Täna päeval koduse postkasti juurde sattudes oli keegi selle prügi täis toppinud. Mingi kummaline, kergelt rõve 4lk üllitis oli Jyski reklaami vahele sattunud. Seesama Tallinn Töötab. Tõstsin ta kodunt ära minnes prügikasti, Jyski reklaami jätsin alles – tundus kasulikum ja vähem piinlik, sest mudale (mis küll sisult kohati õige) ja propagandale lisaks polnud pealinna töötutele (loe: valijatele) suunatud lehest küll muud leida.

27-okt-2010
02-apr-2010
Palgauudiste hooajast
Teema: meedia, Statistika
Nii masendav kui see ka ei oleks, käes on see aeg kui suurel hulgal ajakirjanikest ei ole muud teha kui palganumbrites tuhnida. Prioriteedid on ilmselgelt paigas. Olgu, mul ei ole selleteemaliste uudiste vastu miskit, rahvale pakub ilmselgelt huvi, palju keegi teenib ning kui palju teda selle eest peksta saab. Veidi iseteadlikuma lugeja jaoks võiks aga veidi vaeva näha, selle asemel, et teksti, numbreid ja nimesid täis uudislugusid treida.
Heaks eeskujuks võiks olla näiteks USA Today lahendus erasektori juhtide 2009. aasta sissetulekute kohta. Palju kokkuvõtlikum, asjalikum ja mugavam. Samas, võtab toimetustelt võimaluse/vajaduse kümneid selleteemalisi lugusid treida…
24-märts-2010

Raepressi foto
22-dets-2009

Olles noor, on keeruline endale mingit meediakajastust saada ning seetõttu jääb tihtipeale ka kõige valjem röögatus lihtsalt tormiks teeklaasis ning laiema avalikuse ette küsimus või teematõstatus ei jõuagi kunagi. Siinkohal tänaksin Gerd Tarandit, kes meie lühikese tutvusaja jooksul on mind korduvalt abistanud – täna kutsus Ta mind enda blogisse külla.
Teele läkitatud kirja koopia:
Kui justiitsminister Rein Lang üritas ajakirjanduses hulk vabadust ära kaotada, seisid ajakirjanikud, eesotsas Postimehe peatoimetaja Merit Kopliga, sellele vastu. Ajapikku olen ma hakkanud ministriga nõustuma – midagi tuleb ajakirjandusega ette võtta ning sellisel kujul jätkamine ei ole mitte enam isegi ühiskonnale kasulik.On see siis mõni uus seadus või muu üldakt, kuid enam ei tohi lasta juhtuda sellel, et ajakirjanik sildistab uudistes asju vastavalt isiklikule arvamusele ja oma vaadetele. Näiteks Postimehe enda vanemtoimetaja Priit Pulleritsu arvates peab uudis olema tasakaalustatud ja neutraalne. Neutraalne edastusviis tähendab tema sõnul osapoolte arvamuse edastamist ilma ajakirjanikupoolse hoiakuta või kiitvate/halvustavate kommentaarideta. Mida vastuolulisem on uudis, seda neutraalsem peab olema esitlusviis.
Seega ei ole ajakirjaniku kommenteerida, justnimelt uudise puhul, kas Tallinna linna eelarve on masendav või ei ole. Arvan, et arvamus peab jääma siiski selgelt eristatavaks faktist, nagu ütleb ka ajakirjanduseetika. Küsiksin, kas selline käitumine on ühele uudist edastavale ajakirjanikule eetiline ja vastab uudise definitsioonile?
Loo algus ulatub ühte sotsiaalkeskkonda, kus nende filtreerimismootor hakkas siduma sõna „masendav“ Tallinna linnavõimu ja –valitsusega. Vastuse andis statistika, mis näitas selgelt, et ligi 90% minu viidatud uudistest olid Tallinnapostimees.ee’st võetud. Üllataval kombel oli enamuste autor just Uwe Gnadenteich. Lähtekoodi (source) lähem uurimine näitas, et Teie autorlusega artiklid sisaldavad endas kõik sõna „masendav“.
Et ei tekiks arusaamatusi, siis lisan siia ka ühe viite. Selgitan spetsiaalselt Teile ja kõikidele teistele selle kirja lugejatele, kust minu andmed pärinevad. Nimelt on võimalik vaadata erinevate veebilehekülgede lähtekoodi ning seejärel uurida selles sisalduvat meta datat. Selles sisaldub ühtlasi ka tihtipeale selline tag, millel on name atribuudiks keywords. Sisuhaldussüsteemide (ja kindlasti Postimees just mõnda sellist kasutabki) puhul on tavaline nähtus, et märksõnad kantakse just sinna tagi.
<meta name=”keywords” content=”tallinna eelarve,savisaar,masendav” />
Allikas: http://www.tallinnapostimees.ee/?id=202469Just selline vaatepilt avaneb eeltoodud lehekülje lähtekoodi kuuendal real. Ühtlasi kontrollisin ka teisi uudiseid, et ei tekiks olukord, kus on sõna „masendav“ Postimehe sloganiks minu teadmata. Kahjuks ei suutnud ma leida ühtegi teist teemat, mille puhul seda sõna kasutatud oleks. Arvestades kõike eeltoodut ning selgust tulevikus, palun vastata Teil esimesel võimalusel alltoodud küsimustele ning avalikustada vastuskiri selle saatmise hetkel
1) Kas Teie, Uwe Gnadenteich, olete sihilikult mustanud Tallinna linnavõimu asetades selline märksõna uudiste juurde, et köita erinevate robotite tähelepanu selle sõnaga?
2) Kas Te peate sellist käitumist igati õigeks ja ajakirjandustavadele vastavaks?
3) Kas Te tulite sellise idee peale ise või olete antud hetkel rohkem vahendaja rollis?
4) Kuidas Te põhjendate seda, et te ei ole suuteline isegi sõna „masedav“ kirjutama, sest leidsin selle kahest kohast valesti kirjutatuna?
5) Kas seda juhtumit annab siduda kuidagi Postimehe toimetuse päevapoliitikaga?Kiri on läkitatud teele avaliku kirjana, kirjutatud heas usus ning lootuses. Loodan, et see mõjub üleskutsena inimeste seas – mõelge enne, kui Te meediat usute. Nagu te näete, on kõikjale imbunud ajakirjanike enda masendus ja uudistest on saanud pigem meelelahutus.
Palun käsitleda antud kirja minu kui Eesti Vabariigi muretundliku kodaniku kirja ning mitte sisuda seda teiste organisatsioonidega.
Lugupidamisega
Daniel Sepp
Eesti Vabariigi kodanik
Sellele kirjale vastas Postimees.ee tegevtoimetaja Mirjam Mäekivi kahe päeva möödudes, mille üle on mul hea meel, kuid samalajal ootan ma jätkuvalt Uwe Gnadenteichi vastuseid. Kui tal avalikult vastata ei ole võimalik, küll siis ma leian võimaluse see kiri avalikustada. Kirjutage mulle, Uwe, aadressile daniel@eksperiment.ee. Kiri on välja toodud siin:
Vastan teie kirjale seoses sõna «masendav» mõningase seotusega Postimees.ee Tallinna uudistes. Kinnitan teile, et teie kirjeldatud seoste tekkimine ei ole kindlasti Postimehe ega Postimees.ee poliitika uudiste avaldamisel. Vastavad märksõnad lisas ajakirjanik omal algatusel teadmatusest, et see võib mõnel juhul otsimootorites kajastuda. Nüüdseks on ajakirjaniku tähelepanu tema eksimusele juhitud ning Postimees.ee teeb kõik, et selline juhtum enam ei korduks.
Lugupidamisega,
Mirjam Mäekivi
Postimees.ee tegevtoimetaja
666 2204
Siit õppetund – kära tuleb tõsta. Vaikselt istudes ning lootma jäädes, et maailm paraneb ei muutu mitte midagi. Kõidgele, mis vajab muutumist on vaja enda käsi külge panna. Me elame demokraatlikus ühiskonnad ning kindlasti ei tohi jääta ühtegi hingele jäänud küsimust sinna kripeldama, vaid tuleb asuma neid lahendama, vajadusel kaasates protsessi avalikust. Usun siiralt, et just avalikus oligi see, mis pani Postimees.ee tegutsema. Hirm enda maine pärast on liiga suur.
Jääme ootama Uwe Gnadenteichi vastust ja loodame, et sealt on tulemas midagi arukat. Kui üks noor võtab ette alguses kirja kirjutamise, siis selle avalikustamise ja laiali saatmise mööda mailingliste ja ajakirjandust ning viib koopia veel Postimehe toimetusse täitsa ise kohale, võiks kasvõi sellest pingutusest hoolides vastata. Aitäh.
Käesolev põhineb minu, Daniel Sepa, arvamusel, mida ma väljendasin Gerd Tarandi blogis tema lahkuse tõttu. Gerd Tarand ei pruugi minu arvamust jagada, kuid kindlasti on mõtteainet siin meile kõigile.
02-dets-2009
![stock.xchng---blog-1-(stock-photo-by-svilen001)-[id-1165446] stock.xchng---blog-1-(stock-photo-by-svilen001)-[id-1165446]](http://www.gerdtarand.eu/wp-content/uploads/stock.xchng-blog-1-stock-photo-by-svilen001-id-1165446.jpg)
Tallinn on saanud varasemast parema linnavõimu. Mitte aga kõigi elu ei ole see lihtsamaks teinud. Eriti keerulises positsioonis on näiteks need kes enne opositsioonis olles kõige enam lärmi tegid.
Blogosfääris on kohe eriti lihtne peksa saada ja seda ka iseenda veebipesas. Jaak Juske (SDE Tallinna pk esimees, volikogu liige, koalitsiooninõukogu liige) blogi külastatavus on kindlasti hüppeliselt kasvanud, kommenteerijate arvukus kindlasti samuti. Hoolimata sellest sai Jaak eile iseenda blogi kommentaarides lihtsalt haledalt peksa.
Kõigil kes kunagi peavad põhjendama enda varasematest seisukohtadest erinevaid seisukohti tasub nüüd lugeda ja õppida. Tegelikult usun, et Jaagu “aatelisus” ei ole kusagile kadunud, olukord on lihtsalt võõras ja kõigele ei ole lihtne vastata.
Kolm lihtsat mõtet, millest ehk kõigile sarnases olukorras kasu oleks (sest virtuaalmaailm ei halasta ega unusta):
1) Faktid, faktid, faktid. Kui sul fakte ei ole siis vähem lolli olukorda jääd sa seda tunnistades kui niisama tühja kirjutades, kui sul on võimalik neid hankida, hangi ja vasta hiljem;
2) Igale küsimusele tasub vastata. Kedagi ei huvita, et sa sellele kusagil juba vastanud oled;
3) Kindlasti ei sure keegi vägivaldsesse surma kui tunnistada või isegi rõhutada, et selle nimel, et teha ära teatud kogus positiivseid asju tuleb lihtsalt nõustuda teatud koguse enda jaoks negatiivsemate asjadega. Need negatiivsed saaksid tehtud ka ilma sinuta, positiivsed ilmselt mitte.
Muidugi on alati mõned kommentaarid, millele ei ole mingit mõtet tähelepanu pöörata…








