Andsin täna oma kolm piiska verd ja kirjutasin alla avalikule pöördumisele Vabadussõja võidusamba vastu.

Miks ma seda tegin? Esiteks, jätan kohe kõrvale maksumuse küsimuse (olgugi, et see pöördumises sees on) mis nii mõnelgi harja punaseks on ajanud. Mina olen alati lähtunud loogikast, et mistahes toode, teenus, võidusammas, maksab liiga palju ainult juhul kui ta lihtsalt ei ole seda hinda väärt. Järelikult on vale sammas, mitte vale hind. Maksku need 100 või 200 miljonit krooni kui tegemist oleks sambaga mis seda väärt oleks. Praegune kontseptsioon seda ei ole.

Teiseks. Praeguse sambasõja puhul on küsimus eelkõige maitses ja sümboolikas. Maitseid on erinevaid ja sümboolikal on igale vaatajale omasugune tähendus. Ühist keelt ei saagi nendes küsimustes leida, mitte kunagi. Kui leitakse, siis on midagi kuskil väga valesti. Ja ega üks ausammas, olgu ta siis vabadusele või kitsalt ühe sõja võidule pühendatud, ei tohikski kedagi jätta emotsioonituks. Minu allkiri vastaste pöördumisel väljendab eelkõige minu maitset ja seda tulevikunägemust Tallinnast, mida ma näen siis, kui silmad kinni panen. Praegune kavand ei sobi neist ei ühe ega teisega. Kui ette kujutada, et Vabaduse parklast saab tõepoolest ühel hetkel Vabaduse väljak, siis mina kujutaksin seal pigem ette Vabaduse sammast, kui Vabadussõja võidusammast ja Vabaduse sammas võiks olla hoopistükis teise sümbolkeelega kui moodsale esindusväljakule sobimatu Vabadussõja võidusammas olema kipub.

Kolmandaks. Kui tegemist ei ole otsustusolukorraga kus otsustatakse millegi sinu enda loodu üle, ei ole olemas hullemat seisukohta kui erapooletus. Saab olla kas millegi poolt või vastu. Pigem millegi poolt või pigem millegi vastu. Mina olen seekord peale pikka kaalumist pigem praegu elluviidava (neil kogutavatel allkirjadel, paraku, on sama suur mõju, kui Edgar Savisaare vastu kogutud allkirjadel eelmisel aastal) vastu.