Sedasi. Viimase kahe kuu fookuseks olnud teema võib tänaseks igast asendist lõppenuks lugeda. Noorte Sotsiaaldemokraatide XIV kongress in over & done with.
Mis sellest supist siis sai?
Mis seal ikka sai. Kongress nagu kongress ikka. Kahjuks. Minu arvuti, kus sees oli powerpoint esitlus ja veel mõned vajalikud dokumendid (ärge kunagi tagavarakoopiaid tehke, eks ole), otsustas hommikul, et enam ei tööta ja nii oligi. Ürituse ajal ketrasid suurel ekraanil kohati lausa ilusad loodusfotod. Pisikene ehmatus lipuvardaga oli ka hommikul aga see sai õnneks kiire lahenduse. Kongressi saal nägi esimest korda kolme aasta jooksul mida mina mäletan hea välja (ennast kiitmast ma ei väsi, nii, et siinkohal on kõik eriarvamused muidugi oodatud) ja kuna kongressi juhatajad teadsid mida tegid kulges asja sisuline pool suuremate viperusteta. Ahjaa. See ei ole kaugeltki mitte normaalne, et valitud delegaatidest kolmandik lihtsalt ei tule kohale. Olgugi, et inimesi oli kohal rohkem kui eelnenud kahel aastal, aga võrreldes oodatuga oli see siiski selle pühapäeva suurim pettumus.
Ahjaa. Valimistulemused?
Vallo-Andreasest sai president ja Marikast asepresident. Justkui nagu ootuspärane tulemus ja peaks rõõmustama küll. Tegelikult jäi s**t maitse suhu. Võit pidi magus olema ja oleks tulnud nii või teisiti, aga sedasi nagu ta tuli oleks ta mängu ilu poole pealt ka olemata võinud olla. Vallo-Andrease vastaskandidaat unustas (puhtalt minu isiklik ja tõestamata oletus) kandideerimisdokumendid tähtajaks sisse anda ja päev hiljem leidis mingi ilusa ja sobiva vabanduse. Nojah, kaks varianti, kas lollid on need, kes seda tagantjärele toodud vabandust usuvad või loll olen mina kes ma seda ei usu. Keegi on igatahes loll. Mul pole loll olemise vastu midagi. Juhtub vahel. Marika vastaskandidaat lihtsalt taandas enda kandidatuuri peale seda, sest “kõik vihkavad teda” ja “tema ei taha trügida meeskonda kuhu teda ei taheta”. Nojah, andekas. Niipalju siis tugevast tahtmisest ja valmisolekust organisatsiooni panustada millest pikka aega jahutud oli. Niipalju siis tõsisest sisulisest debatist. Ühesõnaga kandidaate jäigi mõlemale kohale juba mitmendat aastat järjest ainult üks. See muidugi ei takistanud mõnel inimesel teadlikult ette valmistanud pahatahtlike küsimustega ründamist – eks igaühe enda kiiks kuidas endaga rahul olla. Kui mõnel inimesel on vaja selleks ilma igasuguse muu eesmärgita teisi kottida, siis andku aga edaspidigi tuld. Palju õnne ja olgu õnnelikud. Täiesti kindel, et nii mõnigi mainitud ja mainimata inimestest muidugi hõõrub naudinguga käsi kokku, et vähemalt ausas “valimisvõitluses” võetud võitu meile ei kingitud. No olgu pealegi. Kongressieelsed liivakastimängud on läbi, forgive and forget ja aeg edasi liikuda. Algus ja olemasolev potentsiaal on tegelikult suurepärased.
Koondhindeks võiks asjale keskpärase kolme panna igatahes.
Mingi seltskond asutas vist kongressijärgsel vastuvõtul Gerdi päästmise rahvusliku komitee vmt:P …mina õnneks ei tea sellest suurt midagi ja tegelikult mulle liigne tähelepanu ei meeldi, aga naeratus tuli küll näole jutte kuuldes… kogu maailm üritab mind normaalseks muuta?
