‘
17-mai-2009
Ilusatele naistele ja kenadele meestele makstakse rohkem kui nende kehvema väljanägemisega kolleegidele sest nad on seda väärt. Sellise väitega on teadlased maha saanud. Uurijad avastasid, et ilusad inimesed teenivad rohkem ning tõusevad asutuse hierarhias kõrgemale kui mitte niiväga ilusad aga sama võimekad kolleegid. Üllatus üllatus. Ei vaidle vastu. Hea teada vähemalt, et kõige kõrgema intelligentsiga inimesed olid ka koledana edukad.
Kuskil oli mingi uurimus mis leidis ka, et peegli ees veedetud aeg on otseselt seotud sinu sissetulekuga;)
Loe täpsemalt Telegraphist.
Olen kusjuures täiesti veendunud, et ilusad inimesed tulevad igale ettevõttele otseselt ka majanduslikult kasuks. Eriti kokkupuutel kliendiga.
Toon siia ka samade tarkade sulest ilmunud kolm põhjalikumat ja huvitavamat teemakäsitlust mida öö jooksul lugesin:
 |
Core Self-Evaluations and Work Success. Timothy A. Judge |
|
|
The Popularity Contest at Work: Who Wins, Why, and What Do They Receive? Brent A. Scott & Timothy A. Judge. |
|
|
Does It Pay to be Smart, Attractive, or Confident (or All Three)? Relationships Among General Mental Ability, Physical Attractiveness, Core Self-Evaluations, and Income. Timothy A. Judge, Charlice Hurst, and Lauren S. Simon |
18-apr-2009
Kerge huumoriga lugemist. Alari kirjutab hea kodaniku ajaveebis kuidas ta Türil uuesti koolis käis. Noorus on hukas aga mitte täiesti?
04-apr-2009
Urmasel on tekkinud mõte Muuseumiaastat tähistada ühe suurema muuseumituuriga. Ma ilmselt ei võta sellest ideest vedu kuna ei oska tegelikult eriti muuseume hinnata st hinnata kohtadena kus ise enda aega veeta. Erandiks ehk need mis on rajatud ajalooliselt olulistesse kohtadesse ja suutnud nendega elava sideme luua. Ilmselt on siin ka oma osa sellel, et minu arust ei ole suurem osa neist tabanud ära seda mõtet, et lisaks inim- ja loodusajaloo olulisemate objektide ja hetkede püüdmisele ja säilitamisele peaksid muuseumid olema üldsusele piirideta avatud elamuskeskkonnad mis võimaldavad lisaks visuaalsele elamusele sidestuda nähtava ajaloo, emotsioonide ning nende inimestega kellede jaoks nähtav oli reaalsus mitte eksponaat ning õppida läbi vahetute kogemuste ja mitte ainult läbi turvaklaasi. Aga see selleks.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, et hakkasin viidatud Tallinna muuseumide nimekirja lappama ja endalegi üllatuseks avastasin, et nimekirja lisatud 54-st Tallinna muuseumist olen enda mälu usaldades külastanud valdavat enamust. Sellised asutused nagu Kristjan Raua Majamuuseum, Mikkeli Muuseum, Muuseumilaevade Sadam (kuigi ma enamike neist alustest oma näpuga ikka puutuda saanud), Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, Andres Särevi kortermuuseum, Kalevi Maiustustemuuseum, Kindlustuse Muuseum, Majandusajaloo Muuseum, Politseimuuseum, Lastemuuseum, Vene Muuseum Eestis ning Ühiskaubandusmuuseum jäid küll mälu järgi võõraks aga 42 muuseumi 54 seast üllatas päris korralikult.
Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on üsna häbiväärne muidugi ka see, et tasuta või osaliselt tasuta on huvilistele avatud Tallinnas vaid kümme-viisteist muuseumi (usun, et ei eksi eriti palju) ja tähelepanu juhtimise mõttes olgu öeldud ka, et Vene Muuseum Eestis on nii Vene, et neil pole isegi riigikeelset veebilehte.
03-apr-2009
Aarne on maakeelde ümber pannud 10 blogimissõltuvuse tunnust. Täiesti loogiline on, et ma koheselt enesediagnoosiga alustasin.
1.Bloglines, Google Reader või mõni muu RSS lugeja on su arvuti töölaual pidevalt avatud.
Hm. Ei. Aga ilmselt on see kõige kulunum nupp peale kalendri.
2.Sa ütled oma klientidele, et projekt läks üle tähtaja sest “midagi” tuli vahele. Tegelikult tegelesid sa blogimisega.
Ei. Projektid lähevad üle tähtaja küll aga blogimine selles siiani süüdi olnud ei ole. Pigem vastupidi. Kohati on needsamad projektid süüdi selles, et päevi midagi kirjutanud ei ole.
3.Sa näed blogimist pidevalt unes.
Ei ole veel ette tulnud. Kui tuleb, lähen otseteed ravile.
4.Ideid blogipostitusteks saad sa kõige imelikumates kohtades, näiteks vannis, WCs, abielu sõlmimise ajal, jne.
Absoluutselt. Näiteks Aarne blogi lugedes või linnavahel peaga vastu posti kõndides. Võiks rohkem saada.
5.Enne blogimisega alustamist kontrollisid sa enne magaminekut, kas lapsel on tekk ikka peal. Nüüd kontrollid sa enne voodisse heitmist ega Akismet pole mõnda spämmkommnetaari läbi lasknud.
Pole last. Akismet saab ka üsna iseseisvalt vandaalitseda. Paremal juhul viskan korra kuus pilgu peale, et ega mõnda asjalikku kommentaari kinni püütud ei ole.
6.Et su pere teaks, mis parasjagu toimumas on, peavad nad su blogi lugema. Veelgi enam, et sinuga ühendust saada, peavad nad sulle kommentaari jätma.
Ma arvan, et oleks soovitatav küll.
7.Sa oled tõsiselt kaalunud, et peaks oma koerale või kassile blogi tegema kus sa kirjutaksid postitusi kus sa teeskled, et oled loom.
Mul ei ole koera. Aga kui oleks siis ei teeks.
8.Sa ei mäleta oma pulmaaastapäeva, laste sünnipäeva, jne aga sa tead täpselt, kui kõrge su Technorati rank on.
Tõsi. Ma ei tea oma pulmaaastapäeva ega laste sünnipäevasid. Ilmselt on see seotud sellega, et mul selliseid ei ole. Samas ma ausalt ei tea, mis loom see Technorati rank on aga peale selle postituse avaldamist uurin koheselt välja.
9.Sa blogid kõigest ja ükskõik millest, kaasa arvatud halvad söögid, lemmikloomad, auto lumme kinnijäämisest, WCs peetud vestlustest, jne.
Tegelikult mitte. Enamus elust jääb õnneks või kahjuks kirja panemata.
10.Ainult blogimisest enam ei piisa ja sa kirjutad igast oma sammust ka Twitteris.
Üritasin. Tegin endale just hiljuti Twitteri konto aga ma ei ole selle vajadusest, eesmärgist ega mõistuspärasusest veel täpselt aru saanud ja veel aktiivselt ei kasuta.
Kiire amatöördiagnostika tulemusel saan ilmselt käe südamele panna ja deklareerida jätkuvat sõltuvusvabadust. Vedas. Seekord.
