“Meil on siin midagi sarnast balti riikides kunagi levinud kolhoosidele” … enamvähem sellise sissejuhatusega algas minu eilne külastus Taanis asuvasse Svanholmi kommuuni. Tegelikult ei ole, aga hakka siis seletama.

Svanholm on rahvusvaheliste asukatega ökokommuun Sealandi regioonis, tsirka 60 kilomeetrit Kopenhaagenist ja mõnikümmend minu peatumispaigast Roskildes. Panen külaskäigu ajal kuuldu ja nähtu kirja, loodetavasti mitte liiga hüplikult.

Tsirka 140 inimest elab ja töötab Svanholmis ühise kommuunina oma veidi enam kui 400 hektarisel maalapil. Kokku ei ole neid toonud mingi veider kultus vaid ühised arusaamad ökoloogilisest elustiilist, jätkusuutlikust arengust, võrdsusest ja isemajandamisest. Tegemist ei ole suletud kommuuniga. Asunikud osalevad aktiivselt ümberkaudsete piirkondade tegevustes ning külalised on alati oodatud nii lühemaks kui veidi pikemaks ajaks. Sisse kolimine aga lihtne ei ole – protsess võib kesta vähemalt 15 kuud.

Kommuuni elanikud loovutavad oma sissetulekust 80% ühiskassasse. 1/3 neist töötab väljaspool kommuuni ja “toob raha koju”. Seda seetõttu, et reaalselt ei ole võimalik kõike eluks vajalikku kohapeal toota. Taanis pidavat tegelikult ka enamus farmereid naised raha teenima saatma, et farmi üleval pidada. Ühiskassa raha katab kütte, elektri, toidu, remondikulud, autode kütte ja hoolduse, internetiühendused jne. Tegelikult kõik eluks vajaliku peale kohvi ja hambaharjade. Ise poest süüa tooma ei pea, ühisköök katab igal päeval laua ja ökoloogiliselt puhta toidukraami hankimise eest vastutab samuti köögimeeskond.

Raha toob sisse ka põllumajandus, käsitöö, oma ökokaupade pood (kust oli tõesti saada pea kõike) jms. Toodetakse piima, piimatooteid, kasvatatakse lambaid, lehmi lüpsmiseks ja söögiks. Saadakse ilusasti hakkama.

Kui sul on aga vaja uusi tantsukingasid, talvemantlit, muusikakeskust, kinopiletit või raha reisimiseks – pead hakkama saama enda kätte jääva 20%-ga. Kõik saavad.

Ühiskassast kaetakse ka kõik lastega seotud kulud. Lasteaia vajadus on lahendatud kommuuni siseselt. Kui ühte ema kodus ei ole, siis mõni ikka on. Kui last on vaja saata erikooli (mõned juhtumid on olnud) siis tasutakse täielikult ka selle kulud. Seejuures, luba või nõusolekut selleks kommuunis küsima ei pea, tuleb lihtsalt administratsiooni (tehniline, mitte poliitiline) ja külakoosolekut teavitada ning küsimusi ei küsi keegi. Lapse üle on kõige pädevam ikka otsustama lapsevanem.

Svanholmis ei ole kunagi olnud ühtegi asukat kes vajaks otseselt füüsilist abi. Hetkel on vanim elanik 82-aastane ning varasemad vanemad asukad on elust lahkunud enne kui otsest hoolitsemist vajavad. Kohalikud peavad aga enesest mõistetavaks, et vanainimesi ei saadeta ära vaid nad saavad soovi korral elu lõpuni ilma edasist omapoolset panust andmata kommuunis elada.

Teiste eest hoolitsemist, laste eest hoolitsemist, peetakse enesestmõistetavaks.

Svanholmil puuduvad juhid, kõik küsimused otsustatakse kommuuni koosolekul kus osalemise õigus on kõigil huvitatutel olenemata vanusest. Kunagi ei hääletata ja kõik otsused on eranditult konsensuslikud. Huvitaval kombel saab kõik sedasi ka tehtud.

Elutingimused on Svanholmis tegelikult moodsad. Internet levib, sooja on jne. Igal inimesed on siin õigus oma isiklikule toale. Täiskasvanutel 18-ruudusele ja lastel 12-ruudusele. Lastel kusjuures tekib toale õigus 1-kuu enne sündi. Tegelikult on toad erinevate suurustega kuid näiteks aasta aega tühjana seisnud 36-ruudusele toale ei ole soovijat leitud, keegi ei taha siin nii suurt elamispinda.

Svanholmis ei õnnestunud paari tunni jooksul kohata ühtegi inimest kes ei oleks tundunud õnnelik. Välja kolivad vähesed. Peamiselt seetõttu, et lapsed ei taha eriti vanematega koos kommuunis elada või leiti väljastpoolt partner kes ei soovi kommuuni kolida.

Taanis teisi Svanholmi sarnaseid ei ole, maailmas on neid veel.