Olles noor, on keeruline endale mingit meediakajastust saada ning seetõttu jääb tihtipeale ka kõige valjem röögatus lihtsalt tormiks teeklaasis ning laiema avalikuse ette küsimus või teematõstatus ei jõuagi kunagi. Siinkohal tänaksin Gerd Tarandit, kes meie lühikese tutvusaja jooksul on mind korduvalt abistanud – täna kutsus Ta mind enda blogisse külla.

Teele läkitatud kirja koopia:

Kui justiitsminister Rein Lang üritas ajakirjanduses hulk vabadust ära kaotada, seisid ajakirjanikud, eesotsas Postimehe peatoimetaja Merit Kopliga, sellele vastu. Ajapikku olen ma hakkanud ministriga nõustuma – midagi tuleb ajakirjandusega ette võtta ning sellisel kujul jätkamine ei ole mitte enam isegi ühiskonnale kasulik.

On see siis mõni uus seadus või muu üldakt, kuid enam ei tohi lasta juhtuda sellel, et ajakirjanik sildistab uudistes asju vastavalt isiklikule arvamusele ja oma vaadetele. Näiteks Postimehe enda vanemtoimetaja Priit Pulleritsu arvates peab uudis olema tasakaalustatud ja neutraalne. Neutraalne edastusviis tähendab tema sõnul osapoolte arvamuse edastamist ilma ajakirjanikupoolse hoiakuta või kiitvate/halvustavate  kommentaarideta. Mida vastuolulisem on uudis, seda neutraalsem peab olema esitlusviis.

Seega ei ole ajakirjaniku kommenteerida, justnimelt uudise puhul, kas Tallinna linna eelarve on masendav või ei ole. Arvan, et arvamus peab jääma siiski selgelt eristatavaks faktist, nagu ütleb ka ajakirjanduseetika. Küsiksin, kas selline käitumine on ühele uudist edastavale ajakirjanikule eetiline ja vastab uudise definitsioonile?

Loo algus ulatub ühte sotsiaalkeskkonda, kus nende filtreerimismootor hakkas siduma  sõna „masendav“ Tallinna linnavõimu ja –valitsusega. Vastuse andis statistika, mis näitas selgelt, et ligi 90% minu viidatud uudistest olid Tallinnapostimees.ee’st võetud. Üllataval kombel oli enamuste autor just Uwe Gnadenteich. Lähtekoodi (source) lähem uurimine näitas, et Teie autorlusega artiklid sisaldavad endas kõik sõna „masendav“.

Et ei tekiks arusaamatusi, siis lisan siia ka ühe viite. Selgitan spetsiaalselt Teile ja kõikidele teistele selle kirja lugejatele, kust minu andmed pärinevad. Nimelt on võimalik vaadata erinevate veebilehekülgede lähtekoodi ning seejärel uurida selles sisalduvat meta datat. Selles sisaldub ühtlasi ka tihtipeale selline tag, millel on name atribuudiks keywords. Sisuhaldussüsteemide (ja kindlasti Postimees just mõnda sellist kasutabki) puhul on tavaline nähtus, et märksõnad kantakse just sinna tagi.

<meta name=”keywords” content=”tallinna eelarve,savisaar,masendav” />
Allikas: http://www.tallinnapostimees.ee/?id=202469

Just selline vaatepilt avaneb eeltoodud lehekülje lähtekoodi kuuendal real. Ühtlasi kontrollisin ka teisi uudiseid, et ei tekiks olukord, kus on sõna „masendav“ Postimehe sloganiks minu teadmata. Kahjuks ei suutnud ma leida ühtegi teist teemat, mille puhul seda sõna kasutatud oleks. Arvestades kõike eeltoodut ning selgust tulevikus, palun vastata Teil esimesel võimalusel alltoodud küsimustele ning avalikustada vastuskiri selle saatmise hetkel

1) Kas Teie, Uwe Gnadenteich, olete sihilikult mustanud Tallinna linnavõimu asetades selline märksõna uudiste juurde, et köita erinevate robotite tähelepanu selle sõnaga?
2) Kas Te peate sellist käitumist igati õigeks ja ajakirjandustavadele vastavaks?
3) Kas Te tulite sellise idee peale ise või olete antud hetkel rohkem vahendaja rollis?
4) Kuidas Te põhjendate seda, et te ei ole suuteline isegi sõna „masedav“ kirjutama, sest leidsin selle kahest kohast valesti kirjutatuna?
5) Kas seda juhtumit annab siduda kuidagi Postimehe toimetuse päevapoliitikaga?

Kiri on läkitatud teele avaliku kirjana, kirjutatud heas usus ning lootuses. Loodan, et see mõjub üleskutsena inimeste seas – mõelge enne, kui Te meediat usute. Nagu te näete, on kõikjale imbunud ajakirjanike enda masendus ja uudistest on saanud pigem meelelahutus.

Palun käsitleda antud kirja minu kui Eesti Vabariigi muretundliku kodaniku kirja ning mitte sisuda seda teiste organisatsioonidega.

Lugupidamisega

Daniel Sepp
Eesti Vabariigi kodanik

 
 
Sellele kirjale vastas Postimees.ee tegevtoimetaja Mirjam Mäekivi kahe päeva möödudes, mille üle on mul hea meel, kuid samalajal ootan ma jätkuvalt Uwe Gnadenteichi vastuseid. Kui tal avalikult vastata ei ole võimalik, küll siis ma leian võimaluse see kiri avalikustada. Kirjutage mulle, Uwe, aadressile daniel@eksperiment.ee. Kiri on välja toodud siin:

Vastan teie kirjale seoses sõna «masendav» mõningase seotusega Postimees.ee Tallinna uudistes. Kinnitan teile, et teie kirjeldatud seoste tekkimine ei ole kindlasti Postimehe ega Postimees.ee poliitika uudiste avaldamisel. Vastavad märksõnad lisas ajakirjanik omal algatusel teadmatusest, et see võib mõnel juhul otsimootorites kajastuda. Nüüdseks on ajakirjaniku tähelepanu tema eksimusele juhitud ning Postimees.ee teeb kõik, et selline juhtum enam ei korduks.

Lugupidamisega,
Mirjam Mäekivi
Postimees.ee tegevtoimetaja
666 2204

 
 
Siit õppetund – kära tuleb tõsta. Vaikselt istudes ning lootma jäädes, et maailm paraneb ei muutu mitte midagi. Kõidgele, mis vajab muutumist on vaja enda käsi külge panna. Me elame demokraatlikus ühiskonnad ning kindlasti ei tohi jääta ühtegi hingele jäänud küsimust sinna kripeldama, vaid tuleb asuma neid lahendama, vajadusel kaasates protsessi avalikust. Usun siiralt, et just avalikus oligi see, mis pani Postimees.ee tegutsema. Hirm enda maine pärast on liiga suur.

Jääme ootama Uwe Gnadenteichi vastust ja loodame, et sealt on tulemas midagi arukat. Kui üks noor võtab ette alguses kirja kirjutamise, siis selle avalikustamise ja laiali saatmise mööda mailingliste ja ajakirjandust ning viib koopia veel Postimehe toimetusse täitsa ise kohale, võiks kasvõi sellest pingutusest hoolides vastata. Aitäh.

Käesolev põhineb minu, Daniel Sepa, arvamusel, mida ma väljendasin Gerd Tarandi blogis tema lahkuse tõttu. Gerd Tarand ei pruugi minu arvamust jagada, kuid kindlasti on mõtteainet siin meile kõigile.