Ühesõnaga. Õppige meistrilt. Kui teil on kindlalt viimase paari nädala kõige kiirem aeg siis mõni seltskond on väärt seda, et aeg maha võtta ja hoopis teatrisse minna. Ausalt.

Olgu, pisikene teatriarvustus kah.

Aili rääkis midagi masendavast hülgemölast. Mis iseenesest ei ole ka vale. Aga tegelikult oli asi teatri mõttes enamasti üsna nauditav. Stalingradi lahingu teema iseenesest peabki ju näitama lugematu arvu inimeste kannatusi ja hukku. Selle huku osaga saadi ilusasti hakkama, etenduse lõpuks jäi ellu vaid üksainus lapse kaotanud sipelgas ja seegi peitis pea liivahunnikusse. Samal ajal ei jäänud puudu ka, kohati veidi abstraktsetest metafooridest, pisikesest huumorist, kunstilisest liialdusest ja üldfilosoofilisest dialoogist. Sellest viimasest oleks ehk rohkem abi olnud kui, enda olematu vene keele oskuse tõttu, inglise keelsele tõlkele ei oleks pidanud lootma. Aga. Mis ikkagi on armastuse ja vihkamise vahe ning kui lihtsalt saab esimesest teine ja teisest esimene? Kas lubadus armastatut veel korra näha ent selle nimel piinelda ongi seda kõike väärt? Kes on, iga lahingu, nähtamatud ohvrid? Seebimullid ja valgusefektid olid hea lüke. Nukud ise, vastavalt oma positsioonile etenduse hierarhias, kas suurepäraselt minimalistlikud või suurepäraselt, detailideni, läbi mõeldud.

Kohati mõtlemapanev, kohati kaasahaarav aga kohati siiski üsna kaugeks jääv. Kohati saan ma aru, milleks seda etendust nii kõrgelt hinnatakse, kohati ei saa. Aga eks me kõik oleme oma ajastu lapsed. Kohati. Soovitaks. Paraku Eestis enam ei näe. Siin käisime.

Niisama juttu kah. Controvento on endiselt tasemel ja päev jooksis keskköösse iseenesest üsna abstraktselt.

PS: Kui keegi mult veel küsib, et mis narkootikume ma tarvitan, et pupillid rusikasuurused on, siis ma, ausalt, hakkan mingit narkotesti kaasas kandma ja lasen tulemused särgile trükkida. Nalja peab ka saama.
PSPS: koju jõudes oli vend endale naisega koera võtnud ja esimese asjana istusin keset tuba asetsevasse loiku. Jei.