Gert Hankewitz kirjutab täna sellest kuidas AirBaltic-u 2 eurostest piletitest lihtsalt 138 eurosed saavad. Kõlab nõmedalt aga tegelikult lennujaamamaksude ja lennupiletitega mängivad pakkumistes paljud.

Olen minagi AirBaltic-uga lennanud, mõned korrad kindlasti. Viimati siis eelmise kuu lõpus vahemikul Tallinn-Riia-Berliin-Riia-Tallinn.

Ilmselt jääb see ka viimaseks korraks kui ma nendega lendan. Veidi soodsam hind lihtsalt ei ole seda vaeva väärt.

Esimese asjana Tallinna lennujaamas teatati nende pagasitasust. Kirjutan selle, et ma sellest ette ei teadnud reisifirma arvele. 250 kr piletile rõõmsalt otsa. See selleks.

Tagasi lennates läks aga asi hoopis lõbusaks. Esimene laks, pagasitasu 20 EUR. Lisaks sellele veel 5 EUR check-in tasu! WTF!

Kui ma pagasitasust veel aru saan, siis check-in eest raha võtmine on juba piiri ületamine. Tegemist ei ole enam mugavus- või lisateenusega millest ma soovi korral loobuda saan. Kui ma selle ostmisest keeldun, siis võin ilmselt jala koju kõndida.

Kõigele lisaks ei saa seda raha maksta selles kassas kus sa lennule registreerid. Vajalik kassa asub teises lennujaama otsas. Tegel on õnneks väike koht aga tüütu sellegipoolest. Rohkem hakkas mul kahju lennujaama töötajatest kellel 5 euro pärast iga teine-kolmas reisija teise kassasse saata tuli ning kes täiesti põhjendatud kuid valesti adresseeritud pahameelt, kohatist sõimu taluma pidid.

Vajalikus kassas öeldi meile, et AirBaltic nõuab sularaha, kaardiga maksta ei saa. Lähedal asuv automaat muidugi andis ainult 50 euro suurust raha millelt mina maksan lisaks veel pangale teenustasu. Ma ei käinud tegelikult Saksamaal, et taskud eurosid täis oleks vaid Poolas kus veel kohalik valuuta. Tegelikult vahet poleks, reeglina mul ei ole sularaha kaasas anyway.

Selle, et reis läks planeeritust kulukamaks elan ma veel üle kuid lennujaamas nagu idioot ühest kohast teise jooksutamist ei tahagi elada. Kindlasti on võimalik kõik need asjad internetis eelnevalt ära maksta ja mugavalt reisida kuid tookord me seda ei teinud ning kohapealne teenindustase vihastas lihtsalt välja – lihtsam on järgmine kord kasutada teenusepakkujat kellega ma ei pea tegema ei internetis ega kohapeal ebavajalikke lisategevusi.

Tekkis sellel nädalal vajadus teha värskelt asutatud MTÜ-le pangakonto. Soovitatavalt koos internetipanga kasutamise ja kõrgtrükiga deebet-krediitkaardiga, et saaks veebis teenusepakkujatele (reklaam, hosting) tasuda.

Minu isiklik kodupank on Sampo – vajalikud teenused on neil olemas – seega oli see minu esimeseks loogiliseks valikuks.

Jalutasin peale tööpäeva Kaubamaja tänava kontorisse kohale (inimesed on seal sõbralikud). Täitsin pikka ankeeti mis uuris muuhulgas käivet, tegevusalasid, peamiste partnerite informatsiooni jms. Nädal tagasi registreeritud MTÜ puhul oli seda päris lõbus täita.

Peale ankeedi täitmist tabas aga tore üllatus – teatati, et kontrollimiseks ja konto avamiseks läheb kuni 10 päeva ning seejärel tuleb uuesti kutse peale kontorisse tulla. Enne seda ei saa ka mingit internetipanka ega muid teenuseid. Deebet-krediitkaardi saamiseks (mida nad eraklientidele kusjuures enam üldse ei väljasta) tuleb veel takkaotsa läbida kohustuslik ärinõustamine misjärel otsustatakse kaardi taotlemine. Kaarti tuleb siis ka veel kindlasti oodata.

Kokkuvõttes oleks Sampos ajakulu siis 1 visiit kontorisse + 10 päeva ooteaega + uuesti kontorisse + ärinõustamine + kaardi ootamine.

Oleks nad mulle seda alguses öelnud, oleksin kohe minema jalutanud. Pärast oli veidi piinlik öelda, et see on ebanormaalne ning jätsin taotluse sisse. Las kontrollivad – omaasi kas ma kontorisse jõuan minna uuesti.

Suure vihaga ja inimlikku uudishimu täis, liikusin eile Swedbank-i Foorumi kontorisse sama protsessi läbi viima. Seal on samuti sõbralikud inimesed. Teller tegi kiire äriregistri kontrolli, lasi ID-kaardi skännerist läbi, küsis paar küsimust tegevusala ja limiitide kohta, korjas suure koguse allkirju ning konto oli avatud. Sama hooga avati internetipanga konto ning võeti menetlusse deebet-krediitkaardi taotlus. Lisaboonuseks olematu mahuga ja Swedbanki infomaterjalidega täidetud mälupulk ning internetipanga maksed ja kaart esimesed 6 kuud tasuta. Kaardile võin esmaspäeval järgi minna.

Kokkuvõttes oli Swedbankis ajakulu 17 minutit + esmaspäeval 5 minutit kaardil järel käia.

Selline vahe kahe pakkuja vahel on ilmselgelt tohutu ning Sampo jäi seekord kliendist ilma, mis sest, et tegemist on mingi väikese MTÜ-ga mis aastas üle poole miljoni kindlasti käivet ei tekita ning mul tegelikult eriti kiiret ei ole. Suure tõenäosusega järgmine kord nende peale selles kontekstis isegi ei mõtle.

Miski poolteist kuud sai oodatud, et leiaks sobiva võimaluse Avatari vaatama minna ning pühapäeva õhtul sai asi lõpuks tehtud. Otse loomulikult õnnestus ära näha vaid 2/3 filmist kui film kinni ja tuled põlema pandi. Filmist seega midagi kirjutada ei saagi kuna Solarise keskust parajasti evakueeriti – uudistes kusagil kirjas pole, et asi maha põlenud oleks, seega ilmselt valehäire tagajärjel.

Ebaõnn aga täiesti arusaadav, et kui on väikseimgi võimalus, et mingi jama on tuleb maja tühjaks teha ja kiiresti. Sestap polekski millestki kirjutada aga no ei toiminud normaalselt see evakuatsiooniprotsess.

Miks?

Esiteks peale seda kui film kinni pandi, ei edastatud ühtegi teadet ega ei ilmunud ühtegi kinotöötajat. Kõik said mugavalt edasi istuda, nalja visata ja arvata, et küll see tehniline viga mõne minuti pärast ikka korda tehakse. Mõned kasutasid pika filmi vahele ootamatult tekkinud pausi maiste hädade leevendamiseks.

Miskite minutite pärast ilmus ühe ukse juurde turvatöötaja kes kurtis omaette raadiosse muret, et tal ei ole mingit õiget võtit mis tal olema pidanuks ja patrullil paluti see keskusest tuua. Rahvale ei öeldud ikka midagi.

Vahepeal tulid miskid noored saali tagasi ja ütlesid, et keskust evakueeritakse, igal pool mujal peale kinosaali jooksis vastav teade ka kõlaritest. Osa reaktiivsemast seltskonnast asus kiirelt lahkuma. Suurem osa ei kuulanud neid, miks peakski, suvalised inimesed – evakuatsiooniteadet peaks edastama ikka kas kinotöötaja, turvameeskond või mõni muu asjapulk.

Peale rahva korduvat küsimist stiilis “Kas sa rääkida ka oskad?” suutis ka turvamees vastata, et jah tuleb lahkuda. Sedasi sai saali üsna kiirelt tühjaks. Ülejäänud keskus oli enamasti juba tühi. Siis küsis ka saabunud kinotöötaja, et ega keegi ei näinud kedagi äkki suitsetamas saalis vms.

Kuigi enamik keskusest oli tühi siis külmakartlikumad inimesed piirdusid lihtsalt uste lähedusse liikumisega ning keegi neid sealt välja ajavat ei tundunud. Ehk ajati peale meie lahkumist. Aatriumi skatebowli kasutajaskond ei lubanud ennast ilmselt samuti segada ja tegi oma rulasõite meie lahkumise ajal veel rahulikult edasi ning keskuse Estonia pst poolsest uksest tilkusid sisse isegi mõned uued külastajad kellele keegi kätt ette ei pannud kuigi evakuatsiooniteade kõlas ka keskuse välikõlaritest.

Lühikese aja jooksul jäi minule igal juhul mulje nagu oleks keegi kusagil magama jäänud ja paar evakuatsiooniõppust kuluks veel kindlasti ära. Loodetavasti oli asi aga pigem selles, et meeskond ei hinnanud ohtu reaalseks või piisavalt oluliseks ja lõi asjale käega ning veidi ohtlikumas olukorras tegutsetakse korrapärasemalt.

Avatari aga tuleb ilmselt uuesti vaatama minna.

 
Mustamäe inimesed said täna toreda kirja, et Eesti post kolib kolm postkontorit uutesse asukohtadesse. Kadaka postkontor paigutub ümber Kadaka Selverisse, Mustamäe postkontor Magistrali keskusesse ning Akadeemia postkontor TTÜ uude majandus- ja sotsiaalteaduskonna hoonesse.
 
Põhjuseks on toodud, et Eesti Posti eesmärk olevat liikuda kliendile lähemale ning viia oma postkontorid klientide poolt enim külastatavatesse kohtadesse. Tore on. Veame kihla, et kulude optimeerimine on ka teema aga selle postituse kontekstis ei ole see oluline. Tulemuseks on ikkagi see, et kontor on senisest paremas asukohas.
 
Millal Tallinna linn selleni jõuab, et enda teenused inimsõbralikult kättesaadavaks teha?
 
On see üldse vajalik? Teadupoolest oli Magistrali keskuses veel eelmine aasta Mustamäe linnaosa valitsuse esindus. Selle põhifunktsiooniks aga jäi paraku ID-piletite müük. Kas kehv paigutus ja turundus või tõesti ebavajalik lähenemine?

Mõtlesin peale peolt tulekut, et maksaks siis arveid ka peale palgapäeva ja muud sellist aga usu või mitte, Sampo Pank on otsustanud, et täna mul ei olegi ühtegi arvelduskontot:) Ma armastan teid ka. Lähen magama ja loodan siis, et mul hommikul jälle ka selles pangas mõni konto on.
 

 

Eriti lahe on selliseid kirjasid lugeda 23. varahommikul kui sa tead, et sul on ühe panga pangakaart ning kogu vaba raha on teises pangas. Kiires paanikas andsin pangale varastel hommikutundidel korralduse konverteerida siis vähemalt minu enda kontol asuvad eurod kroonideks aga vähemalt 4 tundi hiljem ei ole isegi seda suvatsetud teha. Jõudu teile, seltsimehed!

Seoses pühadega toimuvad siseriiklikud- ja välisarveldused Sampo Pangas järgmiselt:

Välismaksed võetakse täitmiseks samal pangapäeval, kui maksekorraldus on saabunud panka:
- 22. juunil enne kella 14.00, kiir- ja ülikiir- ning Grupisisene makse enne kella 12.00.

Sõltuvalt välismakse tüübist määratakse 22. juunil maksele väärtuspäev alljärgnevalt:
- ülikiir maksekorraldus ja Grupisisene makse – 22.06.09
- kiir maksekorraldus – 25.06.09
- tavaline ja EU-makse – 26.06.09.
23. ja 24. juuni on puhkepäevad ja välismakseid ei teostata.

Siseriiklikud maksed võetakse täitmiseks ja edastatakse saaja panka samal päeval, kui maksekorraldus on saabunud panka 22. juunil enne kella 17.00. 23. ja 24. juuni on puhkepäevad ja pankadevahelisi siseriiklikke arveldusi ei toimu. Maksed edastatakse saaja panka 25. juunil.
Häid pühi!

 
Sõitsin täna taksoga. Selline vana, algosadeks lagunemas mersu oli ning Kristiine keskuse juurest taksot võttes tegi läbi kaubanduskeskuse parklas huvitavaid piruette millede raames mingi metall imelikult vastu maad kolises. Aga see selleks. Tegelikult tahtsin märkida hoopis seda, et peale sõidu lõpetamist ulatas taksojuht mulle enne enda teed minekut visiitkaardi taksofirma andmete ning isegi lennu- ja raudteejaama infotelefonidega. Väga tegija. Tulika ja Reval takso juhid ei ole ennast sellega kunagi vaevanud. Pisiasjad on olulised, isegi kui suured veidi viltu on.

 
Siret kirjutab enda veebipäevikus Triigi külaelanike võitlusest enda postkontori säilimise eest. Soovin neile selles osas edu. Aga. Minul tekitavad sellised väljaastumised alati mõtteid kahelt rindelt.
 
Esiteks on väga lahe kui inimesed seisavad iseenda ja enda kodukandi eest. Mistahes vahenditega.
 
Konkreetsel juhul aga jääb kaks küsimust silma. President ja peaminister? No milleks. Kui sellised ametikohad sekkuvad sellistesse küsimustesse, on midagi väga valesti ja neilt seda oodata on samuti ekslik. Kuhu jäi majandus- ja kommunikatsiooniminister kes vastavalt Postiseadusele on kinnitanud nõuded universaalse postiteenuse pakkujate põhivõrgule mis selliseid sulgemisi ilmselt võimaldavad.
 
Siret kirjutab, et Triigi rahval on võitlusvaimu küll. Kahjuks ei kirjuta Siret sellest, et kuidas oleks seesama võitlev seltskond ise valmis postkontori säilimisse panustama.
 
(Ärge saage valesti aru, tegelikult ei arva ma, et postivõrgu ülalpidamine peaks olema selle kasutajate hobi ning olen Sireti kirjutatud riigi- ja eraettevõtte erineva iseloomuga nõus ent kui postkontor kui selline ennast ei õigusta muidu kui sotsialiseerumise ja muu kauplemiskohana siis tundub see asjakohane küsimus. Milliseid lahendusi kirjutajad ise pakkusid?)

 
Ilusatele naistele ja kenadele meestele makstakse rohkem kui nende kehvema väljanägemisega kolleegidele sest nad on seda väärt. Sellise väitega on teadlased maha saanud. Uurijad avastasid, et ilusad inimesed teenivad rohkem ning tõusevad asutuse hierarhias kõrgemale kui mitte niiväga ilusad aga sama võimekad kolleegid. Üllatus üllatus. Ei vaidle vastu. Hea teada vähemalt, et kõige kõrgema intelligentsiga inimesed olid ka koledana edukad.
 
Kuskil oli mingi uurimus mis leidis ka, et peegli ees veedetud aeg on otseselt seotud sinu sissetulekuga;)
 
Loe täpsemalt Telegraphist.
 
Olen kusjuures täiesti veendunud, et ilusad inimesed tulevad igale ettevõttele otseselt ka majanduslikult kasuks. Eriti kokkupuutel kliendiga.
 
Toon siia ka samade tarkade sulest ilmunud kolm põhjalikumat ja huvitavamat teemakäsitlust mida öö jooksul lugesin:
 

	Core Self-Evaluations and Work Success. Timothy A. Judge
	The Popularity Contest at Work: Who Wins, Why, and What Do They Receive? Brent A. Scott & Timothy A. Judge.
	Does It Pay to be Smart, Attractive, or Confident (or All Three)? Relationships Among General Mental Ability, Physical Attractiveness, Core Self-Evaluations, and Income. Timothy A. Judge, Charlice Hurst, and Lauren S. Simon

 
Ma ei ole ammu siin klienditeenindusest kui sellisest kirjutanud aga täna pean Prisma Mustamäe poodi vasakule ja paremale kiruma. Mõtlesin peale pikka päeva, et lähen kiirelt poest läbi, ostan tühjaks saanud patareide asemele akud (olen viimasel ajal patareide tühjenedes neid jooksvalt akudega asendanud) ning paar siidrit (Prismas müüakse ainult ühte joodavat siidrit). Mingil täiesti arusaamatul põhjusel olid Panasonicu akud aga mingisugusesse klaaskappi lukustatud ja kapile kirjutatud, et toodete ostmiseks helistage kliendipostil olevalt telefonilt või pöörduge (teises poe otsas, kassarivi teisel pool, asuvasse) infoletti. Olgu, kliendi elu on põhjuseta ebamugavaks tehtud aga selle kerge lolluse elan ma üle. Mis on aga ühe kaubandusettevõtte jaoks lubamatu on see, et sellelsamal telefonil keegi toru ei suvatse tõsta.
 
Poleks ma teadnud, et lähipäevil rohkem poodi ei jõua oleksin ka mahla ja siidrid sinnasamma jätnud ja lihtsalt minema marssinud (olen küll kergesti ärrituv, jah). Akud jäid aga igal juhul ostmata (infoleti ja kaupluse vahel jooksmine oleks juba liig olnud) ning jätan selle raha homme (ja edaspidi) mõnda teise ettevõttesse.
 
Alati tasub kliendi elu teha võimalikult ebamugavaks. Siis klient armastab sind.