Oi jah.
Kolm asja tänasest päevast.

Esiteks. Viru keskuse kingsepp on alati kuskil pausil ja tuleb tagasi 15 minuti pärast, kui minul on täpselt kolm minutit aega sealt oma nänn kätte saada.

Teiseks. Raadios käisin, üle pika aja. Kõige paremini vist ei läinud, aga eks kuulake esmaspäeval  teisipäeval kell kolm Raadio Kahest. Tegelikult on sellel teemal (Noorsootöö pole ainult andmine) esmaspäeva hommikul ka blogiartikkel avaldada.

Kolmandaks. Täiesti ette planeerimata käisin täna teatris. Päikesetõus Volli juures. Endla Noortestuudio invasioon Tallinna, Teele kutsus ennast vaatama. Teele on üldse tore. Kui mina kuu alguses nädal aega Pärnus olin, ei võtnud ma ühegi seal elava inimesega ühendust, Teele leidis mu ise üles ja oli tsipa kuri, et ma ei helistanud. Nojah. Nüüd tuli tema Tallinna ja helistas mulle. Parim kättemaks on mitte muutuda minusarnaseks? Eks ole.

… ja üldsegi, miks keegi mulle ei öelnud, et selline asi nagu Tallinn Teater Treff täie hooga käib? Millise kivi all ma jälle elanud olen? Lappan juba järgmiste päevade kava.

Ahjaa. Mida mulle täna veel õpetati? Triinu selgitas mulle, et mina võin ju õel olla aga kõige õnnetumad on tegelikult need inimesed, kes arvavad, et mina olen õel selle pärast, et minu maailm ei tiirle ümber nende või siis tiirleb hoopistükis teises rütmis. Ma jäin küll mõnes kohas ja ka mõnes teises teemas mitmetele eriarvamustele aga tore oli.

Aga mina? Kas mina olen olemas? Jah, sina oled olemas.