Olen varem siin korra jalgrattaga liikumisest kirjutanud. Sattusin eile kuulma ja lugema sellest, mida New Yorgis sellel teemal viimasel ajal ette on võetud või planeeritakse ning mõtlesin, et kirjutan veel.
NYC linnaplaneerimisamet esitas hiljuti nimelt omad ettepanekud, lahendamaks jalgrataste parkimisprobleemi. 1, 2, 3 ja asi on lihtne. Mõte nimelt selles, et edaspidi uusi hooneid rajades oleks korralike jalrattaparklate rajamine sealjuures kohustuslik.
Ettepaneku kohaselt (PDF) tuleks kortermajadesse teha üks jalgrattakoht iga kahe korteri kohta (välja arvatud alla kümne korteriga majades), büroohoonetesse üks koht iga 700 ruutmeerti kohta, ostukeskustes, hotellides ja üks koht iga 930 ruudu kohta, parkimismajades üks jalgrattakoht iga 10 autokoha kohta, haridusasutustes üks koht iga 465 ruutmeetri kohta, ühikates üks koht iga viie voodikoha kohta jne.
Enne kui selle ettepaneku lõplik saatus selgeks saab jõuab ilmselt 2009. aasta esimene kvartal lõpujoonele aga minu arust on tegemist igal juhul väga tegija algatusega ja nii nagu ütlesin eespool viidatud varasemas postituses, tasuks ka seda kindlasti Tallinnas kopeerida. Võimalus arendajatele sellist kohtustust panna on täiesti reaalne ning ei tooks ka linnaeelarvesse mingeid täiendavaid kulutusi… väike esitlus ka siia lõppu.
Kusjuures. Tegelikult saab jalgrattaid juba ka väga stiilselt maa alla parkida. Kuidas oleks kui Vabaduse väljakul autoparkla asemel maa all ka jalgrattaparkla oleks?
14-nov-2008
26-mai-2008
Ammu pole esmaspäeva hommikul lehte kätte võtnud, lugenud, mõelnud ja näinud roppu vaeva, et kas naerust, ehmatusest kui vihast mitte miljoniks killuks plahvatada. Täiesti mõitstetamatu. Absurdsus. Palagan. Hästitasustatud klounaad?
Ajaleht on Pealinn. Põhjus. Tarmu Tammerki lugu “Kui ajakirjanikud on jalgupidi poliitikas, on see ebademokraatlik!”. Vabandust, ma pole vägivaldne inimene aga verd tahaks küll näha.
Tammerk kirjutab, et Eesti ajakirjandus on mõnikord varjatult parteiline, kummaline haigus löövat eriti esile, näiteks, valimiste eel. Tuld ja tõrva saavad kõik, no, peaaegu kõik. Positiivsemate näidetena toob, Korruptsioonivaba Eesti juht ja Eesti ajakirjanduseetika koodeksi autor, Tammerk, esile Kalev Meedia väljaandeid ja saateid. Samuti mainitakse, et meelelahutuslikkusega tuntud Delfi ja SL Õhtuleht näitavad vahel tunduvalt rohkem sotsiaalset närvi ja tobedate poliitiliste tabude eiramist kui EPL, Postimees või EE. Loo põhipoint on, et kui ajakirjandus on jalgupidi poliitikas, siis on see ebaviisakas ja kindlasti ka ebademokraatlik. Otseloomulikult toob Tammerk Pealinnas kirjutades näideteks vaid juhtumeid kus liiga on tehtud Keskerakonnale ja ka Rahvaliidule. Pealinna osas leiab mees, et ametisse on võetud professionaalsed ajakirjanikud, kes lihtsalt ei edasta ametlikku teavet, vaid esitavad seda ajakirjanduslikult loetavas vormis ning loodab ühtlasi, et lehe areng on andnud tõuke ka teiste väljaannete Tallinna külgede arenguks. Sest enne seda olid need ju lausa jubedad. Takkaotsa on tarvis rõhutada, et Pealinn on poliitilise sõltumatuse hoidmisega hakkama saanud!
No kuulge. Tule taevas appi! Ma ei tea kas nutta või naerda aga Pealinna paneks küll väikesesse, pimedasse keldrisse peitu ja Tammerk võiks teda seal padjana kasutada.
Samast lehenumbrist (PDF) võib lugeda poliitilise kallutamatuse stiilinäitena veel täiesti poliitiliselt kallutamata juhtkirja, meediapeegli rubriiki, Oleg Harlamovi ja Olev Raju sõnavõtte. Edgar Savisaare sõnavõtt piletikontrolli osas on samuti tore. Ei olgu, muidugi on näiteid ka teistsugusest.
Aga no ma ei saa aru. Leidis Tammerk ka loo mida kirjutada, mõtted kuidas seda kirjutada ja otseloomulikult – koha kuhu seda kirjutada. Hea, et ma ära ei minestanud.
Aga ajakirjandusest ja poliitikast. Jättes pikemalt kommenteerimata Tammerki väited kallutatuse osas, sest need põrmustas (mitte, et ma üritaks eitada kallutatust ühele või teisele poole, ei ürita, tunnistan selle olemasolu) ta enda artikliga juba enne kui neist viimased väljagi öelda jõudis. Lühidalt arvan ma sedapalju, et mul ei ole mingit probleemi sellega kui väljaanded võtavad poliitilisel maastikul seisukoha, otsustavad toetada ühte-või teist erakonda või kandidaati. Vastupidi, minu hinnangul oleks palju parem kui väljaanded, tele- ja raadiokanalid avalikult ja ametlikult enda toetust deklareeriksid. Olukord oleks hoobilt palju selgem. Kahjuks ei näe ma seda lähitulevikus juhtuvat. Mõtlevad kriitikud ja arvajad saavad siinkohal loodetavasti aru, et see ei tähenda seda, et seeläbi peaks olema lehe sisu kallutatud, kuigi kindlasti on enamikel kohe jooksev mõte, et kõik lehed muutuvad Pealinna sarnasteks. Loodan naiivselt mõistuspärasusele.
Olgu, see selleks. Mine haara nüüd postkastist Pealinn, rebi see peenikesteks ribadeks ja postita Tallinna linnavalitsuse aadressile… (hm. peaks selleteemalise kampaania tegema?)
* Käesoleva postituse autor tunnistab ausalt ja avameelselt postituse selget kallutatust. Kuskile suunda kindlasti.
24-mai-2008
Avastasin nüüd umbes kaks nädalat hiljem ühe uudisenupu kuhu ka minu “tsitaat” sattunud.
Kes lugu lugeda ei viitsi siis mina võiksin seda täiendada sedasi, et helistas 13. märtsil ajakirjanik ja palus minupoolset kommentaari Eesti noorsootööle ja Kaja Jäppineni ning Ilona-Evelyn Rannala arvamusele sellest. Rääkisime oluliselt pikemalt kui uudisesse sattunud “tsitaat”. Mina rääkisin ajakirjanikule seda, et tõepoolest võib väita, et meie noorsootöö on eesrindlikumate seas, ent tohutult palju on arenguruumi just noorte osaluse vallas, mis hetkel on pigem illusioon kui reaalsus ja seda eriti Tallinnas, ning väga puudulik on ka noorsootöö ja noorteühenduste rahastamine. Jah, seda ka, et kolmanda sektori roll võiks olla senisest oluliselt suurem. Olgu, ühe telefonivestluse põhjal kokku keevitatud tsitaadi kohta on isegi hästi läinud, valet pole ju tegelikult miskit.
Jäppineni jutt Tallinnas noortekogu loomisest ajab aga südamest naerma. Kahju, et sellele minu kommentaari ei küsitud. Südamest kahju. Olen sellest varem kirjutanud siin ja sedasi:
Mina olen selles olukorras sattunud ootamatult opositsiooni. Kui poolteist aastat kestnud arutelu tulemusena olime välja töötanud igati hea ettepaneku kombineeritud valimissüsteemi osas (11 organisatsioonide kaudu, 22 otsevalimistega Tallinna noorte seast) siis viimasel koosolekul otsustas kohal olnud neli töörühma liiget neljateistkümnest ettepanekut süsteemi osas muuta sedasi, et kõik noortevolikogu liikmed määrataks Tallinnas tegutsevate noorteorganisatsioonide poolt (7 TÕE kaudu, 7 TÜÜLi kaudu, 7 teiste NÜde “üldkoosoleku” poolt). Minu hinnangul ei lähe see aga mitte. Alustades sellest, et sellega jäetakse automaatselt kõrvale kõik organiseerumata noored (valdav enamus) ja otsustamine viiakse jälle kitsa ringi noorteühenduste juhtide kätte ja minnes edasi selleni, et näiteks viimasel Tallinna noorteühenduste “üldkoosolekul” oli kohal vaid äärmiselt masendav 14 organisatsiooni (mitteametlikel andmetel) esindatus. Sellise delegeeritud valimissüsteemiga kloonitakse efektiivselt Tallinna noortenõukogu senine mandaat mis tähendaks seda, et noortevolikogu esindaks igal juhul ikkagi vaid noorteühendusi mitte Tallinna noori nagu esialgne eesmärk lähteülesandes oli. Ka riiklikud strateegiad on seadnud eesmärgiks organiseerumata noorte kaasamise mitte juba aktiivsete noorte jaoks veel ühe võimaluse loomine. Mitte, et mul midagi võimaluste vastu oleks aga praegu pakutud ettepaneku kohaselt pean paraku ütlema, et NOORTE OSALUS MY ASS!
Kusjuures peale seda koosolekut kus töörühma ettepanekut muuta otsustati ei ole mind enam selleteemalistesse aruteludesse kaasatud ning levitama on hakatud jutte, et mina olen ise ennast sellest teemast taandanud. Paljugi mis. Olgu, Jaanus Riibe viimasele NN liikmete kohtumisele kutsus (küll aga mitte toimunud arutelule noortevolikogu loomise teemal) ja arvamust palus aga kahjuks siis oli juba hilja ja ajapuuduse tõttu olingi sunnitud eemale jääma.
Aga olgu, olen vist minetamas oma revolutsioonilisi hoiakuid sest ei viitsi enam sellel teemal isegi mitte vaielda. Kui otsustav seltskond pole reaalsest osalusest huvitatud, siis pole. Kurb ikkagi.
09-apr-2008
… kus võetakse kasutusele multifunktsionaalne õpilaskaart, mis asendaks praegust kartongist õpilaspiletit. See oli muuseas üks küsimus mille kohta tehti ettekanne tänasel Tallinna noortenõukogu istungil linnavalitsuses.
See esimese riigi nali ei ole muidugi minu enda looming. Robert Lang tegi lihtsalt väikese sõnavea. Samas, eks Tallinn ongi viimasel ajal üks pisikene vürstiriik teise riigi territooriumil. Seega tõde kõneleb Roberti suu läbi? Pole hullu.
Noortenõukogu päevakorras oli sedakorda uute liikmete tutvustus, aseesimehe valimine (Jaanus Riibe-le palju õnne siinkohal), kiirkokkuvõte noortenõukogu 2007. aasta tegevusest, kokkuvõte Tallinna noortevolikogu loomise töögrupi tööst mille aseeesimehena minagi tegutsen, UBC Noorsooküsimuste Komisjoni uue noore liikme valimine, juba mainitud multifunktsionaalse õpilaskaardi idee tutvustus, TENi Tallinna regionaalsessiooni tutvustus ning eelinformatsioon UCUE noortekohtumisest Tallinnas.
Paarist punktist lähemalt ka…
UBC Noorsooküsimuste Komisjoni uue liikme valimine oli täielikult Tallinna stiilis. Mina kui senine Tallinna noorte esindaja poleks sellest ilmselt teadagi saanud kui koosoleku päevakorda poleks lugenud. Iseenesest pole hullu kuna oli ette teada, et mandaadi pikkus on kuskil kaks aastat aga no ei ole ilus. Oleks teinud näiteks mingi kokkuvõtte või motivatsioonikõne uuele minejale. See selleks. Koosoleku raames uut esindajat ei otsustatud, sedasi ootamatult kedagi leida, ei olegi tegelikult eriti tõenäoline…
Kõige olulisem punkt koosolekul aga oli Tallinna Noortevolikogu loomise töörühma töö kokkuvõte ja ettepanekud noortenõukogule.
Mina olen selles olukorras sattunud ootamatult opositsiooni. Kui poolteist aastat kestnud arutelu tulemusena olime välja töötanud igati hea ettepaneku kombineeritud valimissüsteemi osas (11 organisatsioonide kaudu, 22 otsevalimistega Tallinna noorte seast) siis viimasel koosolekul otsustas kohal olnud neli töörühma liiget neljateistkümnest ettepanekut süsteemi osas muuta sedasi, et kõik noortevolikogu liikmed määrataks Tallinnas tegutsevate noorteorganisatsioonide poolt (7 TÕE kaudu, 7 TÜÜLi kaudu, 7 teiste NÜde “üldkoosoleku” poolt). Minu hinnangul ei lähe see aga mitte. Alustades sellest, et sellega jäetakse automaatselt kõrvale kõik organiseerumata noored (valdav enamus) ja otsustamine viiakse jälle kitsa ringi noorteühenduste juhtide kätte ja minnes edasi selleni, et näiteks viimasel Tallinna noorteühenduste “üldkoosolekul” oli kohal vaid äärmiselt masendav 14 organisatsiooni (mitteametlikel andmetel) esindatus. Sellise delegeeritud valimissüsteemiga kloonitakse efektiivselt Tallinna noortenõukogu senine mandaat mis tähendaks seda, et noortevolikogu esindaks igal juhul ikkagi vaid noorteühendusi mitte Tallinna noori nagu esialgne eesmärk lähteülesandes oli. Ka riiklikud strateegiad on seadnud eesmärgiks organiseerumata noorte kaasamise mitte juba aktiivsete noorte jaoks veel ühe võimaluse loomine. Mitte, et mul midagi võimaluste vastu oleks aga praegu pakutud ettepaneku kohaselt pean paraku ütlema, et NOORTE OSALUS MY ASS!
Kusjuures kui vaadelda maakondade tasandil tegutsevaid osaluskogusid, siis seal on enamuses (67%) organiseerumata noori ja kaheksa noortekogu viieteistkümnest on otsustanud panustada noorte leidmisele väljastpoolt teisi organisatsioone. Valgamaa noortekogu kusjuures hiljuti loobus organisatsioonide põhjal tegutsemisest kuna oli selge, et aktiivsemad on noored kes ei ole kellegi poolt delegeeritud vaid omal initsiatiivil liitunud. Samuti on neil rohkem aega.
Tallinnas tundub olevat hirm millegi ärategemise vajalikkuse ees ja samas igasugune usu puudumine enda võimekusse oma ideid tutvustada ja teisi kaasa haarata. Kardan juba, et tahetakse teha midagi kiirelt ja odavalt ning kvaliteet kannatab selle juures märgatavalt. Tarmo Lausing kusjuures tegi samuti kaks täiendusettepanekut. Kaasata noortevolikokku linnavolikogu noored liikmed (võib osutuda üsna heaks ideeks, samas leidub ka ohtralt vastuargumente ning ning teha noortevolikogu pilootprojekt. Seda viimast ma ise võimalikuks ei pea, sest minu hinnangul sellist struktuuri piloteerida, ei ole võimalik. Aga kaks väga head mõtet Tarmolt vähemalt edasise arutelu elavdamiseks.
Pikk tekst sai. Kes lähemalt teada tahab, kirjutab ja lepib kohtumise kokku. Üldiselt otsustati selles osas mitte otsustada ja edasi arutada. Vedas.
Robert Langi poolt tutvustatud multifunktsionaalne õpilaskaart tähendab põhimõtteliselt seda, et ISIC kaardiga loodetakse asendada senine kartongist õpilaspilet. Kaart saaks olema tasuta ja sellise üleminekuga kaasnevad kulud on valmis katma EÕEL ja EÜL kahepeale. Ilmselt on raha üle või siis lõpuks ometi usub keegi ühte ideesse piisavalt palju, et tõsiselt riskida ja investeerida. Super!
UCUE noortekohtumine peaks Tallinnas toimuma 8.-13. juuli 2008 ning teemaks “Laste- ja noortesõbralik pealinn”. Rõhutasin programmi kommenteerides omalt poolt, et selleks, et selle ürituse maine ja hinnatus tõuseks on äärmiselt oluline, et lisaks sotsiaalsele poolele oleks sellel ka reaalseid tulemusi mida väljapoole kommunikeerida ning teise aspektina seda, et ei saa rahul olla sellega, et ka sellel aastal on programmis vähemalt üks osa kus noored lahutatakse noorsootöötajatest – selliseid küsimusi, mida koos arutada ei saa, ei tohiks olla tegelikult sest milles me muidu üldse räägime…
* Ning ei, ma ei ole endiselt Tallinna noortenõukogu liige kuigi pole vist üheltki koosolkult puudunud.
