Ago kirjutas eile põgusalt erakondade noortekogudest ning leidis, et pigem on noorteorganisatsioonides rohkem positiivset kui negatiivset. Tore on. Ago ise on Reformierakonna Noortekogu ja Eesti Gei Noorte liige.

Olgu siin täieliku avatuse huvides meelde tuletatud, et ise olin pikalt Noorte Sotsiaaldemokraatide liige. 2004. -2006. Tallinna klubi esimehena, 2005. aastal lühidalt volikogu aseesimehena ning 2006. keskpaigast kuni 2007. viimaste päevadeni tööl palgalise tegevjuhina. Alates 2008. aasta algusest lahkusin noorsotsidest omal soovil ning täna ei ole ma ühegi noorteorganisatsiooni hingekirjas. Ei ole ise üheski esimesel silmapilgul seda oma ära tundnud ja ega keegi ei ole kutsunud ka. Ehk siis, ma natukene olen asja seestpoolt näinud. Ehk isegi rohkem kui Ago.

Kuna aga poliitilisi noorteorganisatsioone ümbritseb ikka veel palju müüte, siis Ago postitusest ajendatuna tundsin, et saan sellel teemal paar sõna kirjutada.

Rääkisin sarnasel teemal hiljuti ka EELK LNÜ motivatsiooniseminaril. Eks neil ole poliitilistele noorteorganisatsioonidele sarnane olukord. Ühelt poolt tahavad nad olla noorteühendus selle kõige õigemas mõistes aga teiselt poolt on neil enda kitsam teema ja eesmärk, mis võib jääda domineerivaks, aga ei pruugi.

Tulen aga poliitiliste noorteorganisatsioonide juurde tagasi. Ma ei julge 100% kommenteerida teisi peale noorsotside ja ka noorsotside viimase pooleteise aastaga ei ole ma enam eriti kursis olnud. Teen laialiulatuvaid järeldusi, üldistusi ja ettepanekuid seega vaid enda varasematele kogemustele ja sisetundele tuginedes.

Kindasti on poliitilisi noorteühendusi tarvis. Vähemalt kahele kindlale sihtgrupile. Erakonnale ning noortele endile. Erakonnale seepärast, et kui mingistki jätkusuutlikkusest rääkida, siis ei saa lootma jääda inimestele tänavalt. Liidreid tuleb kasvatada, toetada ja hellitada ning paremat võimalust selle jaoks ei ole kui erakonna enda noorteorganisatsioon. Väga vähestest noorteorganisatsiooni aktivistidest saavad aktiivsed erakonnaliikmed, juhid või isegi liidrid. Loomulikult eeldab sinnamaani jõudmine seda, et sa oled enda eriarvamused enamasti enda teada jätnud ning tegutseva parteituumikuga heades suhetes. Muidu ei ole mõtet ähkida ja puhkida. Erakonnale ka seepärast, et hoolimata internetist ja muudest imevidinatest toimub olulisim osa valimiskampaaniast endiselt tänaval ning neid inimesi, kes oleks valmis päevast päeva vabatahtlikult tänavatööd tegema, ei ole sugugi lihtne leida.

Noortele endile on poliitilised noorteorganisatsioonid samuti hindamatu väärtusega. Eestis on reeglina kombeks, et aus, kohati isegi piirideta ja vaba poliitiline debatt ja seisukohtade avaldamine on üldjuhul taunitav ja parem on teeselda totaalset a-poliitilisust kui liiga tihti suud paotada. Kui õpilasesindus, üliõpilasesindus või mõni teine noorteühendus kipuks liiga aktiivselt poliitilisi seisukohtasid (esindusorganisatsioonid ENL, EÜL, ESCU va) kujundama, siis üldiselt ei vaadata neid sugugi positiivsete pilkudega. Koolis ei õpi meil kodanikuühiskonnast suurt miskit ning aktiivseks kodanikuks saamisele mõjub formaalharidus endiselt pigem kahjulikult kui kasulikult. Isegi kui sa ideoloogiat vaid minimaalselt jagad või tahad seda hoopis vormida, on poliitilised noorteühendused sellise enesearendamise jaoks parimad võimalused. Absoluutselt teise nurga alt vaadates aga ei tule ühte poliitilisse noorteühendusse või koguni erakonda kuulumine elus väljaspool poliitareeni kindlasti mitte kasuks (pean silmas kuulumist kui fakti, mitte omandatud kogemusi). Tean ka seda kogemusest ja väga hästi.

Kui poliitilisi noorteühendusi vaadatakse eraldi kõigist teistest noorteühendustest, tehakse suur ja põhimõtteline viga.

Poliitilise noorteühenduse põhitegevus, enamiku selle liikmete jaoks, pea(b)(ks) kattuma enamiku teiste noorteühenduste omaga. Kui ma vaatan viimast noorsotside tegevuskava mida ma ise koostasin (seda versiooni, mis mulle arvutisse jäi, ei hakka kontrollima kui palju seda peale minu lahkumist muudeti või reaalselt ellu viidi) siis võib sealt muuhulgas leida koolitajate koolitused, väitlusklubi, ajurünnakute korraldamise ja läbiviimise koolituse, enesekehtestamise koolituse, üldise noortepoliitika seminar-koolituse, töövarjupäevad, arengu- ja tegevuskavade koostamise koolituse, konfliktide juhtimise koolituse, meediakoolituse, projektikoolitusi, organisatsiooni asjaajamise koolituse, motivatsioonikoolituse, juhtimiskoolitusi, noorte osaluse teemalise seminar-koolituse jpm. Kõiki neid võiks samahästi korraldada mistahes noorteühendus mis tahab pakkuda enda liikmetele vähegi enam lisaväärtust kui vaid enda kitsas valdkonnas. Jah, tegevuskavas on ka palju poliitikaseminare ja poliitilisi üritusi, see on teine pool organisatsiooni tegevusest. Küll aga on poliitilistel noorteorganisatsioonidel tihtipeale justnimelt selle esimese poole elluviimiseks enam ressursse kui paljudel teistel.

Poliitiline ideolooga peaks hästitoimivas poliitilises noorteorganisatsioonis moodustama seega vabatahtliku taustsüsteemi. Jah, sa seod ennast tervikliku organisatsiooniga ja ütled sellega, et toetad ka selle konkreetse organisatsiooni poliitilisi vaateid enam kui mõne teise omi. Samas jääb sulle suurepärane valik. Sa võid liikmena leida uusi sõpru, tuttavaid ja omandada hindamatuid oskuseid ja sa ei pea ennast otseselt siduma selle organisatsiooni poliitiliste tegevustega. Suurem osa poliitiliste noorteorganisatsioonide liikmeid ei ole organisatsioonis ilmselt ideoloogia ega selle poliitilise poole tõttu. See jääb üldiselt vähemuse teemaks. Alati. Suurem osa liikmetest on seal justnimelt teiste lahedate inimeste, koolituste ja mitte-alati-poliitiliste ürituste pärast. Ei, ma ai arva, et see igal pool sedasi on.

Eestis jagatakse HTM-i vahendusel igal aastal noorteühenduste aastatoetuseid. Ka selles kontekstis toetab riik üldiselt poliitiliste noorteühenduste mittepoliitilisi tegevusi nagu liikmete üldine arendamine läbi koolituste ning organisatoorsed asjad nagu üldkoosolekud vmt. Selline organisatsioonisisene vahetegemine on igati õigustatud. Poliitiliste tegevuste rahastamisega (ja ka suure osa muude tegevuste) peavad tegelema ikka eelkõige erakonnad enda rahakotist. Muus osas aga tuleb poliitilisi noorteühendusi kohelda alati võrdselt teistega. Neile peavad kehtima samad rahastamiskriteeriumid, kvaliteedikriteeriumid, ootused ja eeldused. Nii lihtne ongi.

Enamik noorteorganisatsiooni liikmetest kusjuures ei pruugi kunagi saada (sama) erakonna liikmeteks.

Muidugi, on ka alternatiivne võimalus. See näeb ette seda, et noorteorganisatsioonilt eeldatakse ainult parteiliini ajamist nii sees- kui väljaspool organisatsiooni ning organisatsioonis ei ole piisavalt tugevaid liidreid ja väljastpoolt sõsarorganisatsioone tulevat toetust, et vältida erakonna kahurilihaks saamist.

Läks vist üleliia pikale tegelikult ja siinkohal parem lõpetan.