Eesti Päevaleht avaldas tänases numbris arvamusloo mis oli otseselt ajendatud Eesti Noorteühenduste Liidu noorte osaluse seisukohtadele meedia vahendusel laekunud vastukajast. Kuna lugu on omajagu nuditud, siis avaldan siinsamas ka esialgse, toimetamata, versiooni.

16-aastaselt valima. Aga enne?

Eesti Noorteühenduste Liit tõstatas hiljuti mitu probleemi. Noortel on vähe kogemusi otsustusprotsessides osalemisest, otsustajad ei oska ega taha noori kaasata, noorte huvi poliitika vastu on madal, ühiskonnaõpetuse roll formaalses hariduses on väike ja kuna enamik praegustest osalusmehhanismidest on pigem osaluse illusiooni loovad või vähe levinud, ei näe noored osalemisest otsest kasu.

Lahenduste seas pakuti muuseas, et noorte kaasamine peab olema seadusega nõutud ning omavalitsuse rahastamine tuleb sellega siduda. Kõige rohkem kirgi tekitav seisukoht on olnud kohaliku omavalitsuse valimisel valimisõiguse andmine alates 16-eluaastast.

Just viimasele on mitmed sulesepad juba jõudnud tuliselt reageerida. Noored ei tea poliitikast midagi! Makse ei maksa, kaasa ei räägi! Ei vastuta, ei otsusta! Kassitappu mäletate?! Noori ei huvita! Jne. Noorteühendused kusjuures esitasid mitu tingimust mis eelnevalt täidetud peavad olema, neid ei märganud keegi.

Algusest. Väide, et noored ei tea poliitikast midagi, ei vasta kindlasti tõele. Tõsi, nad ei tea alati piisavalt ja just seetõttu leiame, et ühiskonnaõpetust peaks õpetama oluliselt suuremas mahus juba põhikoolis ning noorte osaluskogude rolli tuleb suurendada. Mõlemad tingimused oleme seadnud valimisea langetamise eelduseks.

Noortel on osalemisvõimalusi küllalt?

Eestis on noorte osalus hakanud levima küll, ent noorte poolt tõstatatud teemasid on endiselt lihtne kõrvale jätta ja tegeleda teiste huvirühmadega – nemad annavad valimistel tunda? Tuletage meelde roheliste ilmumist Eesti poliitikasse. Keskkonnateemad jõudsid kiirelt kõikide erakondade programmidesse. Kujutage nüüd ette noorte ilmumist, valijatena, samale areenile. Kas KOV valimistel valituks osutunud, keskmise vanusega 47, saavad sellele reageerimata jätta?

Miks 16?

Töötada võib teatud mahus juba 13-aastaselt, kaitseväele kõlbad alates 16. eluaastast, süüvõimeliseks loetakse 14-aastaselt. Koolikohustus kestab küll 17. eluaastani ent suur osa noori lõpetab põhikooli ikka 16-aastaselt. Siin kukub ka formaalsel haridusel põhinev vastuargumentatsioon. 16-aastasele ütleme, et käi veel koolis aga põhiharidusega 25-aastane sobib valima? Jama! Üksnes formaalharidusele tuginedes siinkohal ei argumenteeri ja kõik mitteformaalne on veelgi lihtsamalt vaieldav. 16-aastaselt on enamasti läbitud põhikool – selle aja jooksul peab ka kodanikuks olemine selgeks saama.

Makse ei maksa, kaasa ei räägi!

2006. aastal oli Eestis statistikaandmete järgi 16-17-aastaseid noori 42 339, kellest 11 179 deklareeris sotsiaalmaksu. Stopp! Järeldus? Neljandik neist noortest, vähemalt mingis vahemikus, töötas. Täiesti seaduslikult, teiste poolt vormitud reeglite alusel. Ka oma igapäevase tarbimiskäitumisega mõjutavad noored vanemate otsuseid ja see, kas näiteks teatripileti käibemaks on 5% või 18% mõjutab otseselt nende kultuuritarbimist.

Positiivsed eeskujud

Valimisea langetamisel on positiivsed näited Saksamaalt ja Austriast. Üldjuhul ei ole 16-17-aastaste valimisaktiivsus jäänud madalamaks kui 18-24-aastaste oma. Üllatuslikult, ei ole seetõttu hävinud ka ükski omavalitsus, kanepit ei ole legaliseeritud, alkoholi ei saa vabalt ja koolikohustust ei ole kaotatud.

Õigus on muidugi neil, kes ootavad noortele suunatavaid validuslubadusi. Valimised aga, paratamatult, põhinevadki alati mingisugustel programmidel ja siinkohal ei ole vahet, kas räägitakse pensionitõusust või kinopileti hinnast. Täpselt samadel alustel mõjutatakse mistahes sihtgruppi.

Küsimus on hoopis selles, et miks on meie noored poliitika suhtes apaatseimate seas? Kuidas teie reageeriks kui teie seisukohtadega ei arvestada, nende arvamust ei küsita ja nähtava tulemusega osalemisvõimalusi ei olekski?

16-aastaselt elab noor veel kodus ja tunneb kohalike küsimuste vastu oluliselt suuremat huvi kui paar aastat hiljem teise riigi otsa kõrgkooli või tööle suundudes. Kui noored „suurest poliitikast” võivadki veidi kaugele jääda, siis kodukoha otsustes osalemise  tahe on selge. Enda arvates läheks valima 70 protsenti IX klassi õpilasi.

Agarate kommentaatorite infantiilseim argumentatsioon oli seejuures „Kassitappu mäletate?”. Mäletan, olen neile noortele ka silma vaadanud ja nende eakaaslaste arvamusi kuulnud. Küsin lihtsalt vastu. Aleksandr Rubelit, Juri Ustimenkot ja Margus Luuki mäletate? Neil kõigil on nimed ja näod aga kas nende alusel teemegi järelduse kõigi ülejäänute kohta?

Eesti noori võib, piisava ettevalmistuse juures, usaldada küll, et neid kohalikul valimisel valimiskastide juurde lasta. Ka valimisaktiivsuse osas ei ole meil midagi kaotada, halvemal juhul jääb nende osalus väikeseks aga otsuse langetamisel osalenute üldarv suureneb igal juhul. Ka valesid hääli ei ole olemas.