Seletan veidi lahti sotside ja rahvaliitlaste soovi ühineda, et seda võimalikult kergelt arusaadavaks teha, piltlikult jutustades.

Ütleme nii, et sotsid kehastavad kõrgharidusega linnast päris naist, kellel on laps nimega noorsots. Rahvaliitlased aga maameest, kes elab maakohas, nt kuskil Jõgevamaal, tal on oma talu ja kari loomi (lambaid, kitsi kanu jms), vahel käib mossega ka linnas. Elanud üpris rahulikku vaikset elu. Tal on ka laps, kelleks on noor-rahvaliitlane. Ehk siis mõlemal nn üksikvanemal on laps, kes äsja saanud täisealiseks, õpib alles kesk- või kõrgkoolis ning seetõttu on ka sõltub vanemast. Kuna teda täitsa kotis kasvatatud pole, siis on tal mingil määral oma elu ning mõned ideed, mida ellu viia (ehk siis NOPO -noortekogu poliitika).

Mõlemad üksikvanemad on küll üpris erinevad nii oma elustiililt kui ajaloolt, kuid MASU, POMA (poliitmasu) ja mis-kõik-veel põhjustel on nad mõistnud seda, et tagamaks tulevane eduelu on vaja oma jõud ühendada ja ühte heita. Tundub küll kreisi paar, kuid proovitud on elu jooksul suhet ühe ja teisega , kuid lõpuks tundub, et just see kooslus on parim. Kuid otsuseid ei saa teha vaid mõistust kuulates, vaid vaja kuulata ka südame häält. Just see südame hääl on see põhiline pidur, mis takistab oma vabadusest loobumist. Mõistuse loogika ütleb, et kahe paela sidumisel saab pikema paela ning pikema pealaga saab suurema piirdeala märgistada. Selle sama paelaga saab siduda kokku linna ja maa ning moodustada ühtsema Eesti. Tekib kindlasti küsimus, kuidas linnadaam maale s*tta loopima läheb, kus nad siis elama hakkavad või siis mida on ühel maahärral suurlinnas teha. Vastus on lihtne ja loogiline. Siiski vastus pole stiilis, et on olemas nn meeste ja naiste tööd. Fekalisti töö pole ka linnas võõras, seal toimub see lihtsalt puhtamal kujul. Ühtsuse mõttes elataksegi linnas ja maal. Ning kõigil on midagi teha nii linnas kui maal, kas siis sõita trammiga või kuulata linnulaulu. Tulles tagasi südamekilke juurde, siis vot see võtab aja maha. Tuleb ju analüüsida ning sisesõda maha pidada ning ellujäänud organil vastu võtta otsus.

Kui võidab härra süda, siis jäävad mõlemad oma liistude juurde ning leiavad lõpuks ehk selle veel õigema tee. Aga kui otsus on siiski leivad ühte kappi panna tulebki seda kiiremas korras ära teha. Mida varem seda parem. Eesmärk ju siiski üllas. Kokku kolides vaja paika panna ühised eesmärgid, reeglid ning ühine kodu remontida. Siis võibki alati ühine õnnelik edutee.

See, mis saab lastest, on juba nende teha. Võimalusi kaks. Esiteks võivad saada lastest sõbralikud mängukaaslased, kes kolivad samuti kokku ja saavad ehk ka rohkem taskuraha. Teiseks aga võõrad konkurendid, kes võitlevad kuis jaksavad, et saada siiski vanemaarmasust või astuda siis täiesti iseseisvasse maailma. Täisealised on siiski ju piisavalt vanad, et oma tee valida ning mitte vanemate pilli järgi tantsida.

Kogu roosa manna juures ei pruugi siiski pael olla piisavalt tugev, et taluda erinevaid pingeid ning hoida ühtlustavat joont. Eduelust või saada ebaedu ning pooltest saada veelgi poolikumad.

Triin Roos on Noorte Sotsiaaldemokraatide ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige. Külalispostitajana ei pruugi tema arvamus ühtida käesoleva blogi omaniku seisukohtadega. Triinuga saab kontakti näiteks säutsudes Twitteris kasutajaga @TriinRoos.