Eile, 25. oktoobril toimus Eesti Noorteühenduste Liidu (ENL) algatusel Riigikogu konverentsisaalis kultuuri- ja sotsiaalkomisjoni ühisistung “Noored ja tööturg - probleemid ja lahendused”. Ühisistungil keskendus arutelu eelkõige haridusprobleemidele, tõdedes, et haridussüsteem ja ettevõtlus ei ole piisavalt sünkroonsed vastastikuseid huve arvestama.
Eesti Noorteühenduste Liidu juhatuse esimees Ott Heidmetsa hinnangul vajab noorte tööhõive suurendamine eraldi meetmeid. Nendeks võiks ta sõnul olla sotsiaalmaksusoodustused noorte töölevõtmisel, tööturumeetmete osutamine spetsiifiliselt just noortele, noorte ettevõtluse soodustamine, noorsootöö kui noori arendava tegevuse laiem teadvustamine jms.
Riputan siia ka Eesti Noorteühenduste Liidu ettekande videosalvestuse. Vabandan ette ja taha halva videokvaliteedi pärast kuid ülekande kvaliteet paraku seekord paremat ei võimaldanud.
ENLi poolt Riigikogus tutvustatud ettepanekud on täies mahus saadaval ka eraldi dokumendina:
26-okt-2010
25-okt-2010
Jagan vahelduseks, ilma lisakommentaarideta, ühte dokumenti, mis tänaselt Riigikogu arutelult läbi käis. Kava on koostatud Ettevõtluse Arendamise Sihtsasutuse ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel ning käsitleb riikliku õppekava alusel lasteaias ja koolis toimuvat õpet. Kava koostamisel osalesid Ettevõtlusõppe Mõttekoja töös osalevad institutsioonid ja nende eksperdid (vt lisa 9.4 ja 9.5). Kava koostamisel on olnud eeskujuks Šoti, Norra, Soome jt riikide ettevõtlushariduse korraldus ja on kasutatud mitmete autorite varemilmunud materjale. Kava soovituslike tegevussuundade ja tegevustiku ettepanekutes on arvestatud erinevate kooliastmete haridusekspertide ja -praktikute rühmatööde tulemusi.
18-aug-2010
Statistikaamet teatas eelmisel nädalal, et 2010. aasta II kvartalis oli töötute hinnanguline arv 128 000 ja töötuse määr 18,6%. Töötus vähenes esmakordselt pärast ligi kaheaastast järjepidevat kasvu.
Kuna erinevalt Töötukassast ja Sotsiaalministeeriumist kajastab statistikaamet poliitiliste sõnumite asemel oluliselt reaalsemat olukorda, on ilmselgelt põhjust veidi rõõmustada. Justnimelt veidi, sest Eestil tuleb veel vähemalt aasta kuni kaks hakkama saada 100 000 või enama töötuga kelledest aina enam ja enam Töötukassast abi ei saa.
Traditsiooniliselt olen teravama pilgu peal hoidnud noorte töötuse tasemel ning ka siinkohal on uudised pigem positiivsed. Noorte meeste seas on töötuse tase langenud 40,8% (I kv oli 46,8%) peale ning noorte seas samuti veidi – 39% peale. Ilusa pildi rikub ära teadmine, et noorte naiste seas töötus endiselt kasvas ning eelmise kvartali 31,9% asemel on nende seas töötuse tase nüüd juba 36,8%.
Statistikaamet ei olnud ainus, kes eelmisel nädalal numbreid avaldas.
Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) andmeil (PDF) tõusis noorte töötus maailmas möödunud aastal rekordilise 81 miljonini, luues sellega võimaluse nn kadunud põlvkonna tekkeks. Eesti meedia üllatas seda kajastades negatiivselt eelkõige sellega, et uudistes ei vaevutud Eesti olukorra kohta ülevaadet lisama. ILO raportit tasub aga lugeda – kuna Eesti noorte olukord on keskmisest oluliselt hullem, on Eestit raportis ka lähemalt vaadeldud.
Aga mõned mõtted-seisukohad-tegevused-sammud-poliitikad mida noorte tööpuudusega võitlemiseks astuda (ammu oleks aeg olnud) võiks:
1) Noorte tööpuuduse osas peaks valitsema nulltolerants. St iga töötuks jäänud noor peab leidma maksimaalselt 4 kuu jooksul (link sama soovitusega EP resolutsiooni juurde) peale töötuks jäämist mingi reaalse rakenduse, tegevuse, programmi.
2) Töötukassa defineerib noored küll riskirühmana kuid vaja on tekitada ka eraldi osakond tööks riskirühmadega (sh noored). Kui täna Töötukassa keskkontori koosseisunimekirja vaadata, siis riskirühmade teenused on kirja saanud vaid kolme ametikoha juurde teenuste osakonnas – seda on tõsiselt liiga vähe.
3) Noortele suunatud sotsiaaltoetuste süsteem tuleb eraldada üldisest süsteemist, anda sellele rohkem paindlikkust ja sisu. Näiteks võiks mõningate sotsiaaltoetuste (sh töötuskindlustushüvitis) tingimuseks olla, et toetuse saamise ajal omandatakse täiendavat haridust või osaletakse aktiivselt muul moel. Lõpetamata keskhariduse korral tuleb käia keskkoolis või kutsekoolis, keskhariduse olemasolul täiendkoolitusel või kõrgkoolis, tegeleda vabatahtliku tegevuse, ÜKT-ga vmt. Kvalifitseeruvate tegevuste nimekirja ja mahtu annab kindlasti laiendada sedasi, et igaüks leiaks midagi sobivat. Riik peab tagama vastavate võimaluste olemasolu kõigile kvalifitseerujatele maksimaalselt 4 kuu jooksul peale töötuna arvele võtmist.
4) Noortele, alustavatele ettevõtjatele suunatud ettevõtlustoetused, mikrolaenud (peale kõrgkooli lõpetamist võiks olla võimalus lihtsustatud korras saada riigi poolt garanteeritud stardilaenu), tuleb muuta kättesaadavamaks. Alustavale ettevõtjale võiks esimesel tegutsemisaastal kehtida ka madalam sotsiaalmaksu määr.
5) Täiendavate riiklike vahendite suunamine mittetulundusühendustele ja seltsidele. Noortele suunatud meetmete korral võiks põhikanaliks olla Hasartmängumaksu Nõukogu, Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteühenduste aasta- ja projektitoetused. Eelkõige pakuvad need küll täiendavat võimalust programmideks, meetmeteks mis aitavad hoida noori aktiivsena, omandada uusi kogemisi kuid aitavad luua ka töökohti (tõsi, mitte palju) noortevaldkonnas. Töötukassa all võiks tegutseda ka eraldi noortefond mille eesmärgiks oleks noortele töökohtade loomise toetamine mittetulundussektoris (sh läbi erinevate tööturuteenuste pakkumise). Külaseltside toetamine võimaldaks tegevust pakkuda ka maapiirkondades elavatele noortele.
6) Riigieelarvelistel kohtadel õppivatest tudengitest töötab mõnedel andmetel täiskohaga 11% kuid tasulistel kohtadel õppijatest koguni 39%. Kõrgharidust oli Eestis samal ajal (2009. a teine pool) omandamas 68 985 inimest kelledest 33 080 riigieelarvelistel ning 35 905 tasulistel kohtadel. Riigieelarvelisi kohti kõrghariduses tuleb oluliselt juurde tekitada, võimalusel tuleb liikuda kõigile võrdselt kättesaadava kõrghariduse suunas ning õppemaksudest loobuda. Juhul tasulisel kohal õppivast 35 905-st üliõpilasest jääks tööle sama osakaal kui riigieelarvelistel kohtadel õppijatest (11%) siis vabaneks õpingutele pühenduvatest noortest vähemalt 10 000 töökohta. Valikute küsimus, siin õnnestuks tabada kahte kärbest ühe hoobiga.
7) Astmeline sotsiaalmaks. Kuni 26-aastastelt, kelle sissetulek on alla riikliku keskmise palga, võiks tööandjad tasuda madalamat sotsiaalmaksu määra.
8) Laiemad ettevõtetele suunatud toetused töökohtade loomiseks noortele. Toetama peaks töökoha loomisega seotud kulusid, mitte palgakulusid. Kombineerituna astmelise sotsiaalmaksu ideega peaks olema tööandjale üsna atraktiivne võimalus.
9) Online-töökeskus. Töötukassa on tore koht ja mõningates kohtades korraldatavad töötute klubid samuti kuid noortele pakuks ilmselt rohkem huvi kui luua atraktiivne töötute klubi, karjäärinõustamise keskus veebis. See võiks endas hõlmata nii staatilisi infomaterjale kuid ka regulaarseid virtuaalkohtumisi koolitajate, nõustajate, mentoritega ning miks mitte ka regulaarseid tööbörse.
10) Riigihangete seadust tuleb muuta sedasi, et ettevõtjad kes osalevad riiklikes tööturumeetmetes ja koolitusprogrammides saavad teiste ees lisaeelise. Tööturumeetmete alla mahuks ilusasti praktikakohtade loomine, noortele töökohtade loomine, mentorlusprogrammid, tööbörsidel osalemine ja palju muud. Praktikakohtade olemasolu ettevõttes võiks tegelikult olla isegi riigihangetel osalemise eeltingimuseks.
Erinevaid meetmeid, poliitikaid võiks kirja panna veel mitme loo jagu kuid ilmselt hakkaks lugejal siis juba ka pea ringi käima. Tänane reaalsus on aga see, et kuigi tööturg alustab vaikset taastumist ka riigipoolsete sammudeta, on seda protsessi võimalik kiirendada ning samal ajal vältida järgmise kriisi sama traumeerivat mõju nii inimestele kui ettevõtetele.
12-mai-2009
Kõik räägivad, eks ma räägin siis ka. Tegelikult ei oleks ma sellest kirjutama hakanudki kui ei oleks kahte fakti mis veidi närvidele käivad. Esiteks on meedia sellest Langi ametnike palkade kärpimise eelnõust jahunud ja jahunud aga riik mängib ikka mäkra ja selline selgelt avalikkuse huviorbiidis olev eelnõu oli veel eile piiratud ligipääsupiiranguga ning minusugused matsid seda lugeda ei saanud. Kui kellelgi arvutis vedeleb siis võib mulle ka saata.
Teiseks ei oska valitsuse kommunikatsioonibüroo normaalset pressiteadet teha. Jah, väga tore on teada, et valitsus otsustas vähendada ministeeriumide ametnike palgakulusid kaheksa protsenti. Aga protsent on üks väga mage number. Olgu ta siis kaheksa või miskit muud. (Minusugusele) maailma asjadest eriti palju mittejagavale reakodanikule oleks palju asjalikum teada, et kui mitu miljonit kui mitmest miljonist kuskilt maha tõmmati ja mis selle tagajärjel muutub. Samuti tahaks teada seda numbrit inimesi, keda see kärbe mõjutab ilma, et ma need ise kuskilt kokku lugema peaks. Üldsegi tahan ma vist liiga palju ja liiga lihtsalt.
Protsendist on samas hea rääkida sest enamus kuulajaid ei tea (no offence) milline number protsendi taga peitub.
Igaüks saab aga investeerida paar minutit aega ja vaadata 2009. aasta riigieelarve seaduse seletuskirjast, et ministeeriumite palgakulud olid enne eelmist lisaeelarvet planeeritud miskit 1139,3 miljonit krooni. Kui palkasid alandatakse alates teisest poolaastast siis teeb see miskit 570 miljonit krooni. 8% sellest on seega 45,6 miljonit krooni? Kärpimise või lisatulu arvelt parandatavate eelarvepositsioonide (ilus terminoloogia iseenesest) kontekstis tundub sellest kärpest seega kisa rohkem kui kasu ning isiklikust massohismist lahkan teemat edasi.
Tegelikult aga ei ole riigieelarve võit kaugeltki mitte 45,6 miljonit krooni. Kui 45,6 miljonit krooni oleks palgafond, siis 11,22 miljonit sellest moodustab sotsiaalmaks, mis jääb riigieelarvesse tagasi laekumata. Tööandja töötuskindustusmaksetena jääb saamata 340 000 krooni ja töövõtja töötuskindlustusmaksena kuskil 681 000 krooni ringis. Kui tulumaksuvaba miinimumi mitte arvestada, jääb tulumaksuna tagasi laekumata kuskil 6,86 miljonit krooni.
Riigieelarve puhaskasumiks jääks selle kärpe puhul seega:
45,6 miljonit
– 11,22 miljonit
– 0,34 miljonit
– 0,68 miljonit
– 6,86 miljonit
= 26,5 miljonit krooni
See 11,22 miljonit sotsiaalmaksu peaks seejuures jagunema pensionite ja tervishoiu vahel ja suurendab seega igal juhul haige- ja pensionikassade puudujääke. 6,86 miljonist tulumaksukroonist tsirka 0,7 miljonit oleks see osa mis läheks omavalitsustele. Suuremalt jaolt ilmselt Tallinnale. See tulumaksu osa on ilmselt oluliselt pisem kuna ignoreerisin siinkohal maksuvaba miinimumi eksistentsi.
Kisa on sellest ilmselgelt rohkem kui kasu kuid kes senti ei korja see rikkaks ei saa vmt. Netikommentaatoritele meeldib ning suurele osale valijatest kah. Kui nüüd vaid riigiametnikud ühed aktiivseimad valijad ei oleks.
Reaalsus on muidugi see, et tegelikult ei ole selles postituses ilmselt ühtegi täpselt õiget numbrit. Vahepeal on maailm ja eelarve muutunud ning minu loogika ja arvutamisoskused võivad olla kaugel teiste loogikast ja kõrgemast matemaatikast. Näiteks ei pruugi kõigile ministeeriumite ametnikele kaela kukkunud 8% palgakärbe kaugeltki tähendada 8% kärbet terves palgafondis jne. Üldsegi on siin tehtud arvutused täiesti ebavajalikud ja kasutud. Kui aega ja viitsimist oleks ajaks rida realt näpuga järge ja saaks üsna täpse numbri. Hoopis lihtsam oleks muidugi kui asjassepuutuvad asutused suudaksid operatiivselt asjalikumat informatsiooni edastada.
Suurusjärgud aga on olulised.
