30-apr-2008
Teema: mõte
Väga raske on kui riiki juhivad mingisugused tibid, kes ei tea asjadest mitte midagi!
Vot sellise tsitaadi pillas üks hetkel anonnüümseks jäänud vestluskaaslane täna hommikul. Kusjuures. Ärge siis unustage, et miniseelikuhooaeg algab 22. mail, Tallinnas, Kaarli puiesteel, Stilettojooksuga!
25-apr-2008
22. aprillil toimus Õiguskantsleri Kantseleis TAIEX-iga koostöös korraldatud seminar „Lapsed ja nende õigused“
Minul endal kahjuks sellel osalemise võimalust ei olnud, ent töökaaslased vahendasid muljeid. Olevat veidi rohkem juriidilisele poolele keskendunud, ent siiski huvitav ja kasulik olnud.
Helen võttis kogu asja ilusasti kokku:
Laps ei ole mingi mini inimene kellel on mini õigused!
Seminari eesmärgiks oli tutvustada lapse õigustega tegelevatele Eesti riigi-, maavalitsuste ja kohaliku omavalitsuse ametnikele ja mittetulundusorganisatsioonidele lapse õiguste rahvusvahelist mõõdet – rahvusvahelistest ja piirkondlikest lepingutest tulenevaid kohustusi ja teiste riikide kogemust nende täitmisel. Seminaril käsitletud teemade hulgas puudutati laste õiguste kujunemislugu ning UNICEFI ja Euroopa Nõukogu rolli laste õiguste tagamisel, samuti kooliskäivate laste õigusi; õiguskantsleri nõunikud andsid ülevaate ka laste õiguste kaitsest Eestis ning haridusõiguse probleemidest läbi õiguskantsleri menetluste jne.
Ehk siis: ära löö last!
22-apr-2008
Postimees on keset töönädala algust otsustanud leheveergudele kiskuda Harri Taliga ja Ivo Rulli, et arutada selle üle, kas peaks töötama kaheksa tundi jutti või peaks olema võimalik neid tunde kuidagi sättida. Näiteks neljakaupa või sootuks vabalt. Mehed räägivad paidlikust tööajast ja koolitusvõimalustest jne jne…
Ma ei vaidle kohe kindlasti vastu, et tööaeg peaks olema paindlikum. Peaks küll, kui muudmoodi ei saa. Näiteks müüjatel, liinitöölistel, bussijuhtidel ja tootvas sektoris täie pauguga võiks neljatunnine töötsükkel kasutusel olla. Küll nad sobitatud saavad, et alati piisav arv inimesi tööl on.
Eriarvamusel olen ma aga suurema osa kontoritöötajate, loovinimeste, paljude riigiametnike ja kõigi muude töötajate suhtes kellel ei ole reaalset vajadust tulemuste saavutamiseks viibida teatud arv tunde teatud kohas.
Selle seltskonna puhul tuleb igasugusest tööaja arvestusest üldse loobuda ning minna üle tulemusarvestusele!
Sülearvutid ja mobiiltelefonid kätte, ülesanded sappa ning oodata tuleb tulemusi, mitte seda, kui suure augu nad oma tagumikuga kontoritoolidele kulutada suudavad. Tahavad, töötavad kodunt, tahavad tulevad kontorisse, tahavad töötavad kohvikus, pargipingis või mõnes välisriigis…
Toon näite iseenda elukorraldusest…
Kuni selle aasta märtsikuuni oli mul peaaegu alati võimalus töötada sedasi, et sain ise valida aega, kohta ja inimesi (pole kaugeltki ebaoluline valikuvõimalus) kellega ma koos töötasin. Ma tundsin ennast vabana, ma saavutasin reaalseid tulemusi, ma sain vajadusel ennast täiendada sedasi ja ajal kus seda kõige viljakamaks pidasin ning mitte vägem oluline, tõepoolest oli enesetunne oluliselt parem…
Alates selle aasta märtsikuust on minust saanud kontoriinimene. 8:30 kontorisse ja 17:00 sealt minema. Seejuures, ma ei ole kaugeltki mitte inimene kes ennelõunastel tundidel eriti produktiivne oleks ja ma pole kindlasti mitte ainus. Ma näen reaalselt, et minu töötempo on vähenenud, tulemuste saavutamiseks läheb kauem aega ja need ei ole nii head kui ise tahaks, minu kontakt potentsiaalselt kasulike inimestega ja infoomandamise võimekus on selgelt vähenenud, üldine sotsiaalne kontakt samuti sest peale kaheksat tundi kontoris passimist ei taha enam eriti linnapeale laiama minna, isegi füüsiline vorm on juba lühikese aja jooksil (!) avaldanud märke muutumisest….
Seejuures on minu töö täpselt selline, et mul ei ole tegelikult absoluutselt mitte mingit vajadust kontorist ja kellast kellani töötada aga nu kord on kord, valdkond südamelähedane ja üür vaja ära maksta.
Ehk siis: kontoriinimesed vabaks!
21-apr-2008
‘
… et kui te vöötrada ja valgusfoori ja jalakäijat veel takkaotsa kohe kuidagi nägema ei satu, siis pole enam muud peale hakata kui neile sein ette ehitada selleks ajaks kui nad teed ületada saavad sinu metallihunniku eest.
Olgu olgu. Seina teeme ainult virtuaalse. Hanyoung Lee on kontseptsiooniks joonistanud laserseina mille võiks mõnes riigis (pole vaja kaugelt otsida) püstitada iga vöötraja ette, et auto rooli sattunud kahurikuulid ka vahelduseks aru saaks kus see vöötrada on. Laserid küll autot tegelikult ei kahjusta aga silmatorkav on ta kindlasti…
…siit.
