Detsembris ja jaanuaris korraldan noortele õpetajatele paar blogikoolitust. Ühe ettevalmistusena istusime eile väiksema õpetajate seltskonnaga maha ja arutasime veidi, et mida, miks ja millest üldse õpetajad blogima peaks, võiks.
 
Blogimine teadupoolest ei ole õpetajate seas eriti populaarne tegevus. Tundub, et peamised pidurdavad faktorid saab jagada selgelt kolmeks. Esiteks, lapsevanemad – paljud lapsevanemad on kooli igapäevast tööd nähes üllatavalt kriitilised, (sest nemad teavad ju paremini?) ning kui blogi vahendusel uksi avada, võib paljudel midagi öelda olla. Teiseks, õpilased – kellest võib kirjutada, kellest ei või? Üksikust õpilasest ilmselt mitte, aga klassist kui kollektiivist? Koolist kui tervikust? Kas kirjutada sedasi, et tegelased on äratuntavad või muuta blogi anonüümseks “ilukirjanduseks”? Kolmandaks, õpetaja – koolis toimuv on tegelikult ju igapäevane, rutiin (kuigi igas päevas on alati midagi uut ja põnevat), ning seda erakordset millest maailmale kirjutada tahaks, on ilmselt kohati päris raske eristada. Samuti on paljud õpetajad harjunud analüüsima, hindama, üle mõtlema, st reaalselt kuluks aega oluliselt rohkem kui vaja oleks.
 
Samal ajal on blogi ju suurepärane võimalus jagada emotsioone, kogemusi, saada tagasisidet, suhelda just nende samade vanemate, õpilaste ja kolleegidega lähemalt ja kaugemalt. Lisaboonusena võiks kooli, klassi või õpetajate blogid olla täna kohati üsna karmis turukonkurentsis (olgem ausad, koole on mitmetes kohtades omajagu rohkem kui reaalselt tarvis) kooli jaoks ideaalseks turunduskanaliks.
 
Mina võin arvata mida iganes, aga miks õpetajad tegelikult ei blogi?
 
Kas potentsiaalsed õpetajatest blogijad on lihtsalt ajapuuduses? Frustreeritud ja läbipõlenud? Kui paljud õpetajad kardavad ametialaseid tagasilööke, liigset ausust ja piiride ületamist? Kas koolid ja haridussüsteem üldse toetavad ja aktsepteerivad blogivat õpetajat või kehtib meil vaikides sama soovitus mille USA Pennsylvania osariigi haridusliit otsesõnu kirja on pannud – õpetaja ärgu rääkigu/blogigu oma tööst, õpilastest, kolleegidest, ülemustest ning ka siis kirjutagu sedasi, et lugeda saab ainult valitud seltskond?
 
Miks õpetaja ei blogi? Kas õpetaja peaks blogima? Kuidas õpetaja blogima peaks?

Kui ma selle blogiga kunagi alustasin, siis enda esimeses postituses lubasin, et kui kellelgi midagi öelda on, siis võib siia kirjutada igaüks. Seda lubadust ma enam anda ei julge, et igale külalispostitusele enda kommentaari lisan kuid Danieli viimasest külalispostitusest innustust saanuna võtsin eile lõpuks käsile ja panin kirja ka külalispostitaja juhtnöörid. Koos tehnilise poolega ja pikemalt saab lugeda siit, põhiosa allpool. Kuidas tundub? Pingutasin veidi üle?

–

Mida siia blogisse kirjutada võib?
Kõike mis minu lugejatele (mitte ainult sulle endale) huvitav olla võiks. Hea oleks kui see läheks enamvähem kokku teemadega millest ise kirjutan kuid vaheldus on tervitatav ning tegelikult võid kirjutada ka mõnel teemal mida mina ise kunagi puudutanud ei ole. Olgu aga kohe öeldud, et jätan endale õiguse loobuda külalispostituse avaldamisest mis tahes põhjusel aga luban, et kasutan seda ainult väga äärmuslikel juhtudel mida loodetavasti kunagi ette ei tule.

Mujal avaldamine
Eeldan, et sa ei ole seda postitust varem kusagil mujal avaldanud. Täiesti OK on kui avaldad sama postituse kusagil mujal kaks päeva peale siin avaldamist kuid üldiselt eelistaksin kui sa seda ei teeks.

Kommenteerimine
Minu palve sulle on, et sa vastad kõigile postitusele tulnud asjakohastele kommentaaridele esimesel võimalusel. See lihtsalt on selle blogi külastajate suhtes viisakas. Samas on aktiivne kommenteerimine kindlasti kasulik ka sulle endale.

Jaga!
Kui sul on Twitteri konto, siis sa lingid enda postitusele siin blogis. Kui sul on Facebooki konto, siis sa jagad postituse viidet enda kontaktidele jne. Kui sa avaldad postituse peale siin avaldamist kusagil mujal siis sa viitad enda külalispostitusele siin blogis.

Kui sa selle kõige järel endiselt arvad, et oled huvitatud minu lugejate poole pöördumisest, siis on sul postituse avaldamiseks kaks võimalust.

1) Saada enda postitus koos pildimaterjaliga mulle aadressil gerd@gerdtarand.eu;

2) Registreeru blogi kasutajaks ning kirjuta postitus otse siin valmis. Kui sulle on oluline, millal sinu postitus avaldatakse, siis saada mulle ikkagi e-mail. Kui sulle ei ole avaldamisaeg oluline, siis saab see avaldatud siis kui ma seda ülevaatamisjärjekorras märkan.

Aastavahetust ei ole enne ilus tähistada kui maksuametis eelmise aasta tuludeklaratsiooni andmeid näed. Vaatasin hirmuga – kuigi paljudega võrreldes TÄPE pole olnud, ütlevad numbrid, et tegelikult oli ikka PUPU. Sissetulekute vähenemine 31% võrra võtab käe värisema ja külmkapi tühjemaks küll ning mul jääb ainult kaastundlikult otsa vaadata sellele 100 000 inimesele kes veel hullemas olukorras on.

Kõige jubedam avastus oli aga see, et mobiilsideteenuste kulu moodustas koguni 13% kogutulust. Selles osas tuleb midagi ette võtta kuid aktiivne suhtlemine on paratamatult kõigi minu tegevuste võtmeks.

Aga see selleks. Aastavahetusprotsessi käigus (teate küll, nagu pankadel on päevavahetusprotsess alati täpselt sellel öisel ajal kui sina tahad midagi seal ajada ning ei saa) on aga moes tegelikult hoopis blogikokkuvõtteid teha. Mina ei ole veel uue aastanumbri kirjutamisega harjunud, seega ei kavatse pöörata mingit tähelepanu märkustele stiilis a la aga praegu on ju veebruar…

Kuna 7. veebruaril sai sellel blogil täis täpselt 3 aastat siis on numbritega vehkimine ka omajagu aktuaalne.

Igal juhul. Statistikamootor ütleb mulle, et eelmisel aastal tekitasin siia blogisse 609 postitust ning ilmus ka esimene külalispostitus. Võrreldes 2008. aasta 282 postitusega tundub see tohutu kogus, 116% kasvu.

Kolme aasta peale on siia kokku kogunenud 1161 postitust (keskmiselt 32,2 kuu kohta) ning 1038 kommentaari.

Keskmiselt 0,9 kommentaari postituse kohta on kõige selle juures pettumus kuid mitte väga halb tulemus. Kirjutamisele lisaks on erakordselt oluline see, kes seda kõike loeb.

Google Analytics ütleb mulle, et 2009. aasta jooksul külastas seda blogi kokku 16 205 unikaalset külastajat. Bounce rate oli väga kõrge – 72,32%. Suuresti on siin põhjuseks ilmselt teemade väga lai ring. Võrreldes 2008. aastaga aga siiski külastajate osas 124,35% kasvu. Pole ilmselt kõige külastatavam blogi kuid üle kohaliku keskmise vast ikka.

52% neist külastas mind vaid ühel korral. Kõige rohkem tahaks aga kohtuda nende 3550 inimesega kes siit läbi asutusid 50 või enamal korral. Siinhulgas 1766 inimest kes külastas rohkem kui 200 korda.

49% eelmise aasta külastajatest kasutas Firefoxi, 33% IE-d, 7% Chrome ja 5,4% Safarit. 89% kasutas Windows operatsioonisüsteemi ning 13 külastajat iPhone oma.

Asukohad olid valdavalt Eestis. 500 korral külastati blogi Soomest ning 268 korda Belgiast. Kokkuvõttes ütleb tark tabel mulle, et külastajaid oli 95 erinevast riigist.

Kuidas nad siia said?

14,5% oli otse siia tulijaid, 59,6% mõnelt siia viitavalt lehelt tulnuid ja 23,6% otsingumootoritest.

Viiteid tuli 386 erinevalt lehelt. Kasuks on tulnud sellised kohad nagu blog.tr.ee, Twitter, Facebook mis domineerivad teiste viitajate üle selgelt. St sotsiaalvõrgustikes tegutsemine on blogiliikluse seisukohalt ennast kindlasti ära tasunud. Täpselt 660 külastajat on maandunud siia kahepeale kokku Delfist ja Ekspressi veebist.

Blogide poolelt on TOPis Eliina, Larko, Eilika, Urmas ning Mart.

Loodetavasti ajutiselt hingusele läinud Blogileht tõi siiapoole 89 maandumist.

Viimase asjana siis 2009. aasta loetuimate postituste TOP 10:

1) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet vs. Tallinna Pensioniamet
2) Näita mulle Mustamäed!
3) Tallinna poliitpolitsei?
4) Kas tõesti vaba riik? WTF!? @ keelame minaretid
5) Kuidas kaotada töö 140 tähemärgiga e. mõistus kuubis
6) Isane Neitsi! Põgenege!
7) Eesti Ajakirjanike Liit võttis vastu esimese blogija!
8) R2 Aastahitt 2008 Gala…
9) Ruubiku kuubik sai 25 aastaseks… vmt.
10) Kandideerida või mitte kandideerida?

Sedasi siis seekord. Ametlik aastavahetuse programm on täidetud. Nüüd oleks veel vaja kuupäeva kirjutamine käpa sisse saada.

Kõigilt kapitalismihävitajatelt, lillelastelt ja karmavõlglastelt pean täna ilmselt andestust paluma. Kunagi annate te mulle andeks ja meenutate vast ka hea sõnaga. Alates tänasest olen andnud sõrme kuradile ning avaldan siin blogis esimese tasulise reklaambänneri (vasakul servas hakkab tähelepanu lunima üks tatoveeritud ingel) ning edaspidi valitud kampaaniaid samalaadse overlay lahendusega.

Miks siis?

Esiteks asja praktiline pool – raha saab. Ilmselt mitte palju ja mitte ülemäära tihti kuid pikemas perspektiivis on lootust katta veebiserveri kulud. Luban siinkohal pühalikult, et kui sellest peaks mõni sent üle jääma, siis kirjutan nulli otsa ja lasen siinsamas kasutajatel otsustada, kellele selle annetuse teen. Või investeerida ka mõnda kohvikusse.

Teiseks taustast – minu tänane põhitegevus on otseselt seotud internetireklaamiga ning sellest tulenevalt vaatan ise asjale otsa iga võimaliku nurga alt – õpin ja arenen.

Ega ma pikemalt ei seletagi. Tellitud postitusi olen varemgi kirjutanud ning kui keegi on huvitatud, siis kirjutan hea meelega ka edaspidi. Kui keegi bännerite püsipinnast on huvitatud, siis tehku oma pakkumine, võimalus 125 x 125 ruudubännerite kuvamiseks paremas ülanurgas on siin ammu olemas olnud.

Lõpetuseks tuleb muidugi üleskutse – tahad ka enda blogiga või veebisaidiga teenida või otsid ise väga hea sihitatavusega kuluefektiivset (veebi)reklaamikanalit, siis jäta kommentaar või kirjuta – kõike saab;)

Mathew Lowry pakub minu jaoks selles osas üsna sümpaatse vastuse.

Blogi ei ole blogi sellest hetkest kui selles enam ei avaldata kommentaare ja trackbacke.

Mingi loogika kohaselt võib tal õigus olla. Aga kui te mulle katlamajasid soovitamast keeldusite, siis vähemalt siinkohal oleks nüüd hea oma sõna sekka öelda;)

Tallinn on saanud varasemast parema linnavõimu. Mitte aga kõigi elu ei ole see lihtsamaks teinud. Eriti keerulises positsioonis on näiteks need kes enne opositsioonis olles kõige enam lärmi tegid.

Blogosfääris on kohe eriti lihtne peksa saada ja seda ka iseenda veebipesas. Jaak Juske (SDE Tallinna pk esimees, volikogu liige, koalitsiooninõukogu liige) blogi külastatavus on kindlasti hüppeliselt kasvanud, kommenteerijate arvukus kindlasti samuti. Hoolimata sellest sai Jaak eile iseenda blogi kommentaarides lihtsalt haledalt peksa.

Kõigil kes kunagi peavad põhjendama enda varasematest seisukohtadest erinevaid seisukohti tasub nüüd lugeda ja õppida. Tegelikult usun, et Jaagu “aatelisus” ei ole kusagile kadunud, olukord on lihtsalt võõras ja kõigele ei ole lihtne vastata.

Kolm lihtsat mõtet, millest ehk kõigile sarnases olukorras kasu oleks (sest virtuaalmaailm ei halasta ega unusta):

1) Faktid, faktid, faktid. Kui sul fakte ei ole siis vähem lolli olukorda jääd sa seda tunnistades kui niisama tühja kirjutades, kui sul on võimalik neid hankida, hangi ja vasta hiljem;

2) Igale küsimusele tasub vastata. Kedagi ei huvita, et sa sellele kusagil juba vastanud oled;

3) Kindlasti ei sure keegi vägivaldsesse surma kui tunnistada või isegi rõhutada, et selle nimel, et teha ära teatud kogus positiivseid asju tuleb lihtsalt nõustuda teatud koguse enda jaoks negatiivsemate asjadega. Need negatiivsed saaksid tehtud ka ilma sinuta, positiivsed ilmselt mitte.

Muidugi on alati mõned kommentaarid, millele ei ole mingit mõtet tähelepanu pöörata…

www.youtube.com/watch?v=7pQzP7rBQ_c

Riigikogu liige Andres Herkel, kes on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee raportöör Aserbaidžaani küsimuses, tegi täna koos poliitvangide olukorda seirava raportööri Christoph Strässeriga Saksamaalt ühisavalduse, milles nad väljendavad pettumist seoses vanglakaristuse rakendamisega kahe Aserbaidžaani blogipidaja suhtes.

Valitsuse suhtes kriitilise informatsiooni levitamisega internetis silma paistnud Adnan Hadžõzade (26) ja Emin Milli (30) mõisteti eile pärast kaks kuud kestnud kohtuprotsessi süüdi huligaansuses ning neid karistati vastavalt kahe ning kahe ja poole aastase vanglakaristusega.

Raportööride sõnul häirib neid kõige enam karistuse ebaproportsionaalsus, uurimisprotseduuri puudulikkus ja läbipaistmatus ning kohtuistungite kinnisus.

Väitetavalt langesid blogijad ühes Bakuu restoranis vägivalla ohvriks kuid politseisse avaldust kirjutama minnes arreteeriti hoopis neid ennast.

„Kõik see tekitab taas kord laiemaid kahtlusi selle kohta, et Aserbaidžaani õiguskaitseorganid ei toimi vabalt ja sõltumatult,“ ütles Herkel.

Herkel ja Strässer lubavad blogipidajate juhtumile tähelepanu pöörata ka nende poolt ettevalmistatavates raportites.

Rohkem informatsiooni saab juhtunu kohta näiteks siit. Kahjuks ei jäänud meeste blogide linke esimese hooga silma.

Vastus küsimusele, et kas blogid on meedia, on lihtne. Jah, on. Vastused küsimustele, et kas blogisid tuleks kohelda võrdväärselt traditsioonilise meediaga, kas ja kuidas neid reguleerida, kas need peaksid olema ka reklaamiagentuuride vaateväljas? Kes vastutab oma väljaütlemiste eest ja kes ei vastuta jpm aga ei ole enam üldse nii üheselt vastatavad.

Kui blogid on meedia, siis kas teatud osa nende autoritest on tegelikult vabakutselised ajakirjanikud? Kas blogimine on ajakirjandusliku teenuse pakkumine?

Juuli esimeses pooles viskasin need küsimused kõrge kaarega õhku ning eile said vähemalt mõned neist väga autoritaarse seltskonna poolt ka vastatud.

15. juulil esitasin Eesti Ajakirjanike Liidule avalduse nende liikmeks asumiseks. Väitsin sellega, et blogimine on ajakirjandusliku teenuse osutamine. Soovitajatena aitasid kaasa Larko ja Sander Silm. Edasi jäi vaid EALi inimestega aktiivselt suhelda ja oodata EALi juhatuse otsust.

Eile kogunenud Eesti Ajakirjanike Liidu juhatus langetas lõpuks otsuse ning liidu liikmeks võeti vastu esimene blogija. Mitte blogiv ajakirjanik vms vaid blogija, kelle ainsaks esile toodud väljaandeks oli veebipäevik aadressil www.gerdtarand.eu.

Usun, et see otsus ei olnud mitte nende kõige lihtsam uue liikme vastu võtmine. EAL-i juhatus palus mul näiteks osaleda ka juhatuse koosolekul kuid kuna esialgu planeeritud ajad muutusid, jäi see kohtumine ära. Positiivne, et otsus siiski tehtud sai.

Usun, et Eesti blogosfääri jaoks on tegemist olulise verstapostiga mis ei tohiks märkamata jääda. Eesti Ajakirjanike Liitu tuleb aga kiita nende valmisoleku ja julguse eest ajaga kaasas käia.

Samal rindel saab esile tõsta juba varasemalt mind blogijana oma online-pressigruppi akrediteerinud OECD, suvel blogijaid akrediteerinud Viljandi Pärimusmuusika Festivali ning ka Viru Folk-i. Kindlasti on neid veidi veel ning hakkab tulema aina juurde.