta jäi, sest järgmisel päeval nägin ma teda erakonna kontoris asepresidendiga lobisemas. Kuna Gerdi vallatu tegu inspireeris mind, otsustasin ka ise ekstremistiks hakata ning jalutasin läbi Tallinna kesklinna paljajalu koju ning püüdsin end mitte häirida lasta asjaolust, et möödusin ka oma tulevase tööandja kontoriakendest.

Selline ta meil siis on. Kui vaja siis tark ja asjalik, kuid tuttavatega lihtsalt tavaline noor inimene, kellele meeldib irooniline nali, natuke kiuslik jutt ja väikesed üleannetused. Aga olge ettevaatlik, tema teod ja tegelikud mõtted on ettearvamatud!!!

 
Pildi iseendast lisasin siia ka ainult seepärast, et pealkiri jääb muidu tõestamata… kui tänaval ära tunned, ütle tere, joome teed ning sööme šokolaadikooki.

Tekkis sellel nädalal vajadus teha värskelt asutatud MTÜ-le pangakonto. Soovitatavalt koos internetipanga kasutamise ja kõrgtrükiga deebet-krediitkaardiga, et saaks veebis teenusepakkujatele (reklaam, hosting) tasuda.

Minu isiklik kodupank on Sampo – vajalikud teenused on neil olemas – seega oli see minu esimeseks loogiliseks valikuks.

Jalutasin peale tööpäeva Kaubamaja tänava kontorisse kohale (inimesed on seal sõbralikud). Täitsin pikka ankeeti mis uuris muuhulgas käivet, tegevusalasid, peamiste partnerite informatsiooni jms. Nädal tagasi registreeritud MTÜ puhul oli seda päris lõbus täita.

Peale ankeedi täitmist tabas aga tore üllatus – teatati, et kontrollimiseks ja konto avamiseks läheb kuni 10 päeva ning seejärel tuleb uuesti kutse peale kontorisse tulla. Enne seda ei saa ka mingit internetipanka ega muid teenuseid. Deebet-krediitkaardi saamiseks (mida nad eraklientidele kusjuures enam üldse ei väljasta) tuleb veel takkaotsa läbida kohustuslik ärinõustamine misjärel otsustatakse kaardi taotlemine. Kaarti tuleb siis ka veel kindlasti oodata.

Kokkuvõttes oleks Sampos ajakulu siis 1 visiit kontorisse + 10 päeva ooteaega + uuesti kontorisse + ärinõustamine + kaardi ootamine.

Oleks nad mulle seda alguses öelnud, oleksin kohe minema jalutanud. Pärast oli veidi piinlik öelda, et see on ebanormaalne ning jätsin taotluse sisse. Las kontrollivad – omaasi kas ma kontorisse jõuan minna uuesti.

Suure vihaga ja inimlikku uudishimu täis, liikusin eile Swedbank-i Foorumi kontorisse sama protsessi läbi viima. Seal on samuti sõbralikud inimesed. Teller tegi kiire äriregistri kontrolli, lasi ID-kaardi skännerist läbi, küsis paar küsimust tegevusala ja limiitide kohta, korjas suure koguse allkirju ning konto oli avatud. Sama hooga avati internetipanga konto ning võeti menetlusse deebet-krediitkaardi taotlus. Lisaboonuseks olematu mahuga ja Swedbanki infomaterjalidega täidetud mälupulk ning internetipanga maksed ja kaart esimesed 6 kuud tasuta. Kaardile võin esmaspäeval järgi minna.

Kokkuvõttes oli Swedbankis ajakulu 17 minutit + esmaspäeval 5 minutit kaardil järel käia.

Selline vahe kahe pakkuja vahel on ilmselgelt tohutu ning Sampo jäi seekord kliendist ilma, mis sest, et tegemist on mingi väikese MTÜ-ga mis aastas üle poole miljoni kindlasti käivet ei tekita ning mul tegelikult eriti kiiret ei ole. Suure tõenäosusega järgmine kord nende peale selles kontekstis isegi ei mõtle.