Vahelduseks siis ka häid uudiseid sõbralikust naabervabariigist. Helsingi linnavalitsus langetas eile märkimisväärseid otsuseid.

Nimelt sai linna (!) ehitusettevõte ATT linnavalitsuse nõusoleku esimeste autovabade kvartalite rajamiseks Helsingis. Samal ajal soovitati teistes heade liiklusühendustega (loe: ühistransport) asukohtadel vähendada autokohtade arvu. Eesmärgiks on seatud energiasäästlik, meeldiv linnakeskkond kus panustatakse tugevalt kergliiklusele ja ühistranspordile ning tehtud otsused on selles kontekstis vägagi olulised.

Kalasatama kanti ehitatavate autovabade elamispindade juures ei ole elanikele parkimiskohti ette nähtud. Nende asemele rajatakse toimivad jalgrataste, lastevankrite ja rollerite säilituspinnad. Tegemist saab olema nii linna poolt välja renditavate korteritega kui ka eraomanikele müüdava kinnisvaraga.

Helsingi rohelised kes seda oma töövõiduna esitlevad on juba tulnud välja sooviga kiirelt heaks kiita ka järgmised samalaadsed projektid kuid on samal ajal rõhutanud ühistranspordi arendamise vajalikkust. Sedasi saab ka näiteks lastega pere linnas ilma autota hakkama.

Rahast räägitakse ka. Parkimiskohtadest loobumine muutvat ehituse märgatavalt soodsamaks. Igaks juhuks on siiski võimalik liituda ühiskasutatavate autode programmiga mille abil saad vajadusel siiski parkimisplatsilt ka just sellel hetkel vajaliku auto valida.

… via Vihreä kaupunkiasuminen

www.youtube.com/watch?v=rX6wUNDUAo0

 
Mehed (ja naised)! Tänaval on plakatid, postkast kutsetest umbes ja muud hirmsat. Muuseumiaasta ajal toimuvat mingi loom nimega muuseumiöö. Minule öised üritused meeldivad. Öös on asju ja emotsioone.
 
Aga mingit muuseumiööd seekord ei toimu! Kes minna plaanis, võib koju jääda. Ehmatusega avastasin, et see, mida keegi on otsustanud ööks nimetada, leiab aset ajavahemikus 19-24. Hästi läheb kui selleks ajaks päikegi looja jõuab minna! Tegemist on õhtuga, kõige paremal juhul isegi hilisõhtuga! Muuseumiöö on odav promotrikk sest tegelikult on tegemist siiski muuseumiõhtuga! Muuseumiõhtu toimub. Sinna võite minna. Mina lähen ka.
 
Mõnda aega tagasi kirjutasin Urmasele vastuseks, et ilmselt ei võta muuseumiaastast vedu. Astun natukene sammu tagasi.
 
Tallinna muuseumitest on sellised asutused nagu Kristjan Raua Majamuuseum, Mikkeli Muuseum, Muuseumilaevade Sadam (kuigi ma enamike neist alustest oma näpuga ikka puutuda saanud), Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, Andres Särevi kortermuuseum, Kalevi Maiustustemuuseum, Kindlustuse Muuseum, Majandusajaloo Muuseum, Politseimuuseum, Lastemuuseum, Vene Muuseum Eestis ning Ühiskaubandusmuuseum minu jaoks veel võõrad.
 
Vaatan, et muuseumiõhtul on neist võimalik külastada Mikkeli Muuseumi ja Eesti Pedagoogika Arhiivimuuseumi. Teen selle nalja ära, et astun neist kahest läbi.
 
Statistikaamet andis kusjuures täna teada, et mullu oli Eestis 1540 muuseumikülastust tuhande elaniku kohta. Muuseumide külastatavus, mis pärast Eesti taasiseseisvumist oli madalseisus, on viimasel kümnendil jõudsalt suurenenud.
 
2008. aastal oli Eestis 224 muuseumi. Muuseumides töötas ligi 1600 inimest ja lisaks veel 400 vabatahtlikku.
 
Muuseumide tulu oli mullu 575 miljonit krooni, millest 339 miljonit kaeti riigieelarvest ja 70 miljonit kohalike omavalitsuste eelarvest. 20 miljonit saadi annetustest ja fondidest ning 38 miljonit piletitulust. 36 miljonit krooni teeniti muudelt tasulistelt teenustelt (nt renditulud, giiditeenused jm). Muuseumide kulu oli 488 miljonit krooni, millest 2% kulus uute säilikute soetamiseks ja 49% tööjõukuludeks. Muuseumid investeerisid 146 miljonit krooni.
 
Minu seisukoht on, et muuseumite külastamine peaks kõigile olema tasuta ning see 38 miljonit krooni piletitulu tuleks peale majanduskriisi möödumist katta kas riigi- või omavalitsuse eelarvest.

 
Minu arust on need inimesed kes laupäeva õhtul kell 23 pakivad kokku fliisi, lõikelaua, noad, juustud, šokolaadid, küpsised ning pokaalid ja lastešampuse; tatsavad täiesti rõõmsalt kuskile pimedale, lagunenud kaile millelegi piknikulaadsele Sõpru vaatama, ikka kergelt veidrad. Neli tundi und kolme päeva peale on ka lahe. Ei. Tegelikult päästis see nädalavahetuse.

 
Esimest korda märkasin sellist hoiatusmärki. Asukoht kuskil Lasnamäe kandis, sealkohal kus on üsna hea uisutee mis lõpeb sellise sildi ja langusega Maarjamäe monumendi lähistele. Tunnistan ausalt, et märgist suurt miskit ei pidanud ja eks ta rohkem selline naljategemine ongi (alternatiivset laskumisvõimalust sealsamas tagatud ei ole) kui suuremalt hoolt pidurdamine selge on. Kes hoolt pidama ei saa kohtub allotsas kruusahunniku ja aiaga või siis poolel teel kurvile paigutatud teetõkkega. Sellise mõnitamise (olgu, heatahtliku hoiatuse) kompenseeris aga sealsamas lähedal asuv Lillepi pargi (eelmisel aastal avatud) asfaldirada millel rulluisutajatel eesõigus ja sõitmine seekord puhas luksus. Pargiteest saab lähemalt lugeda ka rulluisutaja veebipäevikust.

 
Urmasel on tekkinud mõte Muuseumiaastat tähistada ühe suurema muuseumituuriga. Ma ilmselt ei võta sellest ideest vedu kuna ei oska tegelikult eriti muuseume hinnata st hinnata kohtadena kus ise enda aega veeta. Erandiks ehk need mis on rajatud ajalooliselt olulistesse kohtadesse ja suutnud nendega elava sideme luua. Ilmselt on siin ka oma osa sellel, et minu arust ei ole suurem osa neist tabanud ära seda mõtet, et lisaks inim- ja loodusajaloo olulisemate objektide ja hetkede püüdmisele ja säilitamisele peaksid muuseumid olema üldsusele piirideta avatud elamuskeskkonnad mis võimaldavad lisaks visuaalsele elamusele sidestuda nähtava ajaloo, emotsioonide ning nende inimestega kellede jaoks nähtav oli reaalsus mitte eksponaat ning õppida läbi vahetute kogemuste ja mitte ainult läbi turvaklaasi. Aga see selleks.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, et hakkasin viidatud Tallinna muuseumide nimekirja lappama ja endalegi üllatuseks avastasin, et nimekirja lisatud 54-st Tallinna muuseumist olen enda mälu usaldades külastanud valdavat enamust. Sellised asutused nagu Kristjan Raua Majamuuseum, Mikkeli Muuseum, Muuseumilaevade Sadam (kuigi ma enamike neist alustest oma näpuga ikka puutuda saanud), Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, Andres Särevi kortermuuseum, Kalevi Maiustustemuuseum, Kindlustuse Muuseum, Majandusajaloo Muuseum, Politseimuuseum, Lastemuuseum, Vene Muuseum Eestis ning Ühiskaubandusmuuseum jäid küll mälu järgi võõraks aga 42 muuseumi 54 seast üllatas päris korralikult.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on üsna häbiväärne muidugi ka see, et tasuta või osaliselt tasuta on huvilistele avatud Tallinnas vaid kümme-viisteist muuseumi (usun, et ei eksi eriti palju) ja tähelepanu juhtimise mõttes olgu öeldud ka, et Vene Muuseum Eestis on nii Vene, et neil pole isegi riigikeelset veebilehte.

Kõikidel meestel on alates tänasest südalinnas šopates uus, suurepärane võimalus. Nimelt ei pea enam osteldes naist kaasas tassima, et nad vinguks, et kas saaks juba koju ja et ei ole vaja ju igat asja selga proovida. Kui varem sai naise ainult mõnda lähedalasuvasse pubisse jooma suunata, siis nüüd on võimalus teha ühiskondlikult kasulikum valik ning naine, selleks ajaks kui mees sihitult poodides kolab, saata hoopis uude DoonoriFoorumisse mis asub Tallinna kesklinnas Foorumi keskuse (Narva mnt 5) neljandal korrusel.

Uue DoonoriFoorumi eesmärk on teha vereloovutus doonoritele võimalikult lihtsaks ja vähem aeganõudvaks. Verekeskuse juhataja dr Riin Kullaste sõnul on doonorite tagasisides pidevalt viidatud, et verekeskuse praegune asukoht Ädala tänaval jääb linna aktiivsema tegevusega piirkonnast kõrvale ning sinna sõitmine koos vereloovutusega võtab liiga palju aega. „Doonorite sõnul käiksid nad verekeskuses märksa sagedamini, kui asukoht oleks linna keskuse ja liiklussõlmede lähedal,“ märkis Riin Kullaste, lisades: „Paljude Euroopa riikide verekeskused on avanud suuremates linnades vereloovutuskohad just kesklinnas, mis tegutsevad juba aastaid ning on tõestanud oma vajalikkust ja efektiivsust.”

www.verekeskus.ee

DoonoriFoorum on avatud E 9-15, T-N 11-19 ning R 9-14. Liftid neljandale korrusele sõitmiseks asuvad väga mugavalt Foorumi keskuse sees. DoonoriFoorumi tekkimisest ning paarist tulevikumõttest, kirjutab lähemalt Hannes Rumm enda veebipäevikus.