Jätkan Euroopa Noorteraporti näppimist ja omamoodi eestindamist. Haridus on selles kontekstis möödapääsmatu teema ja Euroopa haridussüsteemi arengul on pikk ajalugu. Erinevalt tänasest oli 1950-1975 aastatel majanduskasv kiire ning nõudlus kvalifitseeritud tööjõu järele aina suurenes. Koos sellega ka investeeringud haridusvaldkonda. Viimasel ajal on kvaliteetse tööjõu olulisust esile toonud ka aina kõrgemad töötute numbrid ning aina suurenev üleilmne konkurents. Teadmistepõhine majandus ei tähenda ainult kraadiga töölisi vaid ka häid võimalusi elukestvaks õppeks ja enesetäiendamiseks.
Inimesed elavad kauem ja käivad koolis kauem. Keskeltläbi veedetakse täna formaalharidussüsteemis loovust tappes koguni 17 aastat.
Eestis tähendab see seda, et 5-aastased lapsed võivad arvestada sellega, et enda järelejäänud eluajast veedavad nad neljandiku koolipingis.
Enamikus Euroopa riikides lõpeb kohustuslik kooliiga 14-17 eluaasta vahel. Eestis jookseb see piir kas põhikooli lõputunnistuse saamise või 17. eluaasta täitumise juurest. 80% eurooplastest käib koolis ka vähemalt ühe aasta peale kohustusliku aja lõppu. Teisel aastal jääb see number üldiselt üle 70% kuid erandiks on Ühendkuningriik ning Saksamaa kus peale kohustusliku kooliaja lõppu jätkab teisel aastal vähem kui 50% noortest (!).
Kedagi ei üllata, et naised käivad koolis kauem kui mehed ning 19-aastaselt käib rohkem kui 60% eurooplastest veel koolis.
Üldiselt on raporti see osa veel suurem mull kui ülejäänu aga dokument ise annab ka veidi detailsema ülevaate kasutatavast terminoloogiast ja koolitasemetest:
 |
Commission staff working document accompanying the Communication from the Commission “An EU Strategy for Youth – Investing and Empowering” – EU YOUTH REPORT |
