12-juuni-2009
Postitas : Gerd Tarand
Trixi võttis vaevaks mind puuviljakokteiliga üle kallata ning takkaotsa veel kiiviks pidada. Olgu pealegi. Kiivid on päris ok. Banaanid ka. Aga need meemid võiksid lihtsamad olla.
Vahelduse mõttes üks suviselt magus meem ka – seekord puuviljateemaline :) Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi!
1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?
2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?
3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on :)
Ps. Tutti-Fruttil on käimas fotokate loosimise kampaania. Osaleda saab siin: http://www.spindo.eu/tutti-frutti. Aga mis veelgi parem: nad lubasid puuviljameemi edasipildujate vahel kastitäie komme loosida!
Täiesti hirmus aga ma ei oskagi nii keerulise ülesandega eeskujulikult hakkama saada.
1. Ilmselt on lapsepõlve maitse siiski ploomidel. Päris noorena sai neid söödud ausalt ja vähem ausalt. Kui sa elad nõmmel ja keegi su aia kohal olevad ploomid ära sõi pidevalt, oli see ilmselt sama seltskond kelledega mina liikusin. Ka Mustamäel kasvasid siis veel mõned ploomid ja ka kirsid. Ma lihtsalt pean mainima, et ka sidrunil on kergelt lapsepõlve maitse. Mitte eriti positiivses mõttes. Ükskord kui mingi maiustustega seotud sigadusega hakkama saime sunniti meid kodus karistuseks sööma sidrunikomme kuniks paha hakkas. See on selline korralik lapsepõlvetrauma. Aga ploomid, põhiliselt.
2. Kas keegi tõesti arvab, et ma vastan midagi peale šokolaadi? Tegelikult küll kakaouba. Eurooplaste jaoks on tegemist hindamatu kaubaga kuid asteegid pidasid teda suida jumalate kingituseks. Kakaojoogid jõudsid Euroopasse läbi Hispaania kuningakoja ning seda hoiti riigisaladusena. Seetõttu teistesse Euroopa riikidesse jõudis šokolaad alles aastakümnete pärast. Prantsusmaale jõudis jook 1615. aastal, kus värske Austria kuninganna Anna kuulutas joogi õukonnajoogiks ja sellega saavutati joogi populaarsus. Inglismaale jõudis šokolaad 1650. aasta lõpul, kus see saavutas suure populaarsuse. Juba 7 aastat hiljem avati esimene šokolaadituba ja peale seda muutus see veelgi populaarsemaks, šokolaaditoad said härrasmeeste ja poliitikute ning kirjanike kohtumiskohtadeks. Sealt on asjad läinud vaid paremaks.
3. Ma selles osas jään kõrvale. Toiduga mängimine ei ole (enamasti) ilus ja kaasblogijate puuviljadeks nimetamine tunduks ülemäära imelik.
20-jaan-2009
Postitas : Gerd Tarand
Teema: Meemid
Sildid: meem
No mina ei saa aru, mis maailmas me elame. Vaatan mina rahulikult friikartuleid mugides (tundus asjakohane, eks ole) kuidas ameeriklased ajalugu teevad (näiteks kuidas USA ülemkohtu esimees John Roberts presidendivande metsa keerab… no ok, nalja peab ka saama ja talle jääb see igavesti meelde) kui Tiia täiesti ettehoiatamata mulle meemiga otsaette tabab. Hea, et toolilt alla ei kukkunud.
Aga Tiia, tea, et mul on tegelikult ka pehmem pool olemas. Näiteks on mul voodis hästi palju koerakarvu (naist pole, üksi magades on külm vmt) aga kaisukaru on küll jah, kapi otsa valvesse jäänud. Aga see selleks.
Meemi reeglid, millega Tiia mind viskas, on sellised:
1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna 5:le blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.
Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.
Kuulan ja kuuletun ja asun linkima aga kuna mu pehmem pool võib kerge grafomaania tõttu venida pikaks, siis lepin endaga kokku reegli, et iga otsisõna peale piirdun maksimaalselt viie-kuue lingiga:
Pere/perekond:
Nimede muutmisest ja pornost…
Seksimiseks väljastaks lube perekonnaseisuamet?
Minu elu esimene umbusaldamine
Aga tegelikult kirjutavad muinasjutte inimesed mitte pliiatsid
Elamine korras, pesu pestud ja kõht täis…
Sõprus:
Täiesti häbi tunnistada aga minu pehmem pool sai mõne teise poole käest peksa ja blogimootori otsing sellist sõna ei tuvastanudki.
Armastus:
Reportaaž kaootiliselt, post-feministlikult, kohtingumaastikult kus ellu jäävad ainult tugevad
Olukorrad kus ei tasu viimase hetkeni oodata…
Diagnoosiga… Raskolnikovi kompleks ja muud loomad.
Ega ma liiga kiiresti ei lõpeta…
Pealkirjastamata postitus (ausalt, ei osanud siia midagi kirjutada ja seda mida tahaks, ei julge)
Mina ise:
Poliit-blogi-grafomaanide tabel 2008
Äripäev tegi seda, teist ja kolmandat…
Vabal valikul viitaks aga hoopist teistele, kellele ma siin varem või veel hiljem viidanud olen ehk kategooriale “Teised kirjutavad“.
Oeh, kuulge. See oli üllatavalt keeruline…
Seega teen ma selle edasiveeretamisega veidi lihtsamalt. Blogipuu avalehel on praegu hulganisti seltskonda keda ma igapäevaselt ei jälgi ja veeretangi seega palli edasi Jankele, Liisule, Juhanile, ning kahele tütarlapsele keda ma viimasel ajal tegelikult juba ka enda blogirullis ringi möllamas märkan Trixile ja Hixile.
Andku nad kõik mulle andeks.
Oeh.
Hakkama sain.
