… ehk lugu sellest, kuidas me Marikaga Lätis, sealse ja Leedu noorte sotside organisatsioonidega kohtumas käisime ja mis me seal nägime.
Tavapärane ja täiesti mõistlik on, et kui kohtuda on tarvis ühel ajal nii leedukate kui lätlastega, siis kohtumispaigaks on Riia linn. eriti tavapärane ei ole see, et nii Tallinnast kui Vilniusest tulev öine buss lihtsalt mõlemad katki lähevad ja välja vahetada tuleb. Kohale me jõudsime tegelikult.
Ma tegin sohki kah, kuna eelmisel päeval toimus Riias ka UBC (Läänemere linnade liit) noortekomitee kaudu ellu viidava projekti juhtgrupi kohtumine, siis sõitsime Marikaga Riiga päev varem. Kell kuus hommikul Riiga jõudes ja olles surmkindel, et enne koosolek algust saab hostelis paar tunnikest magada, lohistasime ennast varahommikuse päikese saatel Argonaut Backbackers hostelisse. Selline tore koht vanalinnas, kus tavaliselt ööbin kui sealkandis tarvis. Noorte poolt asutatud ja üleval peetud, kui huvi on, siis korraldavad sulle ja su sõpradele ka väljasõidu mõnda vanasse militaarbunkrisse kus veidi AK-47st laskmist harjutada saab. Muidugi erinevalt varasematest kokkulepetest ja spetsiaaselt pikemalt broneeritud toast polnud haisugi. “Keegi magab seal endiselt…”. Fain… Marika keeras ennast diivanile magama ja mina kasutasin viimast võimalust 8:30 algava UBC koosoleku materjalidega tutvuda. Ülejäänud päevast uskuge mind, pole rääkida midagi – Marika magas selle maha (kella kümne paiku sai isegi toa kätte) ja mina istusin kuni kella poole seitsmeni õhtul koosolekul, et planeerida sügisel Pärnus toimuvat noortekonverentsi ja veel paari sellega seotud tegevust. Väljas paistis enamasti päike ja oli vist miski miljon kraadi sooja.
Sellest noortekonverentsist ja UBC noortekomisjonist saate tuleva aasta jooksul veel ja veel kuulda. Alates sügisest on Tallinn ka võrgustiku kaaseesistujaks.
Õhtu vahele jättes, sai öösel Leedu organisatsiooni välissekretäriga SMSe vahetatud, et ta jõuab alles hommikuks ja veedab suurema osa ööst bussijaamas sõidukorras bussi oodates. No palju õnne talle.
Läti sotsidel läheb kehvasti. Valimistel saavad nad üldiselt tappa, normaalselt toimivat organisatsiooni ei ole ja raha ka väidetavalt ei ole. Hoolimata sellest, on nende kasutada terve maja Riia vanalinnas (rohkelt ruumi, suured toad ja kolmandal korrusel ka sadat inimest mahutav seminaruum aga tööl oli seal terve reedese päeva jooksul küll ainult üks inimene), mille kohta võrdluseks võib vast öelda sedasi, et raamatupidaja, kes töötab üksi mitmele inimesele mõeldud toas, kabineti suurus on tsirka pool tervest meie Tallinna kontoris omast. No olgu. Igal organisatsioonil omad kiiksud.
Erakonna, rõvedalt roosas, lehes on sealsel noorteorganisatsioonil aga neli külge kaheksast. Erakonna osas kusjuures ka suur Padari pilt ja lugu viimaselt üldkoosolekult. Nagu ka Eestis ikka ja jälle mainitakse, leiavad sealsed sotsid, et vabariigi presidenti võiks rahvas valida – neil on selleteemaline kampaania parajasti täies hoos.
Aga asjast ka. Ehk siis miks me üldse Riias olime, kui minu osalemine UBC kohtumisel vahele jätta. Arturs (JSS president), Povilas (LSDJS välissekretär), mina (endiselt NS peasekretär) ja Marika (NS asepresident-välissekretär) istusime maha, et rääkida sellest, kas ja kuidas me Leedus ja Lätis bussid noor-sotse täis laome ja Eesti toome. Kokku sai lepitud sedasi, et 17.-20. august toimub siis Eestis loodetavasti SDY Baltic Summer Academy 2007, kuskil 150-200 osalejat, kui raha ja ajaga välja tuleme. Eks näeme. Juuli alguses on järgmine selleteemaline kohtumine Eestis, selleks ajaks peab raudpolt selge olema, kas meil on piisavalt raha-inimesi-aega-kohta, et sellist üritust läbi viia. Sest üldine loogika tundub olevat see, et kõik tahavad jubedalt korraldada aga soovitatavalt sedasi, et ise lillegi liigutama ega maksma pea.
Mida me Lätis veel mõtlesime? Läti on endiselt odav ja Riia on suhteliselt kena linn, kui kesklinnast kaugemale ei satu. City tunnetust on tunduvalt rohkem, kui näiteks Tallinnas. Marika leidis, et sealsed mehed riietuvad stiilsemalt, kui Eesti mehed, ma jäin selles osas eriarvamusele. Aga selles suutsime vist ikka kokku leppida, et naised võivad seal küll peaaegu Eesti omadega võrreldavad olla aga riides käivad nad ikka nagu oleks aasta 1980 või veel hirmsamalt. Bussijaam on neil endiselt jube aga turult ostatud Hispaania maasikad olid ikka paremad kui Eestis müüdav Poola import. Marika jõudis ka järeldusele, et ma olen rullnokk/debiilik. Aga seda teadsime me kõik juba varem. Muud nagu polnudki.
Ühesõnaga. Lugesid kogu selle pika teksti läbi ja lootsid pointi leida? Ei leidnud? Aga lubasin ma pointi? Ei lubanud. Juhtub. Ega ma muidu poleks kirjutama hakanudki, aga lubasin Silviale, et ta saab siit lugeda, kuidas mul Lätis läks;)
Ei olgu. Keskmiselt asjalik käik oli. Öine bussisõit on ideaalne aeg omade mõtete jaoks… aga need jäävad juba minu enda teada.
