Detsembris ja jaanuaris korraldan noortele õpetajatele paar blogikoolitust. Ühe ettevalmistusena istusime eile väiksema õpetajate seltskonnaga maha ja arutasime veidi, et mida, miks ja millest üldse õpetajad blogima peaks, võiks.
Blogimine teadupoolest ei ole õpetajate seas eriti populaarne tegevus. Tundub, et peamised pidurdavad faktorid saab jagada selgelt kolmeks. Esiteks, lapsevanemad – paljud lapsevanemad on kooli igapäevast tööd nähes üllatavalt kriitilised, (sest nemad teavad ju paremini?) ning kui blogi vahendusel uksi avada, võib paljudel midagi öelda olla. Teiseks, õpilased – kellest võib kirjutada, kellest ei või? Üksikust õpilasest ilmselt mitte, aga klassist kui kollektiivist? Koolist kui tervikust? Kas kirjutada sedasi, et tegelased on äratuntavad või muuta blogi anonüümseks “ilukirjanduseks”? Kolmandaks, õpetaja – koolis toimuv on tegelikult ju igapäevane, rutiin (kuigi igas päevas on alati midagi uut ja põnevat), ning seda erakordset millest maailmale kirjutada tahaks, on ilmselt kohati päris raske eristada. Samuti on paljud õpetajad harjunud analüüsima, hindama, üle mõtlema, st reaalselt kuluks aega oluliselt rohkem kui vaja oleks.
Samal ajal on blogi ju suurepärane võimalus jagada emotsioone, kogemusi, saada tagasisidet, suhelda just nende samade vanemate, õpilaste ja kolleegidega lähemalt ja kaugemalt. Lisaboonusena võiks kooli, klassi või õpetajate blogid olla täna kohati üsna karmis turukonkurentsis (olgem ausad, koole on mitmetes kohtades omajagu rohkem kui reaalselt tarvis) kooli jaoks ideaalseks turunduskanaliks.
Mina võin arvata mida iganes, aga miks õpetajad tegelikult ei blogi?
Kas potentsiaalsed õpetajatest blogijad on lihtsalt ajapuuduses? Frustreeritud ja läbipõlenud? Kui paljud õpetajad kardavad ametialaseid tagasilööke, liigset ausust ja piiride ületamist? Kas koolid ja haridussüsteem üldse toetavad ja aktsepteerivad blogivat õpetajat või kehtib meil vaikides sama soovitus mille USA Pennsylvania osariigi haridusliit otsesõnu kirja on pannud – õpetaja ärgu rääkigu/blogigu oma tööst, õpilastest, kolleegidest, ülemustest ning ka siis kirjutagu sedasi, et lugeda saab ainult valitud seltskond?
Miks õpetaja ei blogi? Kas õpetaja peaks blogima? Kuidas õpetaja blogima peaks?
02-nov-2010
30-okt-2010
Kuna Mustamäe ja Haabersti vaheline ühistransport pole just kõige kasutajasõbralikum, siis kodunt Rocca al Mare keskusesse mineku võtan reeglina ikka jala ette. Sellele teelõigule jääb ilmselt ka üks Tallinna geniaalsemaid vöötradu (mis ühe otsaga lõpeb lihtsalt teekraavis), mille ületamise järel iga kord pikalt mõelda saab, et mõnes asutuses pole vist pööninguga ikka kõik päris korras.
24-sept-2010
Ettevalmistuse müüt
Teema: mõte, Teised kirjutavad
Being a novice is way overrated. Väga õige. Pole küll ammu käinud aga Euroopa Parlamendis liikus mõnda aega tagasi irooniline nali, et kui sa 20 minutit materjalidega tutvud, võid suvalisele koosolekule jalutada ja täiesti usutavalt eksperdina esineda.
Pikemalt ja põhjalikumalt Seth’i blogis.
07-juuni-2010
Vabadussõja võidusammas põhjustab ilmselt Jaak Aaviksoole varem või hiljem püsiva peavalu. Laupäeval kukkus siis samba küljest juba tükke ning täna hommikul oli sammas veel taraga ümbritsetud. Samba mainest on alles vähem kui alla kukkunud klaasliistust ning Kaitseministeerium kipub vaikselt naerualuseks muutuma. Minister ise ütles, et tema ei saa enam üldse aru, et kuidas selline asi võimalik on.
Jagan arvamust, et hoolimata mugavast vabandusest stiilis kui Jaak ministeeriumisse jõudis, oli sambasaaga juba alanud, vastutab ametis olev minister poliitiliselt igal juhul.
Samas, ma ei kutsu Aaviksood üles tagasi astuma. Ärgu astugu. Riigikogu valimised on selleks liiga lähedal ja ega tänase koalitsiooni teine valik enam enne seda palju muuta jõuaks. Samas ootan ministrilt selget tunnistust, omaksvõttu, tegutsemist tänaste vabanduste ja õlakehituste asemel. Ootaks, et minister ütleb, et töötab oma ametiaja lõpuni ja tagasi ei tule. Poliitilist vastutust saab võtta ka sedasi – opositsioon muidugi nõuab kõike, kohe ja korraga sest see kõlab leheveergudel ja Riigikogu koridorides paremini.
Üle võiks vaadata ka nende ametnike vajalikkuse ja tegevuse, kes seda asja vedanud on. Juba 2008. aasta lõpul lahkus ministeeriumist Veiko Pärlin kes oli olnud Vabadussõja võidusamba ehituse tegelik juht asja algusest. Seda meest enam liistule võtta ei saa aga ega ta seda sammast üksi püsti pannud ka.
13-apr-2010
Kirjutasin selle postituse juba üsna pikka aega tagasi. Tundub täna miskipärast väga asjakoha.e
by Michael Wade…
- Püstita ebamäärane eesmärk
- Pane kokku oskamatu meeskond
- Ära mitte mingil juhul tutvu samalaadsete projektide varasema teostusega
- Väldi vahepealseid tähtaegasid
- Ära arvesta vajamineva ressursiga enne kui seda tõesti vaja on “nüüd ja kohe”
- Ole perfektsionist ja jäta parimat otsides hea kasutamata
- Delegeeri ja unusta kuni tähtaeg on homme
- Luba segajaid
- Kuluta suur osa ajast lisadele, mitte põhilisele
- Toetu inspiratsioonile, mitte kogemusele
… jah, olgu. Igati mõistlik loetelu – kui sa tahad ellu viia täiesti keskpärast projekti ja selle õnnestumisest või ebaõnnestumisest sõltub sinu püsimine oma keskpärasel tasemel või siis sinu häving. Täiesti kindel on, et kõikide nende vigade vältimine aitab projekti õnnestumisele kaasa – samavõrra kindel on, et kõikide nende “vigade” välitimise tulemuseks on projekt ja tulemus, millest tagantjärele keegi ei räägi. Linnuke kirjas, aga mis edasi?
Keskpärase, aga õnnestunud, projekti saaks ka näiteks sedasi:
- Püstita kindel eesmärk, mille keegi teine juba kuskil püstitanud on
- Pane kokku meeskond, kes toetub varasemale kogemusele ja ei ole võimeline uusi ideid genereerima
- Kopeeri varasemaid samalaadseid projekte nii palju kui võimalik
- Ideede genereerimise ja müümise asemel keskendu tähtaegadele
- Määra projekti kasutada olev ressurss projekti alguses olematu paindlikkusega
- Kasuta ära esimene hea ja alati toiminud idee mis meelde tuleb
- Delegeeri aga ära lase inimestel oma tööd teha…
- …ole ise segajaks
- Keskendu põhilisele (sest see on ju lihtne), ära otsi võimalusi lisada midagi erilist
- Toetu kogemusele ja ära võta riske
Kui sul on aga võimalust ja sinu ellujäämine ei sõltu ühe projekti õnnestumisest või ebaõnnestumisest siis võib kohe pakkuda järgmised 10 võimalust. Ükski neist ei garanteeri edu – aga nad võivad seda teha.
- Püstita ebamäärane eesmärk: olla erakordne
- Pane kokku meeskond, kus kogemused ei tapa uuendusi või veel parem, pane kokku meeskond, mis kunagi ei ole midagi sarnast teinud
- Ignoreeri kõiki varasemaid samalaadseid projekte
- Jäta oma meeskonnale aega uute ideede genereerimiseks ilma painavate vahetähtaegadeta, kui vähegi võimalik, siis jäta vabaks ka lõpptähtaeg
- Ütle meeskonnale, et nad saavad kõik mida tarvis, tingimusel, et teevad midagi uut. Hoolitse selle eest, et sa ei valetaks
- Jäta kõrvale kõik ideed, mille kohta sa saad öelda, et “nendel see toimis”
- Kui delegeerid, siis delegeeri andekatele inimestele ja ära ahista ega piira neid tähtaegade ega pideva küsimusega “kas juba?”
- Luba segajaid mis viivad su meeskonna eemale juba proovitud mõtetest
- Otsi alati midagi erilist, põhilisega saavad kõik hakkama
- VÕTA RISKE!
… siinkohal on muidugi mitu võimalust. Sinu projekt kas hävib täielikult ja ilmselt tuleb sul uus tegevusvaldkond otsida või keskpärasena jätkata, sa kas oled uskumatult edukas ja sinust ja sinu projektist räägitakse – sa saad uusi kliente, fänne, kontakte, projekte või siis kolmanda võimalusena saad sa ikka hakkama täiesti igava ja keskpärase projektiga – aga kas see pole tegelikult mitte sama kui esimene võimalus?
