Riigikogu liige Andres Herkel, kes on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee raportöör Aserbaidžaani küsimuses, tegi täna koos poliitvangide olukorda seirava raportööri Christoph Strässeriga Saksamaalt ühisavalduse, milles nad väljendavad pettumist seoses vanglakaristuse rakendamisega kahe Aserbaidžaani blogipidaja suhtes.
Valitsuse suhtes kriitilise informatsiooni levitamisega internetis silma paistnud Adnan Hadžõzade (26) ja Emin Milli (30) mõisteti eile pärast kaks kuud kestnud kohtuprotsessi süüdi huligaansuses ning neid karistati vastavalt kahe ning kahe ja poole aastase vanglakaristusega.
Raportööride sõnul häirib neid kõige enam karistuse ebaproportsionaalsus, uurimisprotseduuri puudulikkus ja läbipaistmatus ning kohtuistungite kinnisus.
Väitetavalt langesid blogijad ühes Bakuu restoranis vägivalla ohvriks kuid politseisse avaldust kirjutama minnes arreteeriti hoopis neid ennast.
„Kõik see tekitab taas kord laiemaid kahtlusi selle kohta, et Aserbaidžaani õiguskaitseorganid ei toimi vabalt ja sõltumatult,“ ütles Herkel.
Herkel ja Strässer lubavad blogipidajate juhtumile tähelepanu pöörata ka nende poolt ettevalmistatavates raportites.
Rohkem informatsiooni saab juhtunu kohta näiteks siit. Kahjuks ei jäänud meeste blogide linke esimese hooga silma.
26. oktoobril alustab RIA teavitust lapsevanematele, kutsudes emasid ja isasid huvituma lapse tegemistest internetis ning rääkima lapsega turvalisest veebikasutusest.
Eestis kasutab internetti 93% kõigist 6–17-aastastest lastest. Sellega jagab Eesti Hollandi ja Taaniga 27 Euroopa riigi seas 2. – 4. kohta. Esikohal on Soome, kus netti kasutab 94% lastest. Eesti lapsed ja noored otsivad internetist enamasti meelelahutust, mänge ja lõbutsemist. Ohuolukordadega on internetis kokku puutunud 57,7% Eesti lastest (Euroopas keskmiselt 30,8%). Seejuures teab 45,4% Eesti lastest, mida nendes olukordades ette võtta (Euroopa keskmine 66%).
Uuringute järgi eksivad lapsed internetis kõige sagedamini reegli vastu, mis keelab avaldada isiklikku infot. Heauskselt levitavad nad oma telefoninumbrit ja kodust aadressi ning räägivad, kus koolis ja klassis õpivad. Samuti kasutatakse suhtlemisel pärisnimesid. Kõige selle tõttu on võõrastel väga lihtne lapse isikut tuvastada.
Lisaks telereklaamile (Kanal 2, Kanal 11, ETV) avatakse teavituse raames netileht www.netiohud.ee, kust lapsevanemad leiavad näpunäiteid teema käsitlemiseks lapsega. Lehel saab esitada küsimusi Lasteabi spetsialistidele ning kuulata-vaadata teiste lapsevanemate kogemusi. Klipis, kusjuures, osalevad näitlejate asemel RIA enda töötajad.
Kampaania annab lapsevanemale 19 lihtsat soovitust:
Õpeta oma lapsele emotsionaalset enesekaitset: lõpeta-blokeeri-räägi.
Räägi lapsega interneti kasutamisest
Ära reageeri üle
Tutvu oma lapse netisõpradega
Ära pane arvutit lapse tuppa!
Jälgi oma lapse emotsioone arvuti kasutamisel
Taga lapsele võimalusi suhtlemiseks reaalses maailmas
Uuenda regulaarselt viirustõrjet ja spämmifiltreid
Räägi võõraste e-kirjade ja MSNi kontaktide avamise ja vastuvõtmise ohtudest
Tea, kuhu pöörduda erinevate kahtluste ja küsimuste puhul
Austa lapse internetikasutamise eesmärke
Blokeeri vajadusel teatud leheküljed
Täpsemalt vaata kampaania veebilehelt.
Kampaania ajal on Kristiine keskuses avatud ka näidis-mänguväljak kus erinevatele ohtudele tähelepanu juhitud.
„Internet ei ole kõige kurja juur ning seda ei pea suukorvistama. Internetis leidub tohutult arengut soosivaid materjale, internet avardab maailmapilti ning pakub suhtlusvõimalusi. Samas, et ei juhtuks õnnetust, peab laps suutma iseseisvalt ohtusid ära tundma ning õigeid otsuseid langetama. On parem, kui sissejuhatuse virtuaalmaailma annab lapsevanem, mitte õu,“ selgitas kampaania vajalikkust ka CERT infoturbe ekspert Anto Veldre.
Teavitustööd toetab teiste hulgas ka Eesti Draamateatri näitleja Kersti Heinloo. Alates 26. oktoobrist peab ta Twitteris päevikut, kus kirjutab enda kogemustest koos lapsega interneti avastamisel.
Rohkem fakte Eesti ja teiste riikide noorte internetikasutuse kohta leiad näiteks siit.
Vastus küsimusele, et kas blogid on meedia, on lihtne. Jah, on. Vastused küsimustele, et kas blogisid tuleks kohelda võrdväärselt traditsioonilise meediaga, kas ja kuidas neid reguleerida, kas need peaksid olema ka reklaamiagentuuride vaateväljas? Kes vastutab oma väljaütlemiste eest ja kes ei vastuta jpm aga ei ole enam üldse nii üheselt vastatavad.
Kui blogid on meedia, siis kas teatud osa nende autoritest on tegelikult vabakutselised ajakirjanikud? Kas blogimine on ajakirjandusliku teenuse pakkumine?
15. juulil esitasin Eesti Ajakirjanike Liidule avalduse nende liikmeks asumiseks. Väitsin sellega, et blogimine on ajakirjandusliku teenuse osutamine. Soovitajatena aitasid kaasa Larko ja Sander Silm. Edasi jäi vaid EALi inimestega aktiivselt suhelda ja oodata EALi juhatuse otsust.
Eile kogunenud Eesti Ajakirjanike Liidu juhatus langetas lõpuks otsuse ning liidu liikmeks võeti vastu esimene blogija. Mitte blogiv ajakirjanik vms vaid blogija, kelle ainsaks esile toodud väljaandeks oli veebipäevik aadressil www.gerdtarand.eu.
Usun, et see otsus ei olnud mitte nende kõige lihtsam uue liikme vastu võtmine. EAL-i juhatus palus mul näiteks osaleda ka juhatuse koosolekul kuid kuna esialgu planeeritud ajad muutusid, jäi see kohtumine ära. Positiivne, et otsus siiski tehtud sai.
Usun, et Eesti blogosfääri jaoks on tegemist olulise verstapostiga mis ei tohiks märkamata jääda. Eesti Ajakirjanike Liitu tuleb aga kiita nende valmisoleku ja julguse eest ajaga kaasas käia.
Samal rindel saab esile tõsta juba varasemalt mind blogijana oma online-pressigruppi akrediteerinud OECD, suvel blogijaid akrediteerinud Viljandi Pärimusmuusika Festivali ning ka Viru Folk-i. Kindlasti on neid veidi veel ning hakkab tulema aina juurde.
Võib, alati võib. Põhjuse leiab alati. Eeldusel, et see arvustus ei vastanud reaalsusele. Kui aga vastas, siis ei ole mõtet torkida.
Resenha Em 6 blog kirjutas São Paulo baari Boteco São Bento kohta hiljuti hävitava arvustuse. Ei läinud eriti kaua kui baari omanikud jätsid postituse alla ähvardavad nõudmised arvustuse kustutamiseks (mida nad hiljem eitasid).
Kui blogosfääri jalaga togida, hammustatakse see jalg lihtsalt otsast. Arvustus levis seepeale kulutulena, hävitavaid hinnanguid kogunes baari kohta oluliselt rohkem kui muidu ning neist kuuldi São Paulo-st Tallinnani.
Uskumatu on aga, et omanike esindajad saatsid postituse autorile hiljem ka ametlikult nõudmise postituse eemaldamiseks. Ilmselt tal sobilikku kindlustust ei olnud ning autor pälvis omakorda teiste blogijate pahameele sellega, et eemaldaski postituse enda veebilehelt.
Internet aga on igavene. Mis veebi riputatud, see kuidagimoodi sinna ka jääb. Don’t fight it…
Igaühele on pimesi selge, et ajalehed/ajakirjad/uudisteportaalid riskeerivad pidevalt sellega, et keegi nende vastu kohtusse pöördub. Olulisematest juhtumitest oleme kuulnud omajagu. Millega riskib aga blogija? Kas blogija vastutus on sama suur kui peavoolumeedia oma?
Eesti prominentseim kohtukeiss on ilmselt Olavi Ruitlase blogi sulgemine kohtu käsul. Tookord oli tegu Marika Ruitlase au teotamisega. Menetlus lõppes pooltevahelise kompromissiga. Ruitlase blogi ehk interaktiivse veebiraamatu „Marika ja Olavi Pesumaja“ käsikiri jäi seal kohas lõpetamata ning blogi internetiaadress jäädavalt suletuks.
Minule ei meenugi teisi prominentsemaid juhtumeid. Avalike kohtulahendite register ei ole ka selles osas kasuks. Blog, blogi ei leia sealt asjasse puutuvaid vasteid ning veebileht toob sisse juba muud teemad. Ilmselt on Eestis blogijate kohtusse vedamine veel vähe levinud nähtus. Võimalik, et Politseile on avaldusi esitatud mõned rohkem.
Soomes tehakse politseile blogidega seotud avaldusi tsirka 30-40 korda aastas. Enamik neist just sellesama au teotamise või erinevate ähvarduste tõttu. Tuntuim juhtum puudutab Helsingi linnavolikogu liikme Jussi Hallaaho vastu esitatud süüdistusi usurahu rikkumise ja rahvuse alusel diskrimineerimise osas. Soome esimene kohtuotsus au teotamise eest blogis oli juba 2005. aastal, lõppes rahatrahvi ja kahjutasu maksmisega (HS.fi).
Ameerika Ühendriikides ei ole aktiivsemate blogijate puhul enam ebatavaline kindlustada ennast võimalike kohtuasjade vastu. Peavoolumeedia on selliste juhtumite vastu ammu kindlustatud. Miks mitte ka blogid? 2008. aastal kasvas Citizen Media Law Project organisatsiooni andmetel veebi riputatu alusel kohtumenetluste arv 2006. aastaga võrreldes oma hea 70%. Juhtumite arv alates 1994. aastast on iseenesest väike, vaid 256 juhtumit (mida on kirja jõudnud panna Media Law Resource Center). Rahalist hüvitist on aga välja mõistetud kokku ligi pool miljardit Eesti krooni. Kolmandik neist 256 juhtumist lükati kohtu poolt kiirelt tagasi ning 33 kaebust võtsid kaebajad ise tagasi (Bloomberg).
Riski ei võta muidugi mitte ainult ajakirjanikud, blogiajakirjanikud vaid oht peitub ka Twitteri säutsudes, Facebooki uuendustes jne. Lahendust ootab hetkel näiteks ühe Courtney Love-i säutsu alusel esitatud hagi jms.
Eestis ei ole tsiviilhagid moes. Kohtus käimine on kallis, aeglane ja ebamugav. Kas blogijate vastu esitatud hagide hulk suureneb järgmise kolme aasta jooksul hüppeliselt? Kes on järgmine?
![stock.xchng---blog-1-(stock-photo-by-svilen001)-[id-1165446]](http://www.gerdtarand.eu/wp-content/uploads/stock.xchng-blog-1-stock-photo-by-svilen001-id-1165446.jpg "stock.xchng---blog-1-(stock-photo-by-svilen001)-[id-1165446]")
