Käesolevaga kinnitan, et tulenevalt Riigikogu otsusest tõsta alates 1. juulist käibemaksu 2% võrra olen langetanud isikliku otsuse alates samast kuupäevast minimaalselt 10% vähem tarbida nii toodete kui teenuste osas. Ühtlasi loobun Tallinna ühistranspordi kuupiletist ja hakkan tööle ja koju jala liikuma.
Tulemustest annan teada korra kuus, siinsamas veebipäevikus ning kutsun Riigikogu eilsete otsuste (sisuliselt enamik lisaeelarvest) vastase meelsuse demonstreerimiseks ka kaasblogijaid ning lugejaid esinema sarnaste avaldustega.
Edu!
19-juuni-2009
04-apr-2009
Urmasel on tekkinud mõte Muuseumiaastat tähistada ühe suurema muuseumituuriga. Ma ilmselt ei võta sellest ideest vedu kuna ei oska tegelikult eriti muuseume hinnata st hinnata kohtadena kus ise enda aega veeta. Erandiks ehk need mis on rajatud ajalooliselt olulistesse kohtadesse ja suutnud nendega elava sideme luua. Ilmselt on siin ka oma osa sellel, et minu arust ei ole suurem osa neist tabanud ära seda mõtet, et lisaks inim- ja loodusajaloo olulisemate objektide ja hetkede püüdmisele ja säilitamisele peaksid muuseumid olema üldsusele piirideta avatud elamuskeskkonnad mis võimaldavad lisaks visuaalsele elamusele sidestuda nähtava ajaloo, emotsioonide ning nende inimestega kellede jaoks nähtav oli reaalsus mitte eksponaat ning õppida läbi vahetute kogemuste ja mitte ainult läbi turvaklaasi. Aga see selleks.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, et hakkasin viidatud Tallinna muuseumide nimekirja lappama ja endalegi üllatuseks avastasin, et nimekirja lisatud 54-st Tallinna muuseumist olen enda mälu usaldades külastanud valdavat enamust. Sellised asutused nagu Kristjan Raua Majamuuseum, Mikkeli Muuseum, Muuseumilaevade Sadam (kuigi ma enamike neist alustest oma näpuga ikka puutuda saanud), Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, Andres Särevi kortermuuseum, Kalevi Maiustustemuuseum, Kindlustuse Muuseum, Majandusajaloo Muuseum, Politseimuuseum, Lastemuuseum, Vene Muuseum Eestis ning Ühiskaubandusmuuseum jäid küll mälu järgi võõraks aga 42 muuseumi 54 seast üllatas päris korralikult.
Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on üsna häbiväärne muidugi ka see, et tasuta või osaliselt tasuta on huvilistele avatud Tallinnas vaid kümme-viisteist muuseumi (usun, et ei eksi eriti palju) ja tähelepanu juhtimise mõttes olgu öeldud ka, et Vene Muuseum Eestis on nii Vene, et neil pole isegi riigikeelset veebilehte.
11-märts-2009
EPL kirjutab täna, et “valimiste läbipaistvamaks ja sisulisemaks muutmiseks tegi Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liit (EMSL) erakondadele ettepaneku kokku leppida heas valimistavas.”. IRL jõudis juba jalalt jalale keksida ja öelda, et nemad teevad niikuinii. See selleks.
EMSLi poolt erakondadele saadetud kirja täisteksti saab lugeda siin.
EMSL kirjutab muuhulgas sedasi:
Esindusdemokraatia kindlustamiseks on oluline suurendada sisulist teavitamistööd ja kasutada kõiki vahendeid, mis suurendaksid valijate teadlikkust valimisplatvormidest, Riigikogu liikmete, kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete ja Euroopa parlamendi liikmete õigustest, kohustustest ja võimalustest. Valija oskus eristada erinevate esinduskogude rolle suurendaks sisulise ja asjakohase valimiskampaania osakaalu, kergendaks valiku tegemist ning tõstaks seeläbi valimisaktiivsust.
Olgu. Nõus. Kahjuks on valitavate isikute kohta teadlikkuse suurendamine välja jäetud. See on andestamatu viga.
Valimiskulutuste ülempiiri kohta kirjutab EMSL sedasi:
Vaatamata asjaolule, et majanduslanguse olukorras valimiskulutused loodetavasti langevad, paistab ülempiiri seadmine olema möödapääsmatu. Vastasel juhul võib jätkuda ebaselge päritoluga raha juurdevool erakonna kassasse ja riigieelarvest rahastatavate erakondade poolt maksumaksja raha ülemäärane kulutamine reklaamile. Valimiskulutuste ülempiiri määramisel võiks arvesse võtta majandusolukorda ja valijate tüdimust poliitreklaamist.
Vabandust, olen ilmselt loll aga mina ei näe loogilist seost valimiskulutuste ülempiiri kehtestamise ja ebaselge päritoluga raha juurdevoolu või mistahes läbipaistvuse osas. Absoluutselt ei näe. Samuti olen igasuguse ülempiiri ja reklaamipiirangute vastu. Ma ei näe mingit põhjust karistada neid erakondasid kes on ressursside leidmisel edukamad, efektiivsemad ja andekamad ning kellel on rohkem toetajaid sellega, et piirata nende võimalust neid vahendeid kasutada. Minu arust on see võrdne vaba konkurentsi piiramisega mistahes teises valdkonnas. Kui valijad tüdinevad mõne erakonna poliitreklaamist siis selle piiri ületamine annab varem või hiljem valimiskastide juures tunda. Senikaua kui ei anna, plaasterdagu kasvõi terve Tallinn punaseks, kollaseks või siniseks.
Samuti vähendaks ilmselt sellise piiri kehtestamine erakonna hierarhias madalamal asetsevate ja vähem isiklikke vahendeid omavate kandidaatide võimalusi valituks osutuda. Kui kampaaniaeelarvet piiratakse, siis ilmselt kärbitaks ikka nimekirja tagumise otsa tutvustamise arvelt kui esimese otsa arvelt ning iga kandidaadi poolt isiklikult tehtavatele kulutustele, olgugi, et kampaania raames, ei saa mitte ükski täiemõistuslik inimene piiranguid kehtestama hakata.
Kui rääkida kahtlasest rahast ja läbipaistvusest siis kulude piiramisega puudub siin, kordan veelkord, absoluutselt igasugune seos. Oluliselt efektiivsem oleks anda Riigikontrollile selles osas üsna laiad volitused, kohustada erakondasid avaldama veebis hiljemalt nädala aja jooksul kõiki annetusi, laekumisi ja kulutusi koos kuludokumentide koopiatega. Sama regulatsioon võiks automaatselt laieneda kõigile kodumaistele partner- ja sõsarorganisatsioonidele, sihtasutustele ja MTÜdele mis on otseselt seotud kas erakonna, selle palgaliste töötajate (ka fraktsioonid jne.) ja/või valitud/määratud esindajatega mistahes institutsioonides. Utoopia, eks ole.
Erakonna valimisvankri ette ei tohiks rakendada maksumaksjat. Hea valimistava võiks sisaldada erakondade vahelist kokkulepet, et avalikke vahendeid, sealhulgas maksumaksja taskust ülalpeetavaid ametnikke ja rahastatavaid meediakanaleid ei kasutataks erakonna huvides.
Absoluutselt nõus. Kuigi maksumaksja on igal juhul rakendatud igasuguste vankrite ette. Riigieelarveline toetus, annetused jne. Otse loomulikult eeldan ma, et poliitiliselt valitud ametikohtadele see nõue ei laieneks. Sest täiesti mõeldamatu oleks, kui ministrid, nende poliitilised nõunikud jne. ei saaks kandideerida, kampaanias osaleda ega seda korraldada. Sisuliselt tähendaks see iga valimistsükli järel totaalset verevahetust? Nii minister kui ministri nõunik on poliitilised loomad ja üsna jabur oleks eeldada, et neid pimedas toas luku taga hoitakse.
Kahjuks on Eestis tavaliseks muutunud valijate petmine „peibutuspartide“ abil. EMSL nõustub president Toomas Hendrik Ilvese hinnanguga Euroopa Parlamendi valimiste väljakuulutamisel: „Need, kes kandideerivad vaid häälte püüdmiseks, petavad rahvast“. Erakonnad võiks kokku leppida, et valimiskampaanias „peibutusparte“ ei kasutata.
Nõus. Ei peagi midagi omalt poolt juurde lisama.
Valimispropaganda lahutamatuks osaks on muutunud konkurentide halvustamine ja vaenlaste otsimine. Hea valimistava võiks ette näha, et valimiskampaanias keskendutakse sisulistele küsimustele, mitte aga konkurentide halvustamisele.
Muidugi. Maailma tuleb ikka läbi lillede vaadata, siis on ta palju ilusam. Kas see tähendab, et kui Mati on pätt, kaabakas ja muidu mats siis kampaania ajal ei tohi valijate tähelepanu sellele juhtida? Kust jookseb halvustava kampaania piir? Kui minu hinnangul on kandidaat A süüdi asjades A, B ja C kuid kandidaadi A hinnangul ta seda ei ole, siis kas tegemist on halvustava reklaamiga? Negatiivne kampaania on ka kampaania. Eeldusel, et asju ei mõelda välja ja enda hinnangutes ollakse ausad on negatiivse kampaania kasuks otsustamine OK. Kui mingi asi jäetakse välja ütlemata seetõttu, et on kokku lepitud, et sellest ei räägita, on see ju samamoodi valijate petmine.
Selliste arvamusavalduste pärast ma kunagi populaarseks ei saagi:)
Puudutage teineteist, kell on kaks.
26-veebr-2009
Kümne päeva pärast, 7. märtsil, koguneb hommikul kell 11 Eesti Rahvusraamatukogu saalis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna XVI üldkogu ja valimiskogu Euroopa Parlamendi valimisnimekirja kinnitamiseks. Öeldakse küll, et see kes kuidas kuskil oma hääle annab on igaühe enda asi aga ma kirjutan ikkagi. No ei ole muust kirjutada lihtsalt.
Kuigi ma ise olin sellel ajal Saksamaal, on erakonna Nõmme-Mustamäe osakond pidanud mind piisavalt täie mõistuse juures olevaks, et aktsepteerida minu sooviavaldust ja valida mind teiste hulgas üldkogu delegaadiks.
Erakonna veebilehelt saame ülevaate erakonna juhtorganitesse esitatud kandidaatide kohta. Samuti Euroopa Parlamendi valimisnimekirja esitatud kandidaatidest.
Erakonna esimeheks on esitatud praeguse seisuga Jüri Pihl, Ivari Padar ja Katrin Saks. Ivari puhul on tänaseks teada, et tema esimehena ei jätka. Erakonna juhatus on kandidaadiks esitanud Jüri Pihli. Ei olegi näpuga järge ajanud, et kes on esitanud Katrini. Olen täiesti veendunud, et jään selgelt vähemusse aga sellest hoolimata toetan, eeldusel, et ta ikka kandideerima jääb, seekord Katrin Saksa kandidatuuri. Miks? Esiteks, Katrinit ma tunnen, oleme sattunud ühtedele üritustele esinema ja teinud koos veel nii mõndagi asjalikku. Jüri Pihli ma ei tunne ja saan tugineda ainult avalikule kuvandile ja tegevusele valitsuses. Esimesele tuginedes tundub mulle, et ta ei sobi oma kuvandilt selle erakonna esimeheks ning teisele tuginedes ütlen, et põhimõtteliselt ei toetaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimeheks ühtegi praeguse valitsuse liiget. Igaüks saab loodetavasti ise aru, et miks. Kui Jüri Pihl ja Katrin Saks oleksid kandidaatidena 100% võrdsed, toetaksin põhimõtteliselt naiskandidaati.
Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal on täna kolm aseesimeest. Peeter Kreitzberg, Katrin Saks ja Sven Mikser. Eeldusel, et ka sellel üldkoosolekul valitakse kolm või enam aseesimeest, on igal delegaadil kaks häält.
Kandidaatide nimekirjas on täna Indrek Saar, Eiki Nestor, Hannes Rumm, Ivari Padar, Kadi Pärnits, Katrin Saks, Marianne Mikko, Peeter Kreitzberg, Sven Mikser ja Urve Palo. See on nüüd see koht, kus mul on südamest kahju, et hääli on kaks ja mitte kolm. Tean, et kui Marianne Mikko kandideerima jääb, saab ta ka seekord minu hääle. Kindlasti on aga toetamist väärt ka Katrin Saks ja Peeter Kreitzberg. Ei oskagi tänase seisuga otsustada ja ilmselt oma teise hääle saatuse otsustan kohapeal nähtu ja kuuldu põhjal kui mitte varem.
Juhatuse liikme kandidaate üles loetlema ei hakka. Täna on erakonna juhatuse liikmeid 15. Kui juhatuse liikmete arv jääb samaks, on igal delegaadil hääli 7.
Et pikemalt mitte seletada siis kui kandidaatide nimekiri jääb selliseks nagu ta täna erakonna veebilehel on, oleks need seitse järgnevad: Jüri Tamm, Kadi Pärnits, Marianne Mikko, Marju Lauristin, Peeter Kreitzberg, Reet Laja ja Eiki Nestor. Tuginen selles valikus isiklikele kokkupuudetele esitatud kandidaatidega ning kogu sellele taustinformatsioonile mis aastate jooksul kogunenud on. Kui Katrin Saks peaks lisaks esimeheks ja aseesimeheks pürgimisele kandideerima ka juhatusse, asendab ta selles nimekirjas Eiki Nestori. Selline mitmele kohale kandideerimine on erakonnas võimalik ja annab ühele kohale mittevalituks osutumisel võimaluse osutuda valituks teisele kohale.
Erakonna programmi- ja põhikirjatoimkonda, valimistoimkonda, revisjonikomisjoni ja aukohtusse kandidaate valides lähtun mind delegaadiks valinud osakonna eelistustest. Revisjonikomisjoni puhul saavad hääled kindlasti Maie Lind ja Tiia Tiik. Valimiskomisjoni puhul Eve Kislov ja Toomas Türk. Programmi- ja põhikirjatoimkonna puhul Peeter Kreitzberg, Mart Meri, Hannes Rumm. Aukohtu puhul Kärt Kuks ja Marju Toom.
Kõigele sellele lisaks järjestatakse samal päeval valimiskogul ka Euroopa Parlamendi kandidaatide nimekiri kus saab teadupoolest olla kuni 12 liiget. Vastavalt erakonna volikogu otsusele on erakonna esimees Ivari Padar valimisnimekirjas nr 1 ning demokraatlikult järjestatakse ainult järgmised 11 positsiooni. Kandidaatide nimekirjale viitasin eespool, uuesti ei hakka neid kirja panema.
Vastavalt volikogu otsusele on igal valijal 6 häält. Minu valik saab ilmselt olema selline: Marianne Mikko, Sven Mikser, Katrin Saks, Kadi Pärnits ning Maimu Berg. Kuuendat nime ei oskagi valida. Ka viiendaga oli raskuseid. Võimalik, et annan selle hääle Mart Meri või Jüri Tamme kasuks, võimalik, et jätan üldse andmata. Kuna Sotsiaaldemokraadid piirduvad EP valimistel ilmselt kuni ühe kohaga, siis kasutamata häälest maailmalõppu ka ei tule.
Sedasi siis seekord. Mis sest, et meil on salajane hääletus. Mul on lihtsalt krooniline grafomaania.
13-veebr-2009
Brüssel on paha, halb ja süüdi kõiges, alustades sokiaukudest ja lõpetades globaalse soojenemisega. Eranditult. Tuleb tuttav ette? Mul on vist umbes sadakond tuttavat ja pealegi, kelle suust sellist juttu ikka vahel kuulda võib. Aga näedsa. Ilmselt tuleb järgmisele mehele, kes sellist seisukohta väljendab piltlikult öeldes piki kuppu anda sest tänasest Eesti Päevalehest saame lugeda, et Brüssel võib päästa Eesti elektrirongiliikluse. Keegi Hr Manfred Beschel (Respect!) saatis Juhan Partsi isegi elektrirongide kaotamise võimaluse jutuga sinna kus päike ei paista.
Minu isiklik seisukoht? Eestis peaks võtma suuna sellele, et vähemalt reisijatevedu teostataks üleriigiliselt vaid elektrirongidega. Praegu Tartu maanteesse lapatavast rahast oleks võinud samuti suure osa hoopis selle valdkonna arendamiseks suunata.
