Täna on esimene päev pooleteise nädala jooksul kui vaba aega on rohkem kui paar tundi. Hea võimalus sisustada see kõigi nende tegemistega mis viimastel nädalatel tegemata on jäänud.
Keegi väitis, et on Euroopa Päev vmt. Ei tunne ega tunneta sellel aastal. Miskipärast.
Eile või üleeile käis meediast läbi kellegi loll mõte, et vanemahüvitise võiks lükata ELi eelarvesse. Muidugi, põllumehed juba saavad sealtkaudu toetust, seega miks mitte ka pered. Ma ei ole kindel aga see jääb vist sinna valdkonda kuhu EL hetkel veel liiga palju ei sekku. Teiselt poolt oleks see andekas sedapidi, et Eesti riigieelarve kuludest saaks selle “maha tõmmata” sest enamik valijatest ei taju, et selle jagu tuleks ilmselt ka siitpoolt ELi ühiskassasse rohkem maksta. Keegi Brüsselis kindlasti naeris.
Lugesin hommikupoole tagantpoolt ettepoole viimaste päevade uudiseid ja mõtlesin omaette, et esimest korda enda valimisõigusliku elu jooksul ei ole ma tegelikult kindel kelle poolt EP valimisel hääle annan.
Nädal tagasi ennustasin, et sellelt nädalalt tuleb kahte asja karta: H1N1 jõuab Eesti ning valitsus otsustab maha müüa midagi mille müümist me hiljem kahetseme. Metsad pannakse ilmselt müüki aga H1N1 veel ei jõua.
Jaan Kundla blogist loen, et tema tahaks ka koalitsiooni teha. Ainus vähegi tõenäoline variant selleks tunduks IRL+REF+Jaan Kundla. Jubedamat varianti ei saa vist riigile ette kujutada kui Jaan Kundla poolt pantvangis hoitav parempoolne (st veel parempoolsem kui praegune) valitsus. Tegelikult saab küll. Jaan Kundla poolt mitte pantvangis hoitav parempoolne valitsus.
Kui tööandjatel lubada ühepoolselt palka vähendada tõuseks Eesti hoobilt maailma töötajavaenulikemate riikide sekka?
09-mai-2009
20-apr-2009
Postimees vahendab Ivo Rulli ETV Aegluubile andnud kommentaari kus too leidis, et Keskerakond tahab süvendada elanike hulgas protestimeeleolusid ning samal ajal püüda nooremate valijate hääli. Millegipärast leiab Rull ka, et Keskerakond mängib osavalt ja jäljendab Obama kampaaniat. Uudlepp leidis samas lihtsalt, et Keskerakonna reklaamid ajavad inimesi segadusse.
Uudlepp on ilmselgelt mõistlikum mees.
Mina ausalt ei taba seda protestimeeleolu süvendamist ja noore inimesena ei taba ma seda asja ilmselt üldse. Olen ma mingi imelik jälle? Aga see selleks. Tegelikult olen ma praegu kergesti ärrituvas olekus ning urisema ajas hoopis see võrdlus Obama kampaaniaga.
Vahetus = Change? Sõnaraamatus ilmselt küll. Olgu, mina oleks ilmselt kasutanud sõna muutus või uus suund või peenraha. Oleks ka etem olnud.
Nende kahe kampaania võrdlus tundub aga ausaltöeldes kergelt nõme, et mitte öelda rõve või surnult sündinud väärakas. Kasutades sõna vahetus enda kampaania keskpunktina lubatakse välja vahetada ainult inimesed. Samade inimeste vastu, kes juhtisid riiki 2002-2003 ja 2005-2007? Kas Keskerakonna kampaaniasõnum ongi, et riigijuhtimisel on asi paariaastaste vahetustega kus nemad on valitsuses, siis ei ole ja siis jälle on? Obama kampaania rääkis muutustest, reaalsetest ja suurtest muutustest. Kas samad inimesed suudavad vaid mõned aastad hiljem teha midagi märkimisväärselt teistmoodi kui siis?
Vaevalt.
Samas on Keskerakonna kampaania osav muidugi selles mõttes, et ühte agitatsiooniperioodi on ühendatud kolm kampaaniat. Esiteks Euroopa Parlamendi valimine mis tegelikult vast ei olegi nende jaoks eriti oluline. Teiseks kohalikud valimised mis Tallinna ja teisi suuremaid omavalitsusi silmas pidades on kergelt määravad (ning Edgar Savisaare esimene koht nimekirjas võimaldab sisuliselt terve aasta vältel teda tänavapildis hoida) ning mille Keskerakond ilmselt võidab ja mitte napilt ning kolmandaks tehakse ju tegelikult kampaaniat selleks, et peale kohalikke valimisi valitsusse minna. Või luua illusiooni soovist valitsusse minna. Sellest ka viimase aja usaldushääletuse retoorika. Tunnistan täiesti ausalt, et minul ei ole midagi selle vastu kui Keskerakond kohe peale EP valimisi IRLi ja SDE või IRLi ja Rohelised laua taha kutsub. Suuremal osal riigist ilmselt samuti ei ole.
Kas mitmete valimiste sidumine annab tunda ka kampaaniataktika valikus? Kahe EP valimise vahel on valimiskord ju muutunud. Mingil arusaamatul põhjusel valime me nüüd erakonda, mitte kandidaati. Reformierakonna taktika on kergelt nihkunud, nemad räägivad rohkem Euroopa tasemel tegijatest ja kollektiivselt. Keskerakond aga rõhub endiselt tuima stabiilsusega isikutele. Teisi ei oska kommenteerida, ma ei ole täheldanud, et nad otsese kampaaniaga (tänava ja meediapildis) veel alustanud oleks. Tegelikult võiks ju valijad enda kampaaniat alustada. Ma võiks solidaarsusest koos 60 000 teise inimesega kuskile marssima ja millegi poolt protesteerima minna küll. Vastu eriti ei viitsiks.
Eurovalimisi eriti valitsuse usaldusega siduda ei tasu kuna euroasjad ja siseriiklikud asjad on veidi erinevad ja valija langetab enda otsuse ilmselt veidi teistel alustel kuid kohalikke valimisi saab valitsuse usaldusega kindlasti siduda. Kuuekümne seitsmenda nurga alt oleks Keskerakonna huvides võibolla hoopis koalitsioonile vastandudes seda tugevdada, et see järgmiste valimisteni vastu peaks sest läbikukkunud valitsuse võimul püsimine suurendaks 2011. aasta 6. märtsil Keskerakonna toetusprotsenti rohkem kui enne seda valitsuse moodustamine. Suuresti seepärast, et võimu võttes jääb alati üsna reaalne oht, et olukord riigis ei muutu piisavalt kiiresti ning praeguse valitsuse ebapopulaarsus pöördub hoopis uue suunas.
Oot. Kuulge. See emotsioonidele mängimine vist tegelikult ikka töötas… läks täiesti suvaliseks lolliks jutuks kätte. teeskle nüüd, et sa ei lugenud eelnevat teksti.
02-veebr-2009
Lugesin siin Postimehe uudist ja tuli meelde, et mina pidin näiteks eelmisel teisipäeval käima muuseas nii Tallinna Pensioniametis kui Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Põhja regionaalosakonnas (maakeeli Foorumi keskuse neljanda korruse büroo) ja peale teisest tulekut vandusin vasakule ja paremale, et sellest ma kirjutan.
Kogemused nimelt olid nagu öö ja päev.
Tallinna Pensioniametisse sattusime tegelikult Sotsiaalkindlustusameti välissuhete osakonda otsides. Vanasse kohta Lembitu tänava majas suundudes viskas meid ilmselgelt oma tööga mitte rahul olev turvamees lihtsalt välja. Hea, et niigi palju jõudis, näpuga lauale asetatud paberile tagudes, öelda, et peame minema hoopis Pronksi tänavale Tallinna Pensioniametisse.
Pronksi tänaval asuv amet on juba uksest sisse astudes ebameeldiv koht. Kõle ja kole. Meenutades renoveerimata surnukuuri või sama ebameeldivat kohta kui seda on Põhja-Eesti Regionaalhaigla Hiiul asuv onkoloogiakeskus ja see pikk, väsinud põrandaga, koridor mis seal ühte hoonet teisega ühendab..
Olime ametis kohal 15 minutit enne sulgemist. Numbrimasin andis numbri ja ootasime päris pikalt, et pääseda hallipäise proua jutule, kelle kohta ma veidi varem olin vanaemale sosistanud, et näeb päris vihane välja. Esimesed muljed enamasti ei eksi, ka sellel korral. Olime numbrimasinal vajutanud nupule mis justkui väitis, et ka välismaal asuv eestlane saab just selle alt abi. Olime ametisse suunatud Sotsiaalkindlustusameti välissuhete osakonnast. Aga teisel pool letti tööpäeva lõpust, rohkem kui millestki muust, rääkiv proua raius järsult, et välismaal toimuvast ja vajalikest protseduuridest ei tea tema midagi ning kuna tööpäev on kohe-kohe läbi (jah, me saime juba esimesel kolmel korral aru kui meile seda öeldi) siis ei saa ka kelleltki teiselt küsida. Proua kirjutas meile välja tõendi, et vanaema on Eestist pensioni saanud ja sellelt makse maksnud. Me ei olnud mingit tõendit küsinud ega tahtnud. Abi oli justkui ainult sellest, et meile anti sealt välissuhete osakonna telefoninumber, mis sest, et me justkui sinna olime kohale tulnud.
Mina lahkusin sellest majast ainult mõttega, et Tallinnas vanaks jääda ei julgekski vist.
Peale Tallinna Pensioniametit suundusime järgmist asja ajama Kodakondsus- ja Migratsiooniameti büroosse Foorumi keskuse neljandal korrusel. Büroo ei ole midagi erilist aga hästi valgustatud, positiivset muljet jättev. Numbrimasin oli neilgi aga peale nupule vajutamist üle minuti ootama ei pidanud. Leti taga oli rõõmsameelne, vene nimega tütarlaps, kes rääkis umbes kuus korda paremat riigikeelt kui mina kunagi rääkinud olen. Kohe-kohe lähenevast tööpäeva lõpust me samuti kuulma ei pidanud. Kõik asjad saime ajatud kiirelt ja peaaegu, et isegi lõbusalt. Saime abi ka neis küsimustes, mis otseselt KMA haldusalla ei kuulu ning küsitud ootamatute küsimuste vastuseks otsiti veidi arvutis ja saime kaasa ka prinditud materjalid. Kaks asja ainult üllatas. Positiivse poole pealt niipalju, et vajalikud dokumendid saadetakse Helsingis asuvasse saatkonda ilma tellija jaoks lisakuludeta ja negatiivse poole pealt see, et kuigi elektrooniliselt dokumenti tellides nõutakse digitaalselt tehtud pilti (kasutada ei tohi skanneeritud pilti, see oleks meid üldse minekust päästnud) siis büroos lastakse foto ikkagi skannerist läbi. Viimase puhul on muidugi võimalus, et sellel on mingi teine eesmärk kui dokumendis kasutamine.
Igal juhul olid kahe erineva asutuse külastamisest tekkinud emotsioonid nii inimeste kui keskkonna tasandil totaalselt erinevad. 1:0, selgelt KMA kasuks.
