Juba pikemat aega olen mitmetele inimestele lubanud, et kirjutan eelmise nädala Brüsseli reisist mingisuguse pikema elamusloo. Ei kirjuta. See tähendab, et veel ei kirjuta. Kui millalgi veidi rahulikumaks läheb, siis kirjutan. Takkajärgi ja topelt. Loodetavasti selline rahulikum periood jõuab lähiajal ikkagi kätte, kuigi tegelikult on tohutult asju mida tahaks teha ja öelda enne maikuud. Senikaua peate piirduma sellega siin. Lühike, konkreetne ja keerutav ühelajal ja vähenegi sellest mis siia jõuab on arusaadav vaid üksikutele kohalolnutele. Jah, Marika, sina pead ka ootama eksole.
Märksõnaline kokkuvõte reisist võiks olla selline: 7 päeva, 7 tundi und, sinine buss, värvilised silmad, peatus, nikotiinisõltuvuse ravi, pikad õhtused jalutuskäigud ja hoolikalt valitud naeratused, üks suur nädala ajaline elamus, üksainus viga mida kahetseda, riigipiir, viimane õhtu, 25%, Phantastic Planet, S, päike.
Üldjoones läks kõik sedasi nagu minema pidi. Ei mingeid üllatusi /isklikud elamused kõrvale jättes siinkohal, sest selles liinis toimus midagi ootamatut, heas mõttes/ ja enamvähem kõik inimesed käitusid üsna etteaimatavalt. Konfliktid tulid sealt kust neid oodata oli ja abi tuli sealt kust seda oodata võis. Ülesanne, reisil olles igal hommikul võõras linnas jooksmas käia, jäi samuti täitmata – ainus linn kus õnnestus oli Kassel ja sedagi vaid korra.
Kõik mis reisil juhtus pidi algselt reisile jäämagi aga praeguseks peab tegema otsuse, et see mis reisilt alguse sai ei tohi kohe kuidagi reisile jääda. Ei ei.






