…via I Love Charts

 
Lõpetasin veidi aega tagasi EÕEL’i üldkosoolekul toimunud juhatuse kandidaatide debati jälgimise ja no, ei saa kommenteerimata olla. Noored on ikka uskumatult julmad, samas ausad ja otsekohesed. Mitte, et ma ise samasugune poleks olnud. (Vahemärkus – kandidaatide taustal jooksvat idiootsust ja vahele tekitatud laulu ja tantsunumbreid ei hakka parem kommenteerima – loodetavasti on korraldajatel ka endal piinlik.)
 
Kui ikka ühes debatis on selge enamus küsimustest suunatud kas otse või halvasti varjatult ühe kandidaadi vastu (enamasti sisuliselt siiski põhjendatult) ja ka moderaatorid olukorda muuta ei ürita, siis hakkab isegi minul temast kahju. Reaalset poliitikat on ühes “apoliitilises” organisatsioonis kohati silmaga rohkem näha kui mõnes erakonnas ning mõni ime, et paljudest õpilasesindajatest ilmselt tulevikus kas halastamatud poliitikud või parteifunktsionäärid saavad.
 
Aga üks sisuline ääremärkus ka siia lõppu (mida aastaid erinevates vestlustes öelnud olen). Nimelt oleks Eesti õpilaselu ilmselt oluliselt parem ja teistsugune, kui meil oleks lisaks õpilasesindusi esindavale organisatsioonile ka õpilasi esindav organisatsioon või siis ainult see viimane. Või siis õpilasi esindav organisatsioon, mis enda kohapealset rolli täidaks läbi õpilasesinduste. Selleks aga on tarvis kas ühel või teisel moel luua organisatsioon kuhu kuuluvad õpilased otse (nagu näiteks Soome õpilaste liit kuhu kuulub ligi 50 000 õpilast).

 
Repliigi korras, kõigile neile kes veel otsustanud ei ole või valima minna ei kavatse. Teistele ka. Nimelt on sellel pühapäeval järgmise 959 päeva viimane (korraline) võimalus hääletades kaasa rääkida. Alates 1992. aastast on valimiste vahele jäänud vaid üks paus, mis oli tulevast pikem – 1999. ja 2002. aasta KOV valimise vahele jäänud 1099 päeva.

 
Lihtne. Tahate, demonstreerin? Olgu pealegi.
 
Esiteks. Minu arust on erakordselt kurb praegu ERSO ümber toimuv ning eriti madal on Reformierakonna populistlik lüke mis mängib inimeste madalaimatel emotsioonidel. Räägin muidugi arutelu teadlikust suunamisest Neeme Järvi palganumbrile. Iga poliittehnoloog ja lihtsaimagi mõtlemisega inimene teab vähemalt ühte – kommentaatorid ja valdkonnast eemal olevad inimesed ajavad veidigi suuremad numbrid pöördesse ning nende abil saab õigustada jänest ja matta dirigenti. Mina ei häbene välja öelda, et Neeme Järvi võiks saada ka oluliselt kõrgemat tasu ning see oleks seda väärt.
 
Olgu, selle te annate mulle veel ehk andeks. Järgmist kindlasti mitte.
 
Samast ooperist on Riigikogu liikmete tasude teema mida annab alati tõstatada kui mõni teine kuumemaks kisub. Täiesti loogiline on, et valdav enamus inimestest arvab, et selle töö, selle vastutuse, eest peaks vähem maksma. Mina ei arva. Mina arvan, et Riigikogu liikmete töötasu peaks olema tänasest oluliselt kõrgem – vähemalt võrdne või suurem ka Euroopa Parlamendi palgast, mis 2010. aastal on 7807,12 EUR ehk ligikaudu 122 154 EEK. Sedasi vastaks see veidi rohkem ametiga kaasnevale vastutusele ning tippklassi tegijatel oleks ka veidi rohkem võimalust panustada. Kusjuures, samuti arvan ma, et kuluhüvitised peavad olema suuremad, vaja on assistente, kohalikke büroosid, uuringuid, analüüse jne – täna me seadusandjatele neid eriti ei võimalda ning kõik see kokku mõjub Riigikogu töö tulemuslikkusele, tasemele, laastavalt.
 
Ma meeldin sulle nüüd ju oluliselt vähem, kui enne seda postitust?
 
Tõestatud.

 
Kalor postitas eile ühe huvitava pildi, loodan, et ta väga ei pahanda, et selle ülevalpool uuesti avaldasin.
 
Esiteks muidugi, pealkirjas toodud küsimusele on lihtne vastata. Balti jaamast saab Haaberstisse trolliga nr 7 ja bussidega nr 21 ning 21b. Reklaam Balti jaamas on seega Haabersti linnaosa vanemale igati sobilik. Aga see selleks.
 
Unise peaga asjale rohkem tähelepanu ei pööranud aga õhtul hakkas asi kummitama. Tegemist ei ole ju valimisreklaamiga ega sõbraliku meeldetuletusega vaid hoopis mänguväljakuid tootva ettevõtte TipTipTap OÜ reklaamiga (ettevõte on paigaldanud muuhulgas ka Haabersti, Lasnamäe, Mustamäe jpt mänguväljakuid), või hoopis Haabersti Ettevõtete Nõukoja reklaamiga (HENK põhieesmärgiks on veebilehe sõnul arendada ja toetada linnaosa avaliku,- äri- ja mittetulundussektori koostööd, aidata kaasa linnaosa kodanikuõiguste ja -kohustuste tundmisele ja parandamisele. Edendada linnaosas majandust ja sotsiaalkultuurilist elu ning kaasata kodanikuinitsiatiivi ja kodanikeühendusi riikliku ja kohaliku poliitika kujundamisele)? TipTipTap OÜ on muuhulgas ka HENK liige.
 
Haabersti linnaosa vanem Dr Viktor Vassiljev on ka Haabersti Ettevõtete Nõukoja juhatuse liige. Seega, kas Vassiljev reklaamib ennast HENKi või hoopis TipTipTap vahenditega, sest vaevalt, et linnaosa, selle vanem või Keskerakond oma vahenditega ühele MTÜle ja eraettevõttele reklaami teevad. Ei kahtlegi, et kõik on JOKK, sest sama skeemi kasutatakse juba pikalt.

 
Detsembris ja jaanuaris korraldan noortele õpetajatele paar blogikoolitust. Ühe ettevalmistusena istusime eile väiksema õpetajate seltskonnaga maha ja arutasime veidi, et mida, miks ja millest üldse õpetajad blogima peaks, võiks.
 
Blogimine teadupoolest ei ole õpetajate seas eriti populaarne tegevus. Tundub, et peamised pidurdavad faktorid saab jagada selgelt kolmeks. Esiteks, lapsevanemad – paljud lapsevanemad on kooli igapäevast tööd nähes üllatavalt kriitilised, (sest nemad teavad ju paremini?) ning kui blogi vahendusel uksi avada, võib paljudel midagi öelda olla. Teiseks, õpilased – kellest võib kirjutada, kellest ei või? Üksikust õpilasest ilmselt mitte, aga klassist kui kollektiivist? Koolist kui tervikust? Kas kirjutada sedasi, et tegelased on äratuntavad või muuta blogi anonüümseks “ilukirjanduseks”? Kolmandaks, õpetaja – koolis toimuv on tegelikult ju igapäevane, rutiin (kuigi igas päevas on alati midagi uut ja põnevat), ning seda erakordset millest maailmale kirjutada tahaks, on ilmselt kohati päris raske eristada. Samuti on paljud õpetajad harjunud analüüsima, hindama, üle mõtlema, st reaalselt kuluks aega oluliselt rohkem kui vaja oleks.
 
Samal ajal on blogi ju suurepärane võimalus jagada emotsioone, kogemusi, saada tagasisidet, suhelda just nende samade vanemate, õpilaste ja kolleegidega lähemalt ja kaugemalt. Lisaboonusena võiks kooli, klassi või õpetajate blogid olla täna kohati üsna karmis turukonkurentsis (olgem ausad, koole on mitmetes kohtades omajagu rohkem kui reaalselt tarvis) kooli jaoks ideaalseks turunduskanaliks.
 
Mina võin arvata mida iganes, aga miks õpetajad tegelikult ei blogi?
 
Kas potentsiaalsed õpetajatest blogijad on lihtsalt ajapuuduses? Frustreeritud ja läbipõlenud? Kui paljud õpetajad kardavad ametialaseid tagasilööke, liigset ausust ja piiride ületamist? Kas koolid ja haridussüsteem üldse toetavad ja aktsepteerivad blogivat õpetajat või kehtib meil vaikides sama soovitus mille USA Pennsylvania osariigi haridusliit otsesõnu kirja on pannud – õpetaja ärgu rääkigu/blogigu oma tööst, õpilastest, kolleegidest, ülemustest ning ka siis kirjutagu sedasi, et lugeda saab ainult valitud seltskond?
 
Miks õpetaja ei blogi? Kas õpetaja peaks blogima? Kuidas õpetaja blogima peaks?

 
Kuna Mustamäe ja Haabersti vaheline ühistransport pole just kõige kasutajasõbralikum, siis kodunt Rocca al Mare keskusesse mineku võtan reeglina ikka jala ette. Sellele teelõigule jääb ilmselt ka üks Tallinna geniaalsemaid vöötradu (mis ühe otsaga lõpeb lihtsalt teekraavis), mille ületamise järel iga kord pikalt mõelda saab, et mõnes asutuses pole vist pööninguga ikka kõik päris korras.

 
Being a novice is way overrated. Väga õige. Pole küll ammu käinud aga Euroopa Parlamendis liikus mõnda aega tagasi irooniline nali, et kui sa 20 minutit materjalidega tutvud, võid suvalisele koosolekule jalutada ja täiesti usutavalt eksperdina esineda.
 
Pikemalt ja põhjalikumalt Seth’i blogis.

Vabadussõja võidusammas põhjustab ilmselt Jaak Aaviksoole varem või hiljem püsiva peavalu. Laupäeval kukkus siis samba küljest juba tükke ning täna hommikul oli sammas veel taraga ümbritsetud. Samba mainest on alles vähem kui alla kukkunud klaasliistust ning Kaitseministeerium kipub vaikselt naerualuseks muutuma. Minister ise ütles, et tema ei saa enam üldse aru, et kuidas selline asi võimalik on.

Jagan arvamust, et hoolimata mugavast vabandusest stiilis kui Jaak ministeeriumisse jõudis, oli sambasaaga juba alanud, vastutab ametis olev minister poliitiliselt igal juhul.

Samas, ma ei kutsu Aaviksood üles tagasi astuma. Ärgu astugu. Riigikogu valimised on selleks liiga lähedal ja ega tänase koalitsiooni teine valik enam enne seda palju muuta jõuaks. Samas ootan ministrilt selget tunnistust, omaksvõttu, tegutsemist tänaste vabanduste ja õlakehituste asemel. Ootaks, et minister ütleb, et töötab oma ametiaja lõpuni ja tagasi ei tule. Poliitilist vastutust saab võtta ka sedasi – opositsioon muidugi nõuab kõike, kohe ja korraga sest see kõlab leheveergudel ja Riigikogu koridorides paremini.

Üle võiks vaadata ka nende ametnike vajalikkuse ja tegevuse, kes seda asja vedanud on. Juba 2008. aasta lõpul lahkus ministeeriumist Veiko Pärlin kes oli olnud Vabadussõja võidusamba ehituse tegelik juht asja algusest. Seda meest enam liistule võtta ei saa aga ega ta seda sammast üksi püsti pannud ka.

Kirjutasin selle postituse juba üsna pikka aega tagasi. Tundub täna miskipärast väga asjakoha.e

by Michael Wade…

1. Püstita ebamäärane eesmärk
2. Pane kokku oskamatu meeskond
3. Ära mitte mingil juhul tutvu samalaadsete projektide varasema teostusega
4. Väldi vahepealseid tähtaegasid
5. Ära arvesta vajamineva ressursiga enne kui seda tõesti vaja on “nüüd ja kohe”
6. Ole perfektsionist ja jäta parimat otsides hea kasutamata
7. Delegeeri ja unusta kuni tähtaeg on homme
8. Luba segajaid
9. Kuluta suur osa ajast lisadele, mitte põhilisele
10. Toetu inspiratsioonile, mitte kogemusele

 … jah, olgu. Igati mõistlik loetelu – kui sa tahad ellu viia täiesti keskpärast projekti ja selle õnnestumisest või ebaõnnestumisest sõltub sinu püsimine oma keskpärasel tasemel või siis sinu häving. Täiesti kindel on, et kõikide nende vigade vältimine aitab projekti õnnestumisele kaasa – samavõrra kindel on, et kõikide nende “vigade” välitimise tulemuseks on projekt ja tulemus, millest tagantjärele keegi ei räägi. Linnuke kirjas, aga mis edasi?

Keskpärase, aga õnnestunud, projekti saaks ka näiteks sedasi:

1. Püstita kindel eesmärk, mille keegi teine juba kuskil püstitanud on
2. Pane kokku meeskond, kes toetub varasemale kogemusele ja ei ole võimeline uusi ideid genereerima
3. Kopeeri varasemaid samalaadseid projekte nii palju kui võimalik
4. Ideede genereerimise ja müümise asemel keskendu tähtaegadele
5. Määra projekti kasutada olev ressurss projekti alguses olematu paindlikkusega
6. Kasuta ära esimene hea ja alati toiminud idee mis meelde tuleb
7. Delegeeri aga ära lase inimestel oma tööd teha…
8. …ole ise segajaks
9. Keskendu põhilisele (sest see on ju lihtne), ära otsi võimalusi lisada midagi erilist
10. Toetu kogemusele ja ära võta riske

Kui sul on aga võimalust ja sinu ellujäämine ei sõltu ühe projekti õnnestumisest või ebaõnnestumisest siis võib kohe pakkuda järgmised 10 võimalust. Ükski neist ei garanteeri edu – aga nad võivad seda teha.

1. Püstita ebamäärane eesmärk: olla erakordne
2. Pane kokku meeskond, kus kogemused ei tapa uuendusi või veel parem, pane kokku meeskond, mis kunagi ei ole midagi sarnast teinud
3. Ignoreeri kõiki varasemaid samalaadseid projekte
4. Jäta oma meeskonnale aega uute ideede genereerimiseks ilma painavate vahetähtaegadeta, kui vähegi võimalik, siis jäta vabaks ka lõpptähtaeg
5. Ütle meeskonnale, et nad saavad kõik mida tarvis, tingimusel, et teevad midagi uut. Hoolitse selle eest, et sa ei valetaks
6. Jäta kõrvale kõik ideed, mille kohta sa saad öelda, et “nendel see toimis”
7. Kui delegeerid, siis delegeeri andekatele inimestele ja ära ahista ega piira neid tähtaegade ega pideva küsimusega “kas juba?”
8. Luba segajaid mis viivad su meeskonna eemale juba proovitud mõtetest
9. Otsi alati midagi erilist, põhilisega saavad kõik hakkama
10. VÕTA RISKE!

… siinkohal on muidugi mitu võimalust. Sinu projekt kas hävib täielikult ja ilmselt tuleb sul uus tegevusvaldkond otsida või keskpärasena jätkata, sa kas oled uskumatult edukas ja sinust ja sinu projektist räägitakse – sa saad uusi kliente, fänne, kontakte, projekte või siis kolmanda võimalusena saad sa ikka hakkama täiesti igava ja keskpärase projektiga –  aga kas see pole tegelikult mitte sama kui esimene võimalus?