Kolm asja. Seltskond, haip, väärtus.
Ehk siis, miks mina, reedese ja laupäevase päeva, Tallinnas sellisel toredal üritusel veetsin, nagu seda oleks pidanud olema Youth and the City noortekonverents. Millegipärast nimetati seda jooksvalt Tallinna Noorteaasta peasündmuseks, ent samanimeline konverents oli ju ka eelmisel aastal(!) ja siis ei olnud Noorteaasta. Eks ole. Noorteaasta haip. Olgu, anname andeks.
Miks ma läksin?
Haip. Eelmise aasta üritust kiideti takka ja selle aasta oma kiideti ette. Kuna Helsingisse mind kaasa ei võetud seekord, siis esimene esialgne kalendris oligi YC konverents. Jäin müügijuttu uskuma.
Seltskond. Ei vaja seletamist, mõned minu mõtted on minu omad.
Väärtus. Esinejate nimekirjas oli taoliseid nimesid nagu Sten Saar, Manfred Zentner, Carsten Yndigegn, Gerda Kordemets, Artur Taevere ja Hirvo Surva (ei vastuta nimede õigekirja eest praegu). Tundus paljulubav – motivatsioon ja uued ideed tulevad? Töötoad olid vähemalt nime järgi huvitavate teemadega, otsustasin taaskord inglise keelse seltskonna kasuks ja kobisin gruppi teemaga poliitika, religioon, kultuur.
No olgu.
Ettekannetest olid lõpuks huvipakkuvad vaid Zentner ja Surva. Ülejäänud jäid minu jaoks kas kuivaks, eemalseisvaks või lihtsalt sisutuks. Omad killud muidugi olid. Kari Paakkunainen saab eraldi kategooria auhinna loetamatu skeemi ja vägeva lavalise liikumise eest – selle eest ka, et ta kohvipausi ajal üttles sõbralikult, et ega tal minu jaoks kasulikke andmeid tegelikult polegi ja ärgu ma raisaku aega. Hea, et piki nina ei saanud – mina, mitte tema.
Zentner rääkis (väga kaudselt) noorte väärtustest. Rääkis noortekultuurist, trendidest ja sellest, et alati saab varem või hiljem ring täis. Turunduse ABC käis ka läbi… trendsetters (aevastajad) jne. Kekkamise huvides olgu öeldud, et ma kirjutasin sama skeemiga loo kunagi organisatsiooni siselehte. Lingiks siia, aga kellegi erakordse infotehnoloogilise saamatuse tõttu ei pääse juba nädalaid ligi ei kodulehele ega internetifoorumine. Isikliku infotehnoloogilise saamatuse tõttu (loe: võimetus tabada varukoopiate vajalikkust) ei oma enam arvutis ühtegi faili mille dateering oleks kaugemalt kui kolm päeva. Jei. Noortegruppide koospüsimise alused tõi Zentner üsna ilusasti esile: mõtteviis, väljendus, suhted. Nii lihtne ongi. See, kuhu piir tõmmata, ei ole muidugi alati sedavõrd selge. See selleks. Erinevad subkultuurid on toredad – ennast ei oska endiselt kuskile paigutada. Enesepiinamiskalduvustega šokolaadisõltlastest skisofreenikute jaoks eraldi rühma pole kuskil? Mingeid numbreid ja särke-värke (sõna otseses mõttes) näitas ta ka, aga peast praegu ei mäleta. See selleks seega. Julgen kiita. Seekord.
Hirvo Surva, teisel päeval, rääkis vastukaaluks rohkem enese (kaugeltki mitte väikesest) kogemusest, sellest, et ühiskond tegelikult koosnebki perekondadest (ehk siis küsimus, et kui perekond ei aita siis mida ühiskond tegema peab, on täiesti loll?), eeskuju on nakkav ja kaudselt isegi seda mantrat, et noorsootöö tuleb noortele lähedale viia, enne kui nad julgevad ise osalema hakata. Tähelepanu haarav ettekanne oli igal juhul ja kui mul oleks organisatsiooni kuhu Survat esinema kutsuda, siis ma kujutan juba praegu ette üsna mitut teemaringi kuhu ta ilusasti sisse sobiks. Laulge oma lastele, eks ole. No, selles mõttes, et kui laps, naabrid ja abikaasa selle laulmise peale silmapilkselt nutma hakkab, ärge laulge, aga proovige vähemalt. Kunagi kunagi…
Vähemaga, kui plaan maailma muuta, pole mõtet hommikul voodist välja tullagi!
- Gerda Kordemets
Tahate, ma kingin teile saladuse? Maailma muuta, on lihtne. Vaata peeglisse.
Olgu. Liiga positiivne ei saa ka olla. Töörühm kuhu ennast kirja panin oli täielik ajaraiskamine. Ei mingit sisulist arutelu, ei mingeid uusi mõtteid – ainult hirmutav juturing ette kantava etenduse vormilisest poolest. Ja misasi see metafoor on? No ei saa kasutada, publik on ju alati loll. Rsk. Viga. Ettekanne tuli muidugi vormiliselt täitsa fun ja patju oli ka, mille vahele ennast märkamatult kerra tõmmata.
Jaa. Kui norimiseks juba läks, siis see Nero restorani (või pigem söökla?) sisekujundus on sõna otseses mõttes jube. No, nime abil paned veel teatud elemendid paika, aga kole mis kole.
Aga üldjoones, ütleme nii, et viimased paar päeva olid hästi veedetud. Kuipalju sellel konverentsiga seost olu, ei julge lubada.
Ahjaa… mulle öeldi, et ma ei pane kohe mitte midagi tähele… jei. Konverentsiga mitteseotud oli.
Hommikust, Tallinn-Tartu bussist, 7:34 hommikul, akna taga on lumevalge maastik:)
PS: Äratage mind palun Tartu kandis ülesse. Nii kell 09:20 oleks hea helistada. Aitäh!
