Täna päeval koduse postkasti juurde sattudes oli keegi selle prügi täis toppinud. Mingi kummaline, kergelt rõve 4lk üllitis oli Jyski reklaami vahele sattunud. Seesama Tallinn Töötab. Tõstsin ta kodunt ära minnes prügikasti, Jyski reklaami jätsin alles – tundus kasulikum ja vähem piinlik, sest mudale (mis küll sisult kohati õige) ja propagandale lisaks polnud pealinna töötutele (loe: valijatele) suunatud lehest küll muud leida.
 

Nii masendav kui see ka ei oleks, käes on see aeg kui suurel hulgal ajakirjanikest ei ole muud teha kui palganumbrites tuhnida. Prioriteedid on ilmselgelt paigas. Olgu, mul ei ole selleteemaliste uudiste vastu miskit, rahvale pakub ilmselgelt huvi, palju keegi teenib ning kui palju teda selle eest peksta saab. Veidi iseteadlikuma lugeja jaoks võiks aga veidi vaeva näha, selle asemel, et teksti, numbreid ja nimesid täis uudislugusid treida.

Heaks eeskujuks võiks olla näiteks USA Today lahendus erasektori juhtide 2009. aasta sissetulekute kohta. Palju kokkuvõtlikum, asjalikum ja mugavam. Samas, võtab toimetustelt võimaluse/vajaduse kümneid selleteemalisi lugusid treida…

Olles noor, on keeruline endale mingit meediakajastust saada ning seetõttu jääb tihtipeale ka kõige valjem röögatus lihtsalt tormiks teeklaasis ning laiema avalikuse ette küsimus või teematõstatus ei jõuagi kunagi. Siinkohal tänaksin Gerd Tarandit, kes meie lühikese tutvusaja jooksul on mind korduvalt abistanud – täna kutsus Ta mind enda blogisse külla.

Teele läkitatud kirja koopia:

Kui justiitsminister Rein Lang üritas ajakirjanduses hulk vabadust ära kaotada, seisid ajakirjanikud, eesotsas Postimehe peatoimetaja Merit Kopliga, sellele vastu. Ajapikku olen ma hakkanud ministriga nõustuma – midagi tuleb ajakirjandusega ette võtta ning sellisel kujul jätkamine ei ole mitte enam isegi ühiskonnale kasulik.

On see siis mõni uus seadus või muu üldakt, kuid enam ei tohi lasta juhtuda sellel, et ajakirjanik sildistab uudistes asju vastavalt isiklikule arvamusele ja oma vaadetele. Näiteks Postimehe enda vanemtoimetaja Priit Pulleritsu arvates peab uudis olema tasakaalustatud ja neutraalne. Neutraalne edastusviis tähendab tema sõnul osapoolte arvamuse edastamist ilma ajakirjanikupoolse hoiakuta või kiitvate/halvustavate  kommentaarideta. Mida vastuolulisem on uudis, seda neutraalsem peab olema esitlusviis.

Seega ei ole ajakirjaniku kommenteerida, justnimelt uudise puhul, kas Tallinna linna eelarve on masendav või ei ole. Arvan, et arvamus peab jääma siiski selgelt eristatavaks faktist, nagu ütleb ka ajakirjanduseetika. Küsiksin, kas selline käitumine on ühele uudist edastavale ajakirjanikule eetiline ja vastab uudise definitsioonile?

Loo algus ulatub ühte sotsiaalkeskkonda, kus nende filtreerimismootor hakkas siduma  sõna „masendav“ Tallinna linnavõimu ja –valitsusega. Vastuse andis statistika, mis näitas selgelt, et ligi 90% minu viidatud uudistest olid Tallinnapostimees.ee’st võetud. Üllataval kombel oli enamuste autor just Uwe Gnadenteich. Lähtekoodi (source) lähem uurimine näitas, et Teie autorlusega artiklid sisaldavad endas kõik sõna „masendav“.

Et ei tekiks arusaamatusi, siis lisan siia ka ühe viite. Selgitan spetsiaalselt Teile ja kõikidele teistele selle kirja lugejatele, kust minu andmed pärinevad. Nimelt on võimalik vaadata erinevate veebilehekülgede lähtekoodi ning seejärel uurida selles sisalduvat meta datat. Selles sisaldub ühtlasi ka tihtipeale selline tag, millel on name atribuudiks keywords. Sisuhaldussüsteemide (ja kindlasti Postimees just mõnda sellist kasutabki) puhul on tavaline nähtus, et märksõnad kantakse just sinna tagi.

<meta name=”keywords” content=”tallinna eelarve,savisaar,masendav” />
Allikas: http://www.tallinnapostimees.ee/?id=202469

Just selline vaatepilt avaneb eeltoodud lehekülje lähtekoodi kuuendal real. Ühtlasi kontrollisin ka teisi uudiseid, et ei tekiks olukord, kus on sõna „masendav“ Postimehe sloganiks minu teadmata. Kahjuks ei suutnud ma leida ühtegi teist teemat, mille puhul seda sõna kasutatud oleks. Arvestades kõike eeltoodut ning selgust tulevikus, palun vastata Teil esimesel võimalusel alltoodud küsimustele ning avalikustada vastuskiri selle saatmise hetkel

1) Kas Teie, Uwe Gnadenteich, olete sihilikult mustanud Tallinna linnavõimu asetades selline märksõna uudiste juurde, et köita erinevate robotite tähelepanu selle sõnaga?
2) Kas Te peate sellist käitumist igati õigeks ja ajakirjandustavadele vastavaks?
3) Kas Te tulite sellise idee peale ise või olete antud hetkel rohkem vahendaja rollis?
4) Kuidas Te põhjendate seda, et te ei ole suuteline isegi sõna „masedav“ kirjutama, sest leidsin selle kahest kohast valesti kirjutatuna?
5) Kas seda juhtumit annab siduda kuidagi Postimehe toimetuse päevapoliitikaga?

Kiri on läkitatud teele avaliku kirjana, kirjutatud heas usus ning lootuses. Loodan, et see mõjub üleskutsena inimeste seas – mõelge enne, kui Te meediat usute. Nagu te näete, on kõikjale imbunud ajakirjanike enda masendus ja uudistest on saanud pigem meelelahutus.

Palun käsitleda antud kirja minu kui Eesti Vabariigi muretundliku kodaniku kirja ning mitte sisuda seda teiste organisatsioonidega.

Lugupidamisega

Daniel Sepp
Eesti Vabariigi kodanik

 
 
Sellele kirjale vastas Postimees.ee tegevtoimetaja Mirjam Mäekivi kahe päeva möödudes, mille üle on mul hea meel, kuid samalajal ootan ma jätkuvalt Uwe Gnadenteichi vastuseid. Kui tal avalikult vastata ei ole võimalik, küll siis ma leian võimaluse see kiri avalikustada. Kirjutage mulle, Uwe, aadressile daniel@eksperiment.ee. Kiri on välja toodud siin:

Vastan teie kirjale seoses sõna «masendav» mõningase seotusega Postimees.ee Tallinna uudistes. Kinnitan teile, et teie kirjeldatud seoste tekkimine ei ole kindlasti Postimehe ega Postimees.ee poliitika uudiste avaldamisel. Vastavad märksõnad lisas ajakirjanik omal algatusel teadmatusest, et see võib mõnel juhul otsimootorites kajastuda. Nüüdseks on ajakirjaniku tähelepanu tema eksimusele juhitud ning Postimees.ee teeb kõik, et selline juhtum enam ei korduks.

Lugupidamisega,
Mirjam Mäekivi
Postimees.ee tegevtoimetaja
666 2204

 
 
Siit õppetund – kära tuleb tõsta. Vaikselt istudes ning lootma jäädes, et maailm paraneb ei muutu mitte midagi. Kõidgele, mis vajab muutumist on vaja enda käsi külge panna. Me elame demokraatlikus ühiskonnad ning kindlasti ei tohi jääta ühtegi hingele jäänud küsimust sinna kripeldama, vaid tuleb asuma neid lahendama, vajadusel kaasates protsessi avalikust. Usun siiralt, et just avalikus oligi see, mis pani Postimees.ee tegutsema. Hirm enda maine pärast on liiga suur.

Jääme ootama Uwe Gnadenteichi vastust ja loodame, et sealt on tulemas midagi arukat. Kui üks noor võtab ette alguses kirja kirjutamise, siis selle avalikustamise ja laiali saatmise mööda mailingliste ja ajakirjandust ning viib koopia veel Postimehe toimetusse täitsa ise kohale, võiks kasvõi sellest pingutusest hoolides vastata. Aitäh.

Käesolev põhineb minu, Daniel Sepa, arvamusel, mida ma väljendasin Gerd Tarandi blogis tema lahkuse tõttu. Gerd Tarand ei pruugi minu arvamust jagada, kuid kindlasti on mõtteainet siin meile kõigile.

Tallinn on saanud varasemast parema linnavõimu. Mitte aga kõigi elu ei ole see lihtsamaks teinud. Eriti keerulises positsioonis on näiteks need kes enne opositsioonis olles kõige enam lärmi tegid.

Blogosfääris on kohe eriti lihtne peksa saada ja seda ka iseenda veebipesas. Jaak Juske (SDE Tallinna pk esimees, volikogu liige, koalitsiooninõukogu liige) blogi külastatavus on kindlasti hüppeliselt kasvanud, kommenteerijate arvukus kindlasti samuti. Hoolimata sellest sai Jaak eile iseenda blogi kommentaarides lihtsalt haledalt peksa.

Kõigil kes kunagi peavad põhjendama enda varasematest seisukohtadest erinevaid seisukohti tasub nüüd lugeda ja õppida. Tegelikult usun, et Jaagu “aatelisus” ei ole kusagile kadunud, olukord on lihtsalt võõras ja kõigele ei ole lihtne vastata.

Kolm lihtsat mõtet, millest ehk kõigile sarnases olukorras kasu oleks (sest virtuaalmaailm ei halasta ega unusta):

1) Faktid, faktid, faktid. Kui sul fakte ei ole siis vähem lolli olukorda jääd sa seda tunnistades kui niisama tühja kirjutades, kui sul on võimalik neid hankida, hangi ja vasta hiljem;

2) Igale küsimusele tasub vastata. Kedagi ei huvita, et sa sellele kusagil juba vastanud oled;

3) Kindlasti ei sure keegi vägivaldsesse surma kui tunnistada või isegi rõhutada, et selle nimel, et teha ära teatud kogus positiivseid asju tuleb lihtsalt nõustuda teatud koguse enda jaoks negatiivsemate asjadega. Need negatiivsed saaksid tehtud ka ilma sinuta, positiivsed ilmselt mitte.

Muidugi on alati mõned kommentaarid, millele ei ole mingit mõtet tähelepanu pöörata…

www.youtube.com/watch?v=7pQzP7rBQ_c

Riigikogu liige Andres Herkel, kes on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee raportöör Aserbaidžaani küsimuses, tegi täna koos poliitvangide olukorda seirava raportööri Christoph Strässeriga Saksamaalt ühisavalduse, milles nad väljendavad pettumist seoses vanglakaristuse rakendamisega kahe Aserbaidžaani blogipidaja suhtes.

Valitsuse suhtes kriitilise informatsiooni levitamisega internetis silma paistnud Adnan Hadžõzade (26) ja Emin Milli (30) mõisteti eile pärast kaks kuud kestnud kohtuprotsessi süüdi huligaansuses ning neid karistati vastavalt kahe ning kahe ja poole aastase vanglakaristusega.

Raportööride sõnul häirib neid kõige enam karistuse ebaproportsionaalsus, uurimisprotseduuri puudulikkus ja läbipaistmatus ning kohtuistungite kinnisus.

Väitetavalt langesid blogijad ühes Bakuu restoranis vägivalla ohvriks kuid politseisse avaldust kirjutama minnes arreteeriti hoopis neid ennast.

„Kõik see tekitab taas kord laiemaid kahtlusi selle kohta, et Aserbaidžaani õiguskaitseorganid ei toimi vabalt ja sõltumatult,“ ütles Herkel.

Herkel ja Strässer lubavad blogipidajate juhtumile tähelepanu pöörata ka nende poolt ettevalmistatavates raportites.

Rohkem informatsiooni saab juhtunu kohta näiteks siit. Kahjuks ei jäänud meeste blogide linke esimese hooga silma.

26. oktoobril alustab RIA teavitust lapsevanematele, kutsudes emasid ja isasid huvituma lapse tegemistest internetis ning rääkima lapsega turvalisest veebikasutusest.

Eestis kasutab internetti 93% kõigist 6–17-aastastest lastest. Sellega jagab Eesti Hollandi ja Taaniga 27 Euroopa riigi seas 2. – 4. kohta. Esikohal on Soome, kus netti kasutab 94% lastest. Eesti lapsed ja noored otsivad internetist enamasti meelelahutust, mänge ja lõbutsemist. Ohuolukordadega on internetis kokku puutunud 57,7% Eesti lastest (Euroopas keskmiselt 30,8%). Seejuures teab 45,4% Eesti lastest, mida nendes olukordades ette võtta (Euroopa keskmine 66%).

Uuringute järgi eksivad lapsed internetis kõige sagedamini reegli vastu, mis keelab avaldada isiklikku infot. Heauskselt levitavad nad oma telefoninumbrit ja kodust aadressi ning räägivad, kus koolis ja klassis õpivad. Samuti kasutatakse suhtlemisel pärisnimesid. Kõige selle tõttu on võõrastel väga lihtne lapse isikut tuvastada.

Lisaks telereklaamile (Kanal 2, Kanal 11, ETV) avatakse teavituse raames netileht www.netiohud.ee, kust lapsevanemad leiavad näpunäiteid teema käsitlemiseks lapsega. Lehel saab esitada küsimusi Lasteabi spetsialistidele ning kuulata-vaadata teiste lapsevanemate kogemusi. Klipis, kusjuures, osalevad näitlejate asemel RIA enda töötajad.

Kampaania annab lapsevanemale 19 lihtsat soovitust:

1. Õpeta oma lapsele emotsionaalset enesekaitset: lõpeta-blokeeri-räägi.
2. Räägi lapsega interneti kasutamisest
3. Ära reageeri üle
4. Tutvu oma lapse netisõpradega
5. Ära pane arvutit lapse tuppa!
6. Jälgi oma lapse emotsioone arvuti kasutamisel
7. Taga lapsele võimalusi suhtlemiseks reaalses maailmas
8. Pane paika interneti kasutamise reeglid
9. Õpeta lapsele kasutajanime ja salasõna valimist
10. Aita oma lapsel netis edukas olla
11. Seleta lapsele, et internetil on „mälu“
12. Jälgi, kuidas laps räägib oma internetisõpradest
13. Selgita oma lapsele sensitiivse info olemust
14. Omanda elementaarsed oskused internetiliikluse jälgimiseks
15. Uuenda regulaarselt viirustõrjet ja spämmifiltreid
16. Räägi võõraste e-kirjade ja MSNi kontaktide avamise ja vastuvõtmise ohtudest
17. Tea, kuhu pöörduda erinevate kahtluste ja küsimuste puhul
18. Austa lapse internetikasutamise eesmärke
19. Blokeeri vajadusel teatud leheküljed

Täpsemalt vaata kampaania veebilehelt.

Kampaania ajal on Kristiine keskuses avatud ka näidis-mänguväljak kus erinevatele ohtudele tähelepanu juhitud.

„Internet ei ole kõige kurja juur ning seda ei pea suukorvistama. Internetis leidub tohutult arengut soosivaid materjale, internet avardab maailmapilti ning pakub suhtlusvõimalusi. Samas, et ei juhtuks õnnetust, peab laps suutma iseseisvalt ohtusid ära tundma ning õigeid otsuseid langetama. On parem, kui sissejuhatuse virtuaalmaailma annab lapsevanem, mitte õu,“ selgitas kampaania vajalikkust ka CERT infoturbe ekspert Anto Veldre.

Teavitustööd toetab teiste hulgas ka Eesti Draamateatri näitleja Kersti Heinloo. Alates 26. oktoobrist peab ta Twitteris päevikut, kus kirjutab enda kogemustest koos lapsega interneti avastamisel.

Rohkem fakte Eesti ja teiste riikide noorte internetikasutuse kohta leiad näiteks siit.

Vastus küsimusele, et kas blogid on meedia, on lihtne. Jah, on. Vastused küsimustele, et kas blogisid tuleks kohelda võrdväärselt traditsioonilise meediaga, kas ja kuidas neid reguleerida, kas need peaksid olema ka reklaamiagentuuride vaateväljas? Kes vastutab oma väljaütlemiste eest ja kes ei vastuta jpm aga ei ole enam üldse nii üheselt vastatavad.

Kui blogid on meedia, siis kas teatud osa nende autoritest on tegelikult vabakutselised ajakirjanikud? Kas blogimine on ajakirjandusliku teenuse pakkumine?

Juuli esimeses pooles viskasin need küsimused kõrge kaarega õhku ning eile said vähemalt mõned neist väga autoritaarse seltskonna poolt ka vastatud.

15. juulil esitasin Eesti Ajakirjanike Liidule avalduse nende liikmeks asumiseks. Väitsin sellega, et blogimine on ajakirjandusliku teenuse osutamine. Soovitajatena aitasid kaasa Larko ja Sander Silm. Edasi jäi vaid EALi inimestega aktiivselt suhelda ja oodata EALi juhatuse otsust.

Eile kogunenud Eesti Ajakirjanike Liidu juhatus langetas lõpuks otsuse ning liidu liikmeks võeti vastu esimene blogija. Mitte blogiv ajakirjanik vms vaid blogija, kelle ainsaks esile toodud väljaandeks oli veebipäevik aadressil www.gerdtarand.eu.

Usun, et see otsus ei olnud mitte nende kõige lihtsam uue liikme vastu võtmine. EAL-i juhatus palus mul näiteks osaleda ka juhatuse koosolekul kuid kuna esialgu planeeritud ajad muutusid, jäi see kohtumine ära. Positiivne, et otsus siiski tehtud sai.

Usun, et Eesti blogosfääri jaoks on tegemist olulise verstapostiga mis ei tohiks märkamata jääda. Eesti Ajakirjanike Liitu tuleb aga kiita nende valmisoleku ja julguse eest ajaga kaasas käia.

Samal rindel saab esile tõsta juba varasemalt mind blogijana oma online-pressigruppi akrediteerinud OECD, suvel blogijaid akrediteerinud Viljandi Pärimusmuusika Festivali ning ka Viru Folk-i. Kindlasti on neid veidi veel ning hakkab tulema aina juurde.

Võib, alati võib. Põhjuse leiab alati. Eeldusel, et see arvustus ei vastanud reaalsusele. Kui aga vastas, siis ei ole mõtet torkida.

Resenha Em 6 blog kirjutas São Paulo baari Boteco São Bento kohta hiljuti hävitava arvustuse. Ei läinud eriti kaua kui baari omanikud jätsid postituse alla ähvardavad nõudmised arvustuse kustutamiseks (mida nad hiljem eitasid).

Kui blogosfääri jalaga togida, hammustatakse see jalg lihtsalt otsast. Arvustus levis seepeale kulutulena, hävitavaid hinnanguid kogunes baari kohta oluliselt rohkem kui muidu ning neist kuuldi São Paulo-st Tallinnani.

Uskumatu on aga, et omanike esindajad saatsid postituse autorile hiljem ka ametlikult nõudmise postituse eemaldamiseks. Ilmselt tal sobilikku kindlustust ei olnud ning autor pälvis omakorda teiste blogijate pahameele sellega, et eemaldaski postituse enda veebilehelt.

Internet aga on igavene. Mis veebi riputatud, see kuidagimoodi sinna ka jääb. Don’t fight it…

…via w3blog

Igaühele on pimesi selge, et ajalehed/ajakirjad/uudisteportaalid riskeerivad pidevalt sellega, et keegi nende vastu kohtusse pöördub. Olulisematest juhtumitest oleme kuulnud omajagu. Millega riskib aga blogija? Kas blogija vastutus on sama suur kui peavoolumeedia oma?

Eesti prominentseim kohtukeiss on ilmselt Olavi Ruitlase blogi sulgemine kohtu käsul. Tookord oli tegu Marika Ruitlase au teotamisega. Menetlus lõppes pooltevahelise kompromissiga. Ruitlase blogi ehk interaktiivse veebiraamatu „Marika ja Olavi Pesumaja“ käsikiri jäi seal kohas lõpetamata ning blogi internetiaadress jäädavalt suletuks.

Minule ei meenugi teisi prominentsemaid juhtumeid. Avalike kohtulahendite register ei ole ka selles osas kasuks. Blog, blogi ei leia sealt asjasse puutuvaid vasteid ning veebileht toob sisse juba muud teemad. Ilmselt on Eestis blogijate kohtusse vedamine veel vähe levinud nähtus. Võimalik, et Politseile on avaldusi esitatud mõned rohkem.

Soomes tehakse politseile blogidega seotud avaldusi tsirka 30-40 korda aastas. Enamik neist just sellesama au teotamise või erinevate ähvarduste tõttu. Tuntuim juhtum puudutab Helsingi linnavolikogu liikme Jussi Hallaaho vastu esitatud süüdistusi usurahu rikkumise ja rahvuse alusel diskrimineerimise osas. Soome esimene kohtuotsus au teotamise eest blogis oli juba 2005. aastal, lõppes rahatrahvi ja kahjutasu maksmisega (HS.fi).

Ameerika Ühendriikides ei ole aktiivsemate blogijate puhul enam ebatavaline kindlustada ennast võimalike kohtuasjade vastu. Peavoolumeedia on selliste juhtumite vastu ammu kindlustatud. Miks mitte ka blogid? 2008. aastal kasvas Citizen Media Law Project organisatsiooni andmetel veebi riputatu alusel kohtumenetluste arv 2006. aastaga võrreldes oma hea 70%. Juhtumite arv alates 1994. aastast on iseenesest väike, vaid 256 juhtumit (mida on kirja jõudnud panna Media Law Resource Center). Rahalist hüvitist on aga välja mõistetud kokku ligi pool miljardit Eesti krooni. Kolmandik neist 256 juhtumist lükati kohtu poolt kiirelt tagasi ning 33 kaebust võtsid kaebajad ise tagasi (Bloomberg).

Riski ei võta muidugi mitte ainult ajakirjanikud, blogiajakirjanikud vaid oht peitub ka Twitteri säutsudes, Facebooki uuendustes jne. Lahendust ootab hetkel näiteks ühe Courtney Love-i säutsu alusel esitatud hagi jms.

Eestis ei ole tsiviilhagid moes. Kohtus käimine on kallis, aeglane ja ebamugav. Kas blogijate vastu esitatud hagide hulk suureneb järgmise kolme aasta jooksul hüppeliselt? Kes on järgmine?