Kontrollisin järele - 27. augustil viskasin ametlikult lahkumisavalduse lauale. Palusin ennast ametist vabastada alates 4. novembrist. Kusjuures, erinevalt enamuse tuttavate arvamusest, ei olnud mul sellel hetkel õrna aimugi, millega ma edaspidi igapäevast leiba teenima hakkan ja ei ole siiani. Aga selleks, et sellel kohal edasi tegutseda, oleks pidanud küll peast rohkem kui soe olema.

Ehk siis. Mul on töökoht mille eest saadava palgarahaga suudan peaaegu, et ilusasti ots-otsaga kokku tulla. Saan enda tööaega enamasti sättida täpselt sedasi, nagu ise paremaks pean. Keegi ei tule hommikul vara üles ajama. Üheksast viieni kuskil kontoris passima ei pea. Ülemust ei ole kukil. Sisuliselt ei ole teda üldse. Väljakutseid on. Uusi inimesi kohtab palju. Reisida saab (vähemalt Euroopa piires) omajagu. Koolis jõuaks ka enamvähem normaalselt käia. Feimi ja sulli saaks ka kui vaid soovi oleks jne. Ühesõnaga üsna ”OK” töökoht?

Arva uuesti.

Kuna mul on mingi krooniline töötegemismaania (loe: ees olevad asjad tuleb ära teha mitte kella kukkudes lauale ootama jätta) siis tööpäevad ja tööga seotud tegevused venivad öösse ja vahel otse järgmise päevani. Minu töö sõltub otseselt teistest meeskonnaliikmetest – kui nemad s****i ei tee, olen mina samuti omadega aukus. Ümbritsevas keskkonnas palk ja hinnad tõusevad, minul tõusevad hinnad ja vererõhk. Erilisi karjäärivõimalusi ei ole ja kui on, siis ei sõltu eriti sellest kas praegusel kohal jätkan või mitte. Töötegemised on totaalselt hävitanud igasuguse lootuse normaalsele eraelule ja puhkeajale ning kuna ülejäänud meeskonnaliikmed ei suuda normaalselt enda tööelu ja vabatahtlikku tegevust ühildada toimub suur jagu tegevusest pikkadel õhtutundidel ja nädalavahetustel. Olgu, see viimane on tegelikult noorteorganisatsiooni puhul enamvähem normaalne. Kui suurem osa meeskonnast jätab enda rollid täitmata, siis arvake ära, kes nende asemel tõmblema peab. Vabandusi, edasilükkamisi, ärajätmisi, intriigidepunumist, lolle ideid, JOKKi, saunajutte ja paranoiasid on ümberringi tekkinud tuntavalt enam kui millegi elluviimist. Meeskond, mis apillis kokku pandud sai ja mille liikmed lubasid maa ja ilma kokku, unustas antud lubadused mõistetamatu kiirusega ja mina olen juba eelmist juhatuse koosseisu igatsema hakanud. Ümbritsevad inimesed on seega kaotanud igasuguse usaldatavuse ja koostööpartnerid nimetavad ühenduse presidenti pätiks ja kaabakaks.

No ei ole normaalne, eks ole.

Kõige kokkuvõtteks on mul mistahes organisatsiooni juhtimisest erinev arusaam kui meie praegusel juhatusel. Millegipärast on mul loll komme hinnata meeskonnas lojaalsust, avatust, mõistlikkust, tegutsemisvalmidust ja veelgi lollim arusaam, et selleks, et midagi saavutada, tuleb midagi teha. 

Kõike seda arvesse võttes, kirjutasin ma uskumatult lühikese ja vaoshoitud lahkumisavalduse. Eks kõik, kes seda loevad teavad tegelikult ise väga hästi mis selle taustaks on.

Ametist loobumise põhjusteks on põhjendatud pettumus viimasel kongressil valitud presidendi ja asepresidendi ning sellele järgnenud volikogul ametisse määratud valdkondade juhtide suhtes.

Kusjuures, tegelikult jään ma ikkagi seisukohale, et tegemist on peaaegu ideaalse töökohaga, ainult korralikku meeskonda oleks tarvis. Häbi muidugi tunnistada, aga ise ma selle koletise lõin.

Go on, prove me wrong. Destroy the fabric of the universe. See if I care.
(Terry Prachett)