http://www.gerdtarand.eu

Kommentaarid: (1)

Miks kõik raamatud ühesugused on?! Saladus paljastatud!

Teema: mõte



No. Olgu, mitte kõik aga väga paljud raamatud kipuvad jooksma väga sarnaseid radu mööda. Lugesin hommikul Nicholas Bate postitust “Zero to Seven” ja kõik oli selge. Minu illusioonid autorite teadlikust oma teema ajamisest purunesid ilmselt lõplikult.

Ehk siis soovitus number kuus:

6: võimalust blokist üle saamiseks: veereta täringut. 1 = too sisse uus tegelane; 2 = keegi leiab märkmiku kuhu on kirjutatud …; 3 = ta auto jäi seisma mahajäetud teelõigul; 4 = nad olid ikkagi vennad; 5 = … sai aru, et ta ei olegi võmm; 6 = otsusta, et raamatu asemel kirjutad hoopis lühiloo.

… mida ma teile alati rääkinud olen! Teine teooria on selline kindlasti, et kuskil on mingid kindlad vormid kus tohib vahetada asukohti, nimesid ja sündmuste järjekorda.

Kommentaarid: (2)

Vanadest uudistest, ajakirjanike plämast ja Tallinnast…

Teema: Uncategorized

Avastasin nüüd umbes kaks nädalat hiljem ühe uudisenupu kuhu ka minu “tsitaat” sattunud.

Kes lugu lugeda ei viitsi siis mina võiksin seda täiendada sedasi, et helistas 13. märtsil ajakirjanik ja palus minupoolset kommentaari Eesti noorsootööle ja Kaja Jäppineni ning Ilona-Evelyn Rannala arvamusele sellest. Rääkisime oluliselt pikemalt kui uudisesse sattunud “tsitaat”. Mina rääkisin ajakirjanikule seda, et tõepoolest võib väita, et meie noorsootöö on eesrindlikumate seas, ent tohutult palju on arenguruumi just noorte osaluse vallas, mis hetkel on pigem illusioon kui reaalsus ja seda eriti Tallinnas, ning väga puudulik on ka noorsootöö ja noorteühenduste rahastamine. Jah, seda ka, et kolmanda sektori roll võiks olla senisest oluliselt suurem. Olgu, ühe telefonivestluse põhjal kokku keevitatud tsitaadi kohta on isegi hästi läinud, valet pole ju tegelikult miskit.

Jäppineni jutt Tallinnas noortekogu loomisest ajab aga südamest naerma. Kahju, et sellele minu kommentaari ei küsitud. Südamest kahju. Olen sellest varem kirjutanud siin ja sedasi:

Mina olen selles olukorras sattunud ootamatult opositsiooni. Kui poolteist aastat kestnud arutelu tulemusena olime välja töötanud igati hea ettepaneku kombineeritud valimissüsteemi osas (11 organisatsioonide kaudu, 22 otsevalimistega Tallinna noorte seast) siis viimasel koosolekul otsustas kohal olnud neli töörühma liiget neljateistkümnest ettepanekut süsteemi osas muuta sedasi, et kõik noortevolikogu liikmed määrataks Tallinnas tegutsevate noorteorganisatsioonide poolt (7 TÕE kaudu, 7 TÜÜLi kaudu, 7 teiste NÜde “üldkoosoleku” poolt). Minu hinnangul ei lähe see aga mitte. Alustades sellest, et sellega jäetakse automaatselt kõrvale kõik organiseerumata noored (valdav enamus) ja otsustamine viiakse jälle kitsa ringi noorteühenduste juhtide kätte ja minnes edasi selleni, et näiteks viimasel Tallinna noorteühenduste “üldkoosolekul” oli kohal vaid äärmiselt masendav 14 organisatsiooni (mitteametlikel andmetel) esindatus. Sellise delegeeritud valimissüsteemiga kloonitakse efektiivselt Tallinna noortenõukogu senine mandaat mis tähendaks seda, et noortevolikogu esindaks igal juhul ikkagi vaid noorteühendusi mitte Tallinna noori nagu esialgne eesmärk lähteülesandes oli. Ka riiklikud strateegiad on seadnud eesmärgiks organiseerumata noorte kaasamise mitte juba aktiivsete noorte jaoks veel ühe võimaluse loomine. Mitte, et mul midagi võimaluste vastu oleks aga praegu pakutud ettepaneku kohaselt pean paraku ütlema, et NOORTE OSALUS MY ASS!

Kusjuures peale seda koosolekut kus töörühma ettepanekut muuta otsustati ei ole mind enam selleteemalistesse aruteludesse kaasatud ning levitama on hakatud jutte, et mina olen ise ennast sellest teemast taandanud. Paljugi mis. Olgu, Jaanus Riibe viimasele NN liikmete kohtumisele kutsus (küll aga mitte toimunud arutelule noortevolikogu loomise teemal) ja arvamust palus aga kahjuks siis oli juba hilja ja ajapuuduse tõttu olingi sunnitud eemale jääma.

Aga olgu, olen vist minetamas oma revolutsioonilisi hoiakuid sest ei viitsi enam sellel teemal isegi mitte vaielda. Kui otsustav seltskond pole reaalsest osalusest huvitatud, siis pole. Kurb ikkagi.

Kommentaarid: (0)

Blogimine on kuum: soomlased, Mihkel Mutt ja idikad?

Teema: Uncategorized



Selle blogimise teemaga on midagi lahti. Kõik kirjutavad, uurivad ja puurivad. Küll ühelt poolt, küll teiselt poolt. Vahel isegi mõlemalt poolt. Ma ei hakka siis ise pikalt kirjutama.

Ulmeguru küsib ajaveebikonkurssi silmas pidades, et kas arvaja peabki idikas olema. Ei, ei pea aga mina kindlasti olen. Hoolimata suurtest lubadustest ei jõudnud sellel aastal ühtegi arvamust kirja panna. Teinekord paremini. Üldsegi on viimasel ajal igasuguste asjade kirjutamiseks ebamääraselt vähe aega. Parandame.

Deveopment Team kirjutab sellest, et soomlaste arvates on lemmikblogid sama usaldusväärsed kui ajalehed ning tutvustab ka üht sealpool lahte läbi viidud küsitlust (PDF). Minu lemmikblogid ei lange oma sisult ühte ringi ajalehtedega, seega ei julge selle usaldusväärsuse osas pead anda.

Ning takkaotsa on Mihkel Mutt roninud tänase Postimehe arvamuskülgedele ning arutleb selle üle, et kellele kuulub blogi.

Kas blogi võiks olla mööndus, pehmendus, umbes samas laadis kui vahel märge loo all, et «antud artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti»? Mõnes ametis on säärane vahetegemine möödapääsmatu. Ent kui kaugele võib see vabadus rollide lahknevuses küündida? Kas paavst tohib oma privaatblogis väita, et võib-olla pole Issandat olemaski?

- Mihkel Mutt

Üldiselt on see üks reguleerimata poolpehme värk. Siinkirjutaja arvab, et blogisid tuleks käsitleda samaväärselt kõigi teiste kirjutatud ja lausutud tekstide ning avaldustega. Kui mitte muidu, siis vähemasti eraisiku tasandil – vastutuse mõttes oma sõnade eest.

-Mihkel Mutt

Selle viimasega kindlasti nõus. Ise paned kirja, ise vastutad. Eraisikuna. Kui pole öeldud teisiti. Näiteks minu siia kirjutatud mõtted, tekstid, avaldused jne. ei oma enamasti mittemingisugust seost ühegi asutuse või organisatsiooniga kus ma töötan või tegutsen ning kellelgi pole alust neid nendega ka mitte siduda. Blogimisega on nii nagu kõikide muude sõnavõttudega, alati tuleb vahet teha, kas inimene esindab parajasti kedagi teist või esineb puhtalt enda isiklike seisukohtadega. Ning alati tuleb meeles pidada, et inimeste isiklikud seisukohad ei pruugi ega peagi ühtima nende seisukohtadega mida ta esitab mõne laiema seltskonna nimel. Valdava enamiku inimeste puhul on see täiesti loogiline ja vastuvõetav, paavst ja diplomaadid iseenesest on erinev juhtum. Jää on nende jalge all erakordselt õhuke.

Kommentaarid: (0)

Magnus seitsmeks aastaks põranda alla!

Teema: Uncategorized

magnus.jpg

Nüüd on ta siis käes. Esimese astme kohtu otsus määras Magnuse seitsmeks aastaks põrandaaluseks filmiks. Isiklikult loodan muidugi selle arutelu jätkumist kõrgeimate instansideni välja sest olukord on masendav. Toon allpool ära täies mahus Postimehe uudise. Magnusest olen varem kirjutanud lühikese arvustuse ning selle üle, mis riik see on mis filme keelab olen pikemalt mõelnud siin.

Harju maakohus keelas oma tänase otsusega Kadri Kõusaare mängufilmi «Magnus» avaldamise ja levitamise Eestis, Euroopa Liidu liikmesriikides ja mujal seitsmeks aastaks alates tänasest, kuna filmiga sekkutakse põhjendamatult ühe isiku eraellu.

Samuti kohustas kohus lõpetama enesetaputeemat käsitleva mängufilmi levitamise kõikvõimalikes muudes taasesitamist võimaldavates vormides, sealhulgas DVD-l, veebilehekülgedel ja muude andmekandjate kaudu, teatas maakohtu pressiesindaja.

Mullu märtsis Harju maakohtusse hagiavalduse esitanud isik leidis, et ta on filmi ühe tegelase prototüüp ning pidas filmi oma eraelu kahjustavaks. Kohus keelas seepeale esialgse õiguskaitse korras filmi avaldamise ja levitamise.

«Magnuse» stsenaristi ja režissööri väitel oli toodetud mängufilm, mille stsenaariumi mõtlesid nad ise välja, tegemist on reaalsetest isikutest inspireeritud, kuid siiski fiktiivsete karakteritega, mille kujutamine ei riku hageja õigusi.

Kohus leidis aga, et isiku identiteedi äratundmisel võib piisata osalise informatsiooni edasiandmisest, millest sisuliselt huvitatud vaatajaskonna jaoks on identiteet otseselt äratuntav või seda saab kerge vaevaga järeldada.

«Äratuntavus esineb juba sellisel juhul, kui isik on ilma tema nime nimetamata vähemalt osale filmi vaatajaskonnast või adressaatide ringist filmis edastatud stseenide/olukordade kaudu piisavalt äratuntav,» seisab kohtuotsuses.

Isiku eraellu sekkumiseks peab olema selgelt põhjendatud ühiskondlik vajadus, kuid kohtu hinnanul ei ole filmi autorid esitanud ühtki eraellu sekkumise mõistlikku põhjendust.

Kohus leidis, et kuigi Eestis põhiseaduse § 45 järgi tsensuuri ei ole, pole väljendusvabadus piiramatu, vaid selle määr on kõige avaram avaliku (poliitilise) elu küsimustes ning kõige piiratum eraelu sfääris.

Kaalunud ühelt poolt üldiste isikuõiguste kaitse vajadust, arvestades lahkunu mälestuse kestusega teda ümbritsenud sotsiaalses ruumis ja teisalt kunstivabaduse õigust, leidis kohus, et seitse aastat on proportsionaalne keelu aeg.

Otsuse peale võivad pooled esitada apellatsioonikaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest.

Tänavu märtsis tõi Eesti Kinoliit filmi ekraanile omal initsiatiivil.

Esimese Eesti mängufilmina valiti «Magnus» mullu Cannes’i festivali ametlikku programmi.

Huvitav, kui ma nüüd korraldan oma tutvuskonnaga Magnuse ühisvaatamise (ja veel mõned mujal keelatud filmid) siis palju ma selle eest saaks?

Kommentaarid: (4)

Kuidas koosolekutel nimesid meelde jätta…

Teema: Uncategorized



Adam Gurno kirjutab oma veebipäevikus väikesest trikist, kuidas koosolekutel nimedega hakkama saada. Trikk on lihtne ja labane, kirjuta need üles.

Minul on nii erinevatel kohtumistel aga ka kõikvõimalikes muudes situatsioonides inimestega suhtlemisel üheks nõrgemaks küljeks justnimelt nimede meelde jätmine. Nii inimeste nimede kui ka kohanimede. Sellest viimasest pole hullu, kuigi vahel on raske mõningaid asju meenutada kui sa mäletad asja sisu aga seda, kus sa sellega tegelesid näiteks absoluutselt mitte. Inimeste puhul võib aga piinlikke olukordasid ikka ette tulla ning enda halba nimemälu olen pidanud ikka ja jälle vabandama. Kuna ma suhtlen üsna paljude erinevate inimestega siis ei tea ka kas nutta või naerda kui kellegiga tänaval kohtudes kohvikusse maha istume, tunnikese juttu räägime ja üksteisest lahku minnes ma endiselt vestluskaaslase nime ei tea. Nojah. See selleks.

Adam Gurno poolt soovitatud trikki kasutan mina ise olulisemate kohtumiste puhul pidevalt ja üsna edukalt. Sellise kaardi peale on inimeste juurde ka hea märkmeid teha, mis aitab hiljem seisukohad ja näod kokku viia.

Muudes olukordades aitab minul nägu ja nime kokku viia mobiiltelefoni mälus olevate kontaktide sirvimine, inimese nime kirjalikul kujul nähes või kuuldes, suudan selle ikka näo ja situatsiooniga kokku viia. Paraku, on see võimalus enamasti takkajärgi.