Kuna ma olen jooksvalt täiesti asjalikkust mittevõimaldavas konditsioonis siis vaatasin eile sellist toredat või siis mitte eriti toredat filmi nagu Boy Eats Girl (ära vaata, pole hea, mis sest, et kunagi Iirimaal keelatud oli). Loomulikult tuli mulle meelde Douglas Rushkoffi kirjutatud lugu sellest, et mis värk selle elavate surnute teemaga siis ikka tegelikult on. Mis on loomulikult täiesti närvesööv kuna mingi selline jama tuleb meelde aga inimeste nimesid ma jätkuvalt isegi kõige elementaarsemal tasandil meelde jätta ei suuda. Kui sa mind kuskil ühistranspordis näed tuima näoga telefoni näppimas siis suure tõenäosusega lappan ma aadressiraamatut, kus nimede kõrval on enamikul inimestel ka pildid, ning üritan paaniliselt saavutada olukorda kus ma inimese ja tema nime ka ilma abivahenditeta kokku viia suudaks. Kui keegi mulle nime ütleb, tuleb kusjuures nägu kohe silme ette. Vastupidi mitte. Tegelikult tahtsin ma hoopis meelde tuletada, et täna on esmaspäev ning hoolimata peavalust, mida ravib ilmselt ainult traumaatiline amputatsioon kaelapiirkonnas, ning muudest füsioloogilist ebakorrapära meenutavatest sümptomitest olen ilmselt sunnitud Outlooki sisse lülitama ning ka telefoni hääletu pealt tavarežiimile lülitama. Sest muidu on varsti asjad seal kus päike ei paista. Pealelõunal. Hommikupoolik kulub ilmselt selleks, et läbi viia need protseduurid mis võimaldavad teistel kahejalgsetel sinus kaasinimest ära tunda. Seejuures ei ole ma kindel kas ma viimasel kahel ööl maganud ka olen sest tean ainult seda, et ronisin voodisse ja voodist välja, jooksin tihti vetsu vahet ja vaatasin rohkem kella kui ilmselt tervislik oleks olnud. Sai vist liiga palju detaile. Kolmapäeva öösel vastu neljapäeva rääkisin ma kusjuures ilmselt korduvalt, et tegelikult olen ma väga harva haige ja muud sellist. Neljapäeva ööseks vastu reedet oli sellest alles vaid positiivne mälestus. Samas. Kolmapäeva õhtul oli African Kithenis ka antiloop saadaval. Mida iganes see ka ei tähenda. Tegelikult tähendab see seda, et saadaval on Anu Ele. Hoolimata meie vaiksest olekust visati meid sealt seejuures ikkagi välja. See ei loe, et pool tundi peale sulgemist. Kaks inimest on mulle nädala aja jooksul öelnud, et lõikasin juuksed liiga lühikeseks, üks leidis, et ei oleks olnud üldse vaja näppida ja üks leidis, et oleks võinud ikka normaalse poisipea teha. Saa siis aru midagi kui kellelegi mittemiski ei sobi. Oleks nad kõik samu asju öelnud nädal tagasi, oleksin ilmselt lõikamata jätnud. Meil on kodus nüüd jälle üks tuba vaba. Pühapäeval kolis sinna tolmuimeja aga kui sisse kolida tahad siis võta ühendust. Tolmuimeja ei pahanda. Kõik muu on olemas peale uksepaku. Kui koer su ära sööb, oled ise süüdi. Mul ei ole koera. Hoolimata sellest on mul tuba koerakarvu täis ja käin koeraga 1-2 korda päevas väljas. Prismast saab asitõendite likvideerimiseks kusjuures täiesti normaaseid biolagunevaid kilekotikesi. Kui õues on soojem kui eile siis miks mul teki alt välja roomates on tunne nagu karval jääkaru tagumikul?

Random rant. Ilusat nädala algust.