Urmasel on tekkinud mõte Muuseumiaastat tähistada ühe suurema muuseumituuriga. Ma ilmselt ei võta sellest ideest vedu kuna ei oska tegelikult eriti muuseume hinnata st hinnata kohtadena kus ise enda aega veeta. Erandiks ehk need mis on rajatud ajalooliselt olulistesse kohtadesse ja suutnud nendega elava sideme luua. Ilmselt on siin ka oma osa sellel, et minu arust ei ole suurem osa neist tabanud ära seda mõtet, et lisaks inim- ja loodusajaloo olulisemate objektide ja hetkede püüdmisele ja säilitamisele peaksid muuseumid olema üldsusele piirideta avatud elamuskeskkonnad mis võimaldavad lisaks visuaalsele elamusele sidestuda nähtava ajaloo, emotsioonide ning nende inimestega kellede jaoks nähtav oli reaalsus mitte eksponaat ning õppida läbi vahetute kogemuste ja mitte ainult läbi turvaklaasi. Aga see selleks.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, et hakkasin viidatud Tallinna muuseumide nimekirja lappama ja endalegi üllatuseks avastasin, et nimekirja lisatud 54-st Tallinna muuseumist olen enda mälu usaldades külastanud valdavat enamust. Sellised asutused nagu Kristjan Raua Majamuuseum, Mikkeli Muuseum, Muuseumilaevade Sadam (kuigi ma enamike neist alustest oma näpuga ikka puutuda saanud), Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, Andres Särevi kortermuuseum, Kalevi Maiustustemuuseum, Kindlustuse Muuseum, Majandusajaloo Muuseum, Politseimuuseum, Lastemuuseum, Vene Muuseum Eestis ning Ühiskaubandusmuuseum jäid küll mälu järgi võõraks aga 42 muuseumi 54 seast üllatas päris korralikult.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on üsna häbiväärne muidugi ka see, et tasuta või osaliselt tasuta on huvilistele avatud Tallinnas vaid kümme-viisteist muuseumi (usun, et ei eksi eriti palju) ja tähelepanu juhtimise mõttes olgu öeldud ka, et Vene Muuseum Eestis on nii Vene, et neil pole isegi riigikeelset veebilehte.