Avastasin nüüd umbes kaks nädalat hiljem ühe uudisenupu kuhu ka minu “tsitaat” sattunud.
Kes lugu lugeda ei viitsi siis mina võiksin seda täiendada sedasi, et helistas 13. märtsil ajakirjanik ja palus minupoolset kommentaari Eesti noorsootööle ja Kaja Jäppineni ning Ilona-Evelyn Rannala arvamusele sellest. Rääkisime oluliselt pikemalt kui uudisesse sattunud “tsitaat”. Mina rääkisin ajakirjanikule seda, et tõepoolest võib väita, et meie noorsootöö on eesrindlikumate seas, ent tohutult palju on arenguruumi just noorte osaluse vallas, mis hetkel on pigem illusioon kui reaalsus ja seda eriti Tallinnas, ning väga puudulik on ka noorsootöö ja noorteühenduste rahastamine. Jah, seda ka, et kolmanda sektori roll võiks olla senisest oluliselt suurem. Olgu, ühe telefonivestluse põhjal kokku keevitatud tsitaadi kohta on isegi hästi läinud, valet pole ju tegelikult miskit.
Jäppineni jutt Tallinnas noortekogu loomisest ajab aga südamest naerma. Kahju, et sellele minu kommentaari ei küsitud. Südamest kahju. Olen sellest varem kirjutanud siin ja sedasi:
Mina olen selles olukorras sattunud ootamatult opositsiooni. Kui poolteist aastat kestnud arutelu tulemusena olime välja töötanud igati hea ettepaneku kombineeritud valimissüsteemi osas (11 organisatsioonide kaudu, 22 otsevalimistega Tallinna noorte seast) siis viimasel koosolekul otsustas kohal olnud neli töörühma liiget neljateistkümnest ettepanekut süsteemi osas muuta sedasi, et kõik noortevolikogu liikmed määrataks Tallinnas tegutsevate noorteorganisatsioonide poolt (7 TÕE kaudu, 7 TÜÜLi kaudu, 7 teiste NÜde “üldkoosoleku” poolt). Minu hinnangul ei lähe see aga mitte. Alustades sellest, et sellega jäetakse automaatselt kõrvale kõik organiseerumata noored (valdav enamus) ja otsustamine viiakse jälle kitsa ringi noorteühenduste juhtide kätte ja minnes edasi selleni, et näiteks viimasel Tallinna noorteühenduste “üldkoosolekul” oli kohal vaid äärmiselt masendav 14 organisatsiooni (mitteametlikel andmetel) esindatus. Sellise delegeeritud valimissüsteemiga kloonitakse efektiivselt Tallinna noortenõukogu senine mandaat mis tähendaks seda, et noortevolikogu esindaks igal juhul ikkagi vaid noorteühendusi mitte Tallinna noori nagu esialgne eesmärk lähteülesandes oli. Ka riiklikud strateegiad on seadnud eesmärgiks organiseerumata noorte kaasamise mitte juba aktiivsete noorte jaoks veel ühe võimaluse loomine. Mitte, et mul midagi võimaluste vastu oleks aga praegu pakutud ettepaneku kohaselt pean paraku ütlema, et NOORTE OSALUS MY ASS!
Kusjuures peale seda koosolekut kus töörühma ettepanekut muuta otsustati ei ole mind enam selleteemalistesse aruteludesse kaasatud ning levitama on hakatud jutte, et mina olen ise ennast sellest teemast taandanud. Paljugi mis. Olgu, Jaanus Riibe viimasele NN liikmete kohtumisele kutsus (küll aga mitte toimunud arutelule noortevolikogu loomise teemal) ja arvamust palus aga kahjuks siis oli juba hilja ja ajapuuduse tõttu olingi sunnitud eemale jääma.
Aga olgu, olen vist minetamas oma revolutsioonilisi hoiakuid sest ei viitsi enam sellel teemal isegi mitte vaielda. Kui otsustav seltskond pole reaalsest osalusest huvitatud, siis pole. Kurb ikkagi.








