Vahelduseks siia ka midagi lahedat. On viimasel ajal kuidagi tõsiseks läinud. Joshua Heineman on tegelenud New Yorgi raamatukogus leiduvate vanade stereogrammide GIFideks animeerimisega. Meetod on lihtne aga tulemus on erakordselt lahe. Millegipärast ei õnnestunud mul GIFe enda serverusse kopeerida, loodetavasti Colectiva seltskond lähiajal poodi kinni ei pane.
 

 

 

 
Mehed (ja naised)! Tänaval on plakatid, postkast kutsetest umbes ja muud hirmsat. Muuseumiaasta ajal toimuvat mingi loom nimega muuseumiöö. Minule öised üritused meeldivad. Öös on asju ja emotsioone.
 
Aga mingit muuseumiööd seekord ei toimu! Kes minna plaanis, võib koju jääda. Ehmatusega avastasin, et see, mida keegi on otsustanud ööks nimetada, leiab aset ajavahemikus 19-24. Hästi läheb kui selleks ajaks päikegi looja jõuab minna! Tegemist on õhtuga, kõige paremal juhul isegi hilisõhtuga! Muuseumiöö on odav promotrikk sest tegelikult on tegemist siiski muuseumiõhtuga! Muuseumiõhtu toimub. Sinna võite minna. Mina lähen ka.
 
Mõnda aega tagasi kirjutasin Urmasele vastuseks, et ilmselt ei võta muuseumiaastast vedu. Astun natukene sammu tagasi.
 
Tallinna muuseumitest on sellised asutused nagu Kristjan Raua Majamuuseum, Mikkeli Muuseum, Muuseumilaevade Sadam (kuigi ma enamike neist alustest oma näpuga ikka puutuda saanud), Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, Andres Särevi kortermuuseum, Kalevi Maiustustemuuseum, Kindlustuse Muuseum, Majandusajaloo Muuseum, Politseimuuseum, Lastemuuseum, Vene Muuseum Eestis ning Ühiskaubandusmuuseum minu jaoks veel võõrad.
 
Vaatan, et muuseumiõhtul on neist võimalik külastada Mikkeli Muuseumi ja Eesti Pedagoogika Arhiivimuuseumi. Teen selle nalja ära, et astun neist kahest läbi.
 
Statistikaamet andis kusjuures täna teada, et mullu oli Eestis 1540 muuseumikülastust tuhande elaniku kohta. Muuseumide külastatavus, mis pärast Eesti taasiseseisvumist oli madalseisus, on viimasel kümnendil jõudsalt suurenenud.
 
2008. aastal oli Eestis 224 muuseumi. Muuseumides töötas ligi 1600 inimest ja lisaks veel 400 vabatahtlikku.
 
Muuseumide tulu oli mullu 575 miljonit krooni, millest 339 miljonit kaeti riigieelarvest ja 70 miljonit kohalike omavalitsuste eelarvest. 20 miljonit saadi annetustest ja fondidest ning 38 miljonit piletitulust. 36 miljonit krooni teeniti muudelt tasulistelt teenustelt (nt renditulud, giiditeenused jm). Muuseumide kulu oli 488 miljonit krooni, millest 2% kulus uute säilikute soetamiseks ja 49% tööjõukuludeks. Muuseumid investeerisid 146 miljonit krooni.
 
Minu seisukoht on, et muuseumite külastamine peaks kõigile olema tasuta ning see 38 miljonit krooni piletitulu tuleks peale majanduskriisi möödumist katta kas riigi- või omavalitsuse eelarvest.

 
Urmasel on tekkinud mõte Muuseumiaastat tähistada ühe suurema muuseumituuriga. Ma ilmselt ei võta sellest ideest vedu kuna ei oska tegelikult eriti muuseume hinnata st hinnata kohtadena kus ise enda aega veeta. Erandiks ehk need mis on rajatud ajalooliselt olulistesse kohtadesse ja suutnud nendega elava sideme luua. Ilmselt on siin ka oma osa sellel, et minu arust ei ole suurem osa neist tabanud ära seda mõtet, et lisaks inim- ja loodusajaloo olulisemate objektide ja hetkede püüdmisele ja säilitamisele peaksid muuseumid olema üldsusele piirideta avatud elamuskeskkonnad mis võimaldavad lisaks visuaalsele elamusele sidestuda nähtava ajaloo, emotsioonide ning nende inimestega kellede jaoks nähtav oli reaalsus mitte eksponaat ning õppida läbi vahetute kogemuste ja mitte ainult läbi turvaklaasi. Aga see selleks.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, et hakkasin viidatud Tallinna muuseumide nimekirja lappama ja endalegi üllatuseks avastasin, et nimekirja lisatud 54-st Tallinna muuseumist olen enda mälu usaldades külastanud valdavat enamust. Sellised asutused nagu Kristjan Raua Majamuuseum, Mikkeli Muuseum, Muuseumilaevade Sadam (kuigi ma enamike neist alustest oma näpuga ikka puutuda saanud), Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, Andres Särevi kortermuuseum, Kalevi Maiustustemuuseum, Kindlustuse Muuseum, Majandusajaloo Muuseum, Politseimuuseum, Lastemuuseum, Vene Muuseum Eestis ning Ühiskaubandusmuuseum jäid küll mälu järgi võõraks aga 42 muuseumi 54 seast üllatas päris korralikult.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on üsna häbiväärne muidugi ka see, et tasuta või osaliselt tasuta on huvilistele avatud Tallinnas vaid kümme-viisteist muuseumi (usun, et ei eksi eriti palju) ja tähelepanu juhtimise mõttes olgu öeldud ka, et Vene Muuseum Eestis on nii Vene, et neil pole isegi riigikeelset veebilehte.

Ma olen alati tahtnud sellise pealkirjaga postitust kirjutada. Kõlab kohe eriti hästi. Tegelikult potsatas mulle lugejasse jälle uue kunstniku blogi link ning tänu sellele saan nüüd kirjutada sellest, et kuidas siis ikkagi teha kunsti erinevatele sihtgruppidele. Juhin teie tähelepanu allpool toodud kunstiteosele. Kui ma oleksin 13-aastane tüdruk siis ma vaataksin teost ilmselt paremalt vasakule ja kiljuksin midagi stiilis “NIIIII ARMAS!!!!”. Kui ma oleksin tüüpiline peaaegu, et keskeas meesterahvas (mida ma tegelikult ka olen, ausalt) siis vaataksin ma teost ilmselt vasakult paremale, muheleks, muigaks ja leiaks, et ta on piisavalt oluline kunstiteos, et blogima hakata. Melissa Haslam on seega loonud teose mis räägib väga otse kahele väga erinevale grupile. Kui ma oleksin keskealine naine, tunneksin ma ennast seda postitust lugedes kõrvalejäetuna. Ei, enam ei tunneks.


 
*Postituse kirjutamise käigus ei viidud läbi inim- ega loomkatseid 13-aastaste tüdrukute, peaaegu-keskealiste meeste ega keskealiste naistega. Kõik äratuntavad stereotüübid on puhtalt kokkusattumuslikud ning iga lugeja tunneb ennast puudutatuna ainult omal vastutusel.

Kirjutasin siin natukene aega tagasi kuidas Ameeriklased nägid naist ja minestasid ära. Šveitslased, kuigi peaks justkui neutraalsed olema, leidsid ilmselt, et ei saa alla jääda ja tegid sellised rulalauad, et Ameerikas praegu kaeblevad inimesed minestaksid vist kuus korda ära. Doodah’i limiteeritud koguses toodetavad lauad on selgelt tegijamad ja ilusamate inimestega (selle klantsajakirja stereotüübi järgi loomulikult)…