Eile, 25. oktoobril toimus Eesti Noorteühenduste Liidu (ENL) algatusel Riigikogu konverentsisaalis kultuuri- ja sotsiaalkomisjoni ühisistung “Noored ja tööturg – probleemid ja lahendused”. Ühisistungil keskendus arutelu eelkõige haridusprobleemidele, tõdedes, et haridussüsteem ja ettevõtlus ei ole piisavalt sünkroonsed vastastikuseid huve arvestama.
Eesti Noorteühenduste Liidu juhatuse esimees Ott Heidmetsa hinnangul vajab noorte tööhõive suurendamine eraldi meetmeid. Nendeks võiks ta sõnul olla sotsiaalmaksusoodustused noorte töölevõtmisel, tööturumeetmete osutamine spetsiifiliselt just noortele, noorte ettevõtluse soodustamine, noorsootöö kui noori arendava tegevuse laiem teadvustamine jms.
Riputan siia ka Eesti Noorteühenduste Liidu ettekande videosalvestuse. Vabandan ette ja taha halva videokvaliteedi pärast kuid ülekande kvaliteet paraku seekord paremat ei võimaldanud.
ENLi poolt Riigikogus tutvustatud ettepanekud on täies mahus saadaval ka eraldi dokumendina:
26-okt-2010
14-mai-2010
Suu kukkus lahti, ausalt, kui hakkasin täna viimaseid noorte töötuse numbreid vaatama. Praktiliselt pooled 15-24 aastased mehed on töötud! Naiste seas on see protsent 31,9% ning kõigi peale kokku jahmatav 40,6%. Kaks korda kõrgem kui kõigi vanuserühmade peale kokku. Mitte pensionärid ja ametiühingud ei pea Riigikogu ees piketeerima vaid noored ning Stenbocki maja ümber tuleb tõmmata kuriteopaiga lint.
29-märts-2010
Täna hommikul viimase aja uudiseid lapates tekkis tahtmine kõvasti Tallinna linna kallal vinguda. MUPO jäi samuti nädalavahetusel jalgu.
Otse loomulikult ärritab Tallinna raad mind seepeale kohe järgmise geniaalsusega:
Väga oluline on siinjuures tähele panna, et sõitjate arv ei ole vähenenud mitte graafikumuudatustest tulenevalt, vaid sellest, et inimestel ei ole enam töökohti, kuhu hommikul sõita ja kust õhtul naasta,” põhjendas transpordiamet. “Niisiis, puudub vajadus ja ka rahaline võimalus ühistranspordi kasutamiseks. Ehk siis piletiga sõitjate arv on bussides vähenenud.”
No mina ei tea. Mina sõidan erinevatel liinidel päevas oma hea 2-10 korda ning silmaga hinnates on näha ainult seda osa, et täituvus on suurenenud. Ooteaega peatuses, ei oska eriti hinnata kuna reeglina kuluvad need minutid midagi lugedes. Jah, ma käin ringi raamat taskus.
Ning mis mõttes, et töötutel pole kuhu sõita? Puudub vajadus ja võimalus? Tulen selle juurde kohe tagasi.
Vahepeale riputan aga ühe tabeli. Tabeli mis näitab, et läbi igasuguste hinnatõusude loodab Tallinn käesoleval aastal transporditeenuste pakkumiselt teenida 15 miljonit krooni rohkem kui eelmisel aastal ning veebruari lõpuks oli linnaeelarvesse laekunud miljoni jagu rohkem raha, kui eelmisel aastal.
Olgu, loogiline on, et reisijate arv veidi langeb. Ilmselt mitte töötuse vaid keskmiselt 5% hinnatõusu, soodustuste vähendamise ja mittetallinlaste diskrimineerimise tõttu. Samuti seetõttu, et tallinna reaalpoliitikaks on autotranspordi eelisarendamine.
Fakt on see, et piletiraha vaadates saaks eelmise aasta taset säilitada küll. Pealegi, piletitulu moodustab Tallinna ühistranspordi rahastusallikatest vähemuse.
Jutt, et kärbete põhjuseks on peamiselt hooga langema hakanud reisijate määrad on aga tühi mis tühi. Tegemist on ikka linnaeelarvega paika pandud prioriteetide elluviimisega. Aasta algusest saati oli teada, et linn jättis näiteks juba ainuüksi Tallinna Autobussikoondise lihtsalt 75- miljoni krooniga miinusesse. Kohti kust seda raha leida, oleks olnud küll. Alustades avalike suhete eelarvest, nõunikest, uutest poliitilistest ametikohtadest ning kasvõi selliste väiksemate asjadeni nagu linnaettevõtete nõukogude koosseisude vähendamine või suurte asjadeni nagu linnajuhtide, kõrgemate ametnike palgakärped.
Olgu, uuringud näitavad väidetavalt ühistranspordi kasutajate vähemalt kümne protsendilist langust. Kordan ennast veelkord. Ilmselt mitte töötuse vaid keskmiselt 5% hinnatõusu, soodustuste vähendamise ja mittetallinlaste diskrimineerimise tõttu. Samuti seetõttu, et tallinna reaalpoliitikaks on autotranspordi eelisarendamine.
See jutt aga, et töötutel pole vaja kuskile minna, ajab aga lihtsalt vihale ning ma ei ole isegi mitte töötu.
Esimeses järjekorras sunnitakse töötuid korra kuus või isegi tihedamalt Töötukassa ukse taha sõitma, siis korraldatakse lauspropaganda raames töötute mõnitamiseks mingeid ajuvabasid tööbörse. Tallinna juhtide arusaam töötust tundub olevat kui omas koopas hallitavast eluisu kaotanud inimesest kelle võib maha kanda.
Eksite, sõbrad.
Töötutel on tarvis käia poes, lapsed lasteaeda viia, koju tuua, koolis käia, sõpradega kohtuda, tuttavatega kohtuda, ennast täiendada, töövestlustel käia, firmat asutada, arsti juurde sõita, lapsed arsti juurde viia, supikööki sõita, linnaosa valitsusse sõita, pargis jalutamas käia ning varem või hiljem ka Toompealt ja Vabaduse väljakult kostuva mõnitamise vastu piketeerima sõita.
Eriti jaburaks teeb linnast täna tulevad sõnavõtud teadmine, et tegelikult otsitakse täna Tallinna võimukoridorides võimalusi töötutele tasuta sõiduõiguse andmiseks veel sellel poolaastal.
Põhiprobleem on aga endiselt selles, et ühistransporti vaadatakse Tallinnas endiselt kui kulurida, mitte kui pikaajalist investeeringut… viga.
23-apr-2009
Eesti ei ole ainus kus töötute arv aina kasvab ja kasvab. Vahe on ilmselt selles, et mujal valitsused ikka üritavad asja parandada. Mõnel pool on nad aga enda pea samuti kergelt ära löönud ja tulevad lagedale igasuguste omapäraste mõtetega. Jaapanis oli veebruaris 4,4% tööpuudust ning valitsus asus tegutsema. Selline protsent on juba sügava kriisi nimetust väärt küll.
Ühe eriti andeka lahendusena pakub Jaapani valitsus töötutele kodanikele 36 000 krooni suurust toetust (+24 000 krooni iga pereliikme kohta) kui need on nõus riigist lahkuma ja mitte tagasi tulema enne uut majanduskasvu. Eelduseks on see, et sa oled Jaapani päritolu, sündinud välisriigis ning elad hetkel Jaapanis.
Ei teagi kohe arvata, et kas tegemist on erakordselt lolli või andeka ideega. Võimalik, et mõlemat. Jaapani Brasiilia kogukond on aga pöördes. Mitte, et nad raha vastu võtta ei tahaks, vaid selle lisaklausli pärast, mis neid enne majanduskasvu naasmast keelaks.
Muidu tundub aga sealne lähenemine praegusele kriisile mõistlikum kui kodumaine. Kiirelt panustatakse keskkonnasäästlikele tehnoloogiatele ja eluviisidele, laiendatakse hooldusteenuseid ja meditsiinilise abi kättesaadavust ning panustatakse senisest enam Jaapani popkultuuri ekspordile. Kärbitakse ka ettevõtete makse ning antakse riigipoolseid laenugarantiisid. Jaapani võimupartei pumpab sealsesse majandusse turgutamiseks ja restruktureerimiseks tsirka 3% Jaapani sisemajanduse koguproduktist. Kolme aasta jooksul peaks selle toel lisanduma 1,4-2 miljonit uut töökohta – 2020. aastaks on eesmärgiks 4 miljonit uut töökohta.
Võrdluseks tuleb öelda, et Eesti kontekstis tähendaks see 3% tsirka 7,4 miljardit krooni vist (kui ma nüüd matemaatikaga orki lendan, olen süüdi). Hm. Oota. See number tundub tuttav. Kuidagi kahtlaselt sarnane sellele numbrile, mille jagu meie siin raha (jälle) kokku kavatseme hoida?
Selles mõttes on Jaapan muidugi mudas, et riigivõlg on neil 170% SKPst.
Kuidas tundub. Maksame igale riigist lahkuvale, välisriigis sündinule või kodakondsuseta isikule kohvrite pakkimise toetust näiteks 100 000 krooni? Majanduskasvu ajal nutame siis muidugi, et töötajaid ei ole…
*Mitte liiga tõsiselt võtta.
… alguse sai siit, Freakonomics
