06-juuni-2010
Isamaa ja Res Publica Liit võttis vahelduseks vaevaks Aaviksoo sambajama ka Twitteris kellegi teise kraesse kirjutada aga ilmselt hakkasid kiirelt põdema, kustutasid oma esimese säutsu ja asendasid pehmemaga. Hilja sõbrad, hilja;) Pealegi – Twitteri säutse kustutada ei ole ilus ega mõistlik. #FEIL
16-märts-2010
Ma ei ütle, et veebikasiinod ja pokkeritoad oleksid head, et neid oleks vaja. Isegi seda ei ütle, et kasiinod üldse head oleksid. Ei ole. Üldiselt on mul nende kõigi osas neutraalne seisukoht – olgu olemas, nende jaoks kes neid mõistlikult kasutada oskavad. Internetitsensuuri, keelde, käske, piiranguid ja üleüldist nõmedust aga ei kannata. Seltsimehed seadusandjad kes te selle seaduse poolt hääletasite, seltsimehed lobistid konkureerivatest ettevõtetest kes te kindlasti selle seaduse tellisite, vahel on ausalt tunne, et te võiksite ennast põlema panna teie asemel võiks keegi teine olla. Asju SAAB (puudub igasugune seos tuntud kaubamärgiga) ja tuleb teha teisiti…
21-sept-2009
Varem või hiljem pidi see ikka juhtuma, et annan survele alla ja hoian suu poolenisti kinni. Enda vaimse tervise ja ohvrite kaitse huvides on Paldiski sissekirjutuste kohane märkus siin blogis edaspidi parooli all. Leiti, et sellest tulevat “suur jama”. Mis muidugi tähendab, et kirjutatu oli õige.
12-sept-2008
Umbes kaheksa miljonit korda aastas halab keegi kuskil, et rate.ee on paha ja laastab noorte vaimu ja käitumist või midagi muud taolist. Kindlasti aitab ta ka suguhaiguste ja riigivastaste mõtete levikule omajagu kaasa. Viimane selleteemaline üllitis oli Postimees Onlines üleval eile hilisõhtul (Reporter.ee originaalmaterjal). Blah blah…
See tähendab seda, et umbes kaheksa miljonit korda aastas pean ma umbes seitse miljonit korda minestama ja pead vastu lauda taguma. Ausalt, mina ei saa aru mis nende arvamusavalduste taga seisvate inimeste peades toimub. Või siis saan. Olen ma imelik kui mulle ei jõua kohale, kuidas on võimalik ühte meediumit järjekindlalt demoniseerida ning nutta, et reit on paha ja reit on süüdi. Millal viimati tehti uudiseid sellel teemal, et reit on kanal ja kanal kanaliseerib sellel puhul reaalsust ja ainult reaalsust? Omamoodi virtuaalne reality show neile, kes Tõehetke ei mahtunud ja miljonimängus ei võitnud. Olgu, tegelikult on reidis reaalsust rohkem kui ühes keskmises telesaates kunagi olema saab. Lahesõja otseülekanded ei loe. Olgu, vabandust, ei vanemad, arvamusliidrid ega see armee kes noorte harimise eest riigi nimel vastutab ei julge tunnistada, et mitte reit ei ole milleski süüdi vaid nemad on kõiges süüdi ja mitte keegi teine. Reit ei ole paha. Reaalsus on paha. Kurb, eks ole. Ei ole. Ja takkaotsa olen ikkaveel mina see, kes elab enda peegelseintega mullis ja keeldub sellest välja tulemast. Karm õnn. Ahjaa, tahate ma avaldan teile saladuse? Enamuse sellest ajast kui mina oma väikeses universumis koolis käisin, reiti ei olnud. Noored kusjuures olid, ausalt, mina nägin, ise olin ka, sina ei näinud? Koolis saime me sellel ajal samamoodi peksa, sõnavara, mida endiselt kardetakse rohkem kui pangalaenu, oli ka seeaeg täiesti vabalt käibel, kombedki polnud oma aja kohta kaugeltki mitte tagasihoidlikumad ja reidi tänast huvide listi sirvides olen veendunud, et seal on selle ajaga võrreldes ainult üks uus huvi, 55. kohal olev rate.ee ise. See, kes väitis, et aeg selles osas midagi muutnud on, valetas. Või siis mitte. Muutunud on eelkõige see, et kõik see on oluliselt kättesaadavam ning nähtavam. Mitte, et teda siis rohkem nähtaks.
Ma tegelikult üldse ei imesta, et Eestis igasuguste asjade keelamiskultus aina enam levib. Käisin hiljuti Soomes noorte meediakaitse teemalisel seminaril ning vaatasin ja imestasin kuidas Sakslased seletasid, et kõige parem lahendus on tegelikult noored (olgu, liialdan, lapsed) muust maailmast ära eraldada ja neile näiteks promoda spetsiaalseid otsingumootoreid (pime lehm, on tegelikult ju übersobiv nimi sellisele asjale:)) mis hoolitsevad selle eest, et midagi “ebasobivat” mingil juhul silme ette ei satuks. Milleks tegeleda reaalsusega, kui seda on täiesti võimalik eirata? Bingo! Aga see selleks, mõte jooksis korra suvaliselt jorult kõrvale. TÄIESTI ISE, MINA ÜLDSE EI AIDANUD.
Total disclosure: jajaa, mul on ka reidis konto. Mu emal on ka. Mu vanaema unustas vist oma parooli ära ja piirdub nüüd MSNiga. Aga tegelikult on hea pilt hoopis selline, eks ole. Olgu. Tänan tähelepanu eest, ma lähen saadan nüüd 12-aastastele nilbeid kirju edasi… ei, tegelikult olen ma selle postituse ilmumise ajaks juba poolel teel Saaremaale pagendusse, igaks juhuks…
12-mai-2008
Nüüd on ta siis käes. Esimese astme kohtu otsus määras Magnuse seitsmeks aastaks põrandaaluseks filmiks. Isiklikult loodan muidugi selle arutelu jätkumist kõrgeimate instansideni välja sest olukord on masendav. Toon allpool ära täies mahus Postimehe uudise. Magnusest olen varem kirjutanud lühikese arvustuse ning selle üle, mis riik see on mis filme keelab olen pikemalt mõelnud siin.
Harju maakohus keelas oma tänase otsusega Kadri Kõusaare mängufilmi «Magnus» avaldamise ja levitamise Eestis, Euroopa Liidu liikmesriikides ja mujal seitsmeks aastaks alates tänasest, kuna filmiga sekkutakse põhjendamatult ühe isiku eraellu.
Samuti kohustas kohus lõpetama enesetaputeemat käsitleva mängufilmi levitamise kõikvõimalikes muudes taasesitamist võimaldavates vormides, sealhulgas DVD-l, veebilehekülgedel ja muude andmekandjate kaudu, teatas maakohtu pressiesindaja.
Mullu märtsis Harju maakohtusse hagiavalduse esitanud isik leidis, et ta on filmi ühe tegelase prototüüp ning pidas filmi oma eraelu kahjustavaks. Kohus keelas seepeale esialgse õiguskaitse korras filmi avaldamise ja levitamise.
«Magnuse» stsenaristi ja režissööri väitel oli toodetud mängufilm, mille stsenaariumi mõtlesid nad ise välja, tegemist on reaalsetest isikutest inspireeritud, kuid siiski fiktiivsete karakteritega, mille kujutamine ei riku hageja õigusi.
Kohus leidis aga, et isiku identiteedi äratundmisel võib piisata osalise informatsiooni edasiandmisest, millest sisuliselt huvitatud vaatajaskonna jaoks on identiteet otseselt äratuntav või seda saab kerge vaevaga järeldada.
«Äratuntavus esineb juba sellisel juhul, kui isik on ilma tema nime nimetamata vähemalt osale filmi vaatajaskonnast või adressaatide ringist filmis edastatud stseenide/olukordade kaudu piisavalt äratuntav,» seisab kohtuotsuses.
Isiku eraellu sekkumiseks peab olema selgelt põhjendatud ühiskondlik vajadus, kuid kohtu hinnanul ei ole filmi autorid esitanud ühtki eraellu sekkumise mõistlikku põhjendust.
Kohus leidis, et kuigi Eestis põhiseaduse § 45 järgi tsensuuri ei ole, pole väljendusvabadus piiramatu, vaid selle määr on kõige avaram avaliku (poliitilise) elu küsimustes ning kõige piiratum eraelu sfääris.
Kaalunud ühelt poolt üldiste isikuõiguste kaitse vajadust, arvestades lahkunu mälestuse kestusega teda ümbritsenud sotsiaalses ruumis ja teisalt kunstivabaduse õigust, leidis kohus, et seitse aastat on proportsionaalne keelu aeg.
Otsuse peale võivad pooled esitada apellatsioonikaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest.
Tänavu märtsis tõi Eesti Kinoliit filmi ekraanile omal initsiatiivil.
Esimese Eesti mängufilmina valiti «Magnus» mullu Cannes’i festivali ametlikku programmi.
Huvitav, kui ma nüüd korraldan oma tutvuskonnaga Magnuse ühisvaatamise (ja veel mõned mujal keelatud filmid) siis palju ma selle eest saaks?
