02-aug-2009
27-juuni-2009

Istun puldis ja aegamööda raporteerin SDE Tallinna piirkonna üldkoosolekult.
Vaata Twitteri säutse siit ja pilte Flickris.
24-mai-2009
@GuyKawasaki säutsus eile lingi lasteriimide tegelikele lugudele. Riputan sealt valikust paar tükki siia edasi, mis minule vähemalt inglise keele tundidest meeles on.

Lasteraamatutes on Humpty Dumpty üldiselt kujutatud poisteriietes munana. Lugu ise on kurb kuna Humpty kukub katki ja terveks ei saagi. Tõeline lugu pärineb aga Inglise kodusõjast. Humpty oli kirikutorni püstitatud hiiglaslik kahur mis Colchester’i piiramise ajal kahuritule tagajärjel tornist alla kukkus. Kahur ja torn olid mõlemad pöördumatult kadunud ning kuulus lasteriim sündinud.

Verine Mary ehk Mary I oli Tudorite dünastia neljas valitseja. Aed vihjab tema ajastul kasvanud surnuaedadele mis täitusid ühtlaselt protestantidega. Riimi kolmas rida räägib piinamisriistadest ning neljas hukkamisest. Tegelikult armastas kuninganna enda vastaseid ka tuleriidal põletada aga ilmselt sattus see fakt mõnda teise lastelaulu. Mary I järglaseks oli oluliselt tuntum Elizabeth I kes sisuliselt taastas ka Inglise kiriku.

1665. aastal vaevas Londonit suur katk. Loo esimene rida ongi inspireeritud katkuga kaasneva lööbe kirjeldusest. Kuna tollel ajal usuti, et katku levitavad ka halvad lõhnad, kandsid inimesed taskus värskeid ürte milledest on inspireeritud riimi teine rida. Kolmas rida vihjavat asjaolule, et katku surnute maised jäänused põletati.
15-apr-2009

Tegin endale veidi aega tagasi Twitterisse konto. Juba pikemat aega mõtlen, et konto on aga peale ei oska ma sellega eriti midagi hakata. Mida ma sinna kirjutama pean? Kas ma peaks edastama ainult mingeid põnevaid üritusi-tegemisi-nägemisi või oleks parem kui ma lõpetan õhtul teatega magama minemisest ja hommikul edastan detaile vetsupotilt?
Enda jaoks ei ole ma tegelikult üldse piisavalt huvitav, et mulle tunduks nagu kedagi eriti huvitaks kus ma parajasti olen ja mida ma teen. Kas leidub tõesti neid inimesi, keda huvitab minu elutempo, igapäevane rutiin ja sinna eksikombel sattunud põnevamad hetked piisavalt, et neile pakuks huvi kollektsioon staatuse-uuendusi või eriti sõltuvusttekitaval juhul juba iga Twitteri postitus eraldi?
Või äkki peaksin ma Twitteri kaudu edastama hoopis olukordade asemel mõtteid mis neis olukordades tekivad? Sedasi saaks huvitatud isikud ähmase ülevaate tegevustest ning kergelt pilvise kaifi sellest, et saavad justkui minu peas ringi luusida? Samal ajal on minu mõtted siiski justkui minu omad ning enesetsensuur oleks ilmselt vägev.
Keeleküsimus on ka. Kas ma peaksin postitama eesti või inglise keeles kui mul tutvusringkond jaguneb võimalike huvitatute osas pooleks? Kakskeelsena?
Kas kellelgi aktiivsematest blogijatest on Twitteriga häid kogemusi st see suurendab blogi külastatavust, kommenteerimist vmt? Kas blogipostitustest Twitteris märku andmine on mingi loogiline ja tulemuslik tegevus?
Pean muidugi tunnistama, et ma ei ole siiani harjunud ka selliseid asju nagu Facebook ja Orkut kasutama aktiivsemalt kui sõbrakutsetele vastamine.
Kas ma olen enda virtuaalse isiksuse alatult hooletusse jätnud?






