http://www.gerdtarand.eu

Kommentaarid: (2)

… võimatu unistus ja piirideta mängud?

Teema: mõte


brxl.jpg
Juba pikemat aega olen mitmetele inimestele lubanud, et kirjutan eelmise nädala Brüsseli reisist mingisuguse pikema elamusloo. Ei kirjuta. See tähendab, et veel ei kirjuta. Kui millalgi veidi rahulikumaks läheb, siis kirjutan. Takkajärgi ja topelt. Loodetavasti selline rahulikum periood jõuab lähiajal ikkagi kätte, kuigi tegelikult on tohutult asju mida tahaks teha ja öelda enne maikuud. Senikaua peate piirduma sellega siin. Lühike, konkreetne ja keerutav ühelajal ja vähenegi sellest mis siia jõuab on arusaadav vaid üksikutele kohalolnutele. Jah, Marika, sina pead ka ootama eksole.

Märksõnaline kokkuvõte reisist võiks olla selline: 7 päeva, 7 tundi und, sinine buss, värvilised silmad, peatus, nikotiinisõltuvuse ravi, pikad õhtused jalutuskäigud ja hoolikalt valitud naeratused, üks suur nädala ajaline elamus, üksainus viga mida kahetseda, riigipiir, viimane õhtu, 25%, Phantastic Planet, S, päike.

Üldjoones läks kõik sedasi nagu minema pidi. Ei mingeid üllatusi /isklikud elamused kõrvale jättes siinkohal, sest selles liinis toimus midagi ootamatut, heas mõttes/ ja enamvähem kõik inimesed käitusid üsna etteaimatavalt. Konfliktid tulid sealt kust neid oodata oli ja abi tuli sealt kust seda oodata võis. Ülesanne, reisil olles igal hommikul võõras linnas jooksmas käia, jäi samuti täitmata – ainus linn kus õnnestus oli Kassel ja sedagi vaid korra. 

Kõik mis reisil juhtus pidi algselt reisile jäämagi aga praeguseks peab tegema otsuse, et see mis reisilt alguse sai ei tohi kohe kuidagi reisile jääda. Ei ei.

Kommentaarid: (2)

Linna toetusega rattaparklaid ja dushiruume?

Teema: mõte

Veidi vähem kui aasta aega tagasi töötasin ma veel Äripäevas. Ilusamatel päevadel käis pidevalt läbi mõte, et võiks minna kas rulluiskude või jalgrattaga. Paar korda käisin, rohkem mitte. Jalgratast ei olnud lihtsalt kuskile mõistlikku kohta jätta (rulluiskudega seda probleemi tegelikult ei olnud aga füüsilise tegevuse käigus paratamatult tekkiva higi ja sellega kaasaskäiva aroomiteraapia vastu ei tunne ma ise erilist armastust ja teiste inimeste suhtes julma ja ebainimliku karisutse rakendamise puhuks on kuskil mingid seadused olemas (lugeda: duširuumi ka polnud). Kurb, eks ole. Muidugi on sooja ilmaga bussi kasutamine koos saja teise inimesega ka midagi mis enesepiinamise alla klassifitseerub.

Tänu Velvet-i blogile sattusin eile sellisele artiklile.

Transport for London (midagi meie Transpordiameti sarnast), toetab linna rahade eest vajaliku infrastruktuuri rajamist selleks, et inimesed eraettevõtetes saaks tööle auto/bussi asemel veereda jalgratta/rulluiskudega. Raha eraldatakse (teatud ulatuses muidugi) dušruumide ehitamiseks ja reste jalgrataste parkimiseks pakutakse suisa tasuta. Lisaboonusena müüakse ettevõtete töötajate ühiskasutuseks jalgrattaid soodushinanga. Minu meelest igati kopeerimist väärt mõte, Tallinna praegune “Ah, eks teeme selle tee laiemaks…” mentaliteet lihtsalt ei ole jätkusuutlik. Rahvatervisest rääkimata, eks ole. Meie kliimas muidugi aastaringselt jalgrattaga ei sõidaks aga kauaks sedagi jätkub.

Tallinna Noortenõukogus arutame praegu võimalust koolidele ja noorte kogunemiskohtadele tasuta jalgrattarestide pakkumiseks. Algus seegi aga enne kui Tallinna linnapildis saame näha sama palju jalgrattaid kui paljudes teistes Euroopa linnades, tuleb veel väga palju ära teha ja eelpool kirjeldatud toetustel võiks siinkohal küll oma osa olla. Poliitilise tahte küsimus…